See fraas, mis mul pealkirjaks on, kargas mulle pähe ning seega ütleksin, et see on random, kuid ei ole, ei ta ole..
samas, kui väga mind tõesti enam huvitab? why not let go?
my mind is stuck and by stuck i MEAN stuck
i realised, et mu intelligents on zeroo, mu loogiliselt mõtlemine ja lähenemine on under zeroo, mu võime midagi teostada - so under zero that it makes you error
võtaks midagi ette, ah? käiks korrapäraselt teatris, loeks väärt kirjandust, vaataks häid filme ehk ühesõnaga VALMISTAKS END ETTE
mis oleks, kui alustaks nüüd ja kohe? valiksin etenduse ja ostaksin pileti, hell yeah, lovely. ostaksin pileti millega? mu kaks sotti varastati ära ja muud raha on mul 75 krooni. mu ema on sitapea, kui tal vaid raha oleks, oleks vähegi hea. ma vihkan oma ema. BUT, nagu "nullpunktiski" mainitud - perekonnaga on nii, et vihka neid ükskõik kui palju, sama palju sa neid ka armastad. eks selles leidu tõde, jah.
aga tegelt tõesti - mida kuradit ma ootan? ilma tegutsemiseta ei sünni miskit. niisama halada-haletseda-nutta kombe olen õnneks maha jätnud, kuid tegutsema veel hakanud pole. olen siis sellises nn tühjas faasis - tühi mõistuselt, tühi sotsiaalselt. tühi. kuradi tühi.
mis takistab mind tegutsemast? mis takistab mind suhtlemast? kõik see toimuv on mind üha enam kahtlema pannud oma välimuses ja selle mõjus teistele. tegelikult olen ma ju ilus tüdruk. tegelikult vist ju olen.
ahhaa! käes! suhtlemine, eelkõige sõprus, ei saa eales olla vaid ühepoolne, ühepoolsete soovide ja tahtmistega. kui nii, pole see sõprus. see on mõttetus. hmm.. kuidas mõjuda salapäraselt, inspireerivalt, huvipakkuvalt, põnevalt, lummavalt, ligitõmbavalt?
elu. see on ju kõigest mäng. eksperiment. kunagi ei tea, mis välja tulla võib. kunagi ei koti. kunagi ei tohi. never say never, my dear
jah, mis oleks, kui mõtlekski, et see on üks suuuur ja huvitav lõputu mäng, kuid lõputu vaid niipalju, et kui käes on lõpp, siis midagi muuta enam ei anna. seega tuleb mängida elu eest. elu eest mängida elu mängu.
ehk aitaks enese mõtlemine kellegi teise kehasse? see pole sina, kes haiget saab, see pole sina, kes langeb, see pole sina, kes pettub.. oled vaid sina juhtimas kellegi teise elu, kuid kes see teine muu ikka on kui osake sinust endast.
kuid mis kurat see on, mis siiski takistab järgimast neid lihtsaid, kuid geniaalseid mõtteteri? "kõik on võimalik, kui vaid siiralt uskuda"; "tahad palju, saad vähe. tahad väga palju, saad palju. tahad kõike, saad väga palju"; "võid saavutada kõik, mida iganes soovid, kui seda meeletult tahad. pead seda nii üleni tahtma, et tahtmine sinust välja purskub ja liitub maailma loomise energiaga" ja neid lootustandvaid aforisme on veel ja veel!! minu isiklikeks lemmikuteks on veel kindlasti "tunne hirmu, ja tee see ikkagi ära", "see, kes enne iga sammu astumist pikalt mõtleb, veedab kogu ülejäänud elu ühel jalal" ning "ära karda, et su elu võib lõppeda, pigem karda, et ta ei alga iialgi".
and they simply are true. SO TRUE.
ja kindlasti meeles pidada, et otseloomulikult kaasneb kõigega, mida teed, risk, kuid mitte midagi tegemisega kaasneb veelgi suurem risk.
I feel a little bit proud
Sain sõrme endale massiivse sõrmuse, mis tähistab muusikakooli lõppu, kiituskirjaga. Tunne oli hea, kuigi ennem nutsin peatäie, ei tahtnud minna ja tundsin end.. halvasti? Olin segaduses. Kärt knows. Ja ma ei taha ega julge temaga enam rääkidagi. (...)
Kingituseks sain sületäie lilli, Margus Karu "Nullpunkti", mida pikisilmi oodanud olin ning klaveriõpetajalt hõbeketi. Aa, vanaemalt sain mingi piduliku pärlitega kreemja pehmest lõngast salli. Kena. Isegi.
Siiski esimene koolilõpetamine.
Kaalun ühe kilo vähem (!) kui enne lõpetamist (söömist-joomist..).
Emaga jõime siidrit. Küsis, kas tahan. No mida küsimust.
MA EI JULGE TEMAGA RÄÄKIDA.
See sõrmus sobib täitsa hästi ja on ka päris kenake teine, kaugelt vaadates.
MA TAHAN TEMAGA RÄÄKIDA.
Ma nägin päris kena välja täna - õhuline lilledega kleit, pitsjakike ja pärlid ning kogu see kupatus must. Nii minulik.
MA EI TAHA TEMAGA RÄÄKIDA.
Mulle meeldib, kuidas mu klassikaaslased minusse suhtuvad.
MIDA KURADIT MA TEMA VASTU TUNNEN?
Kingituseks sain sületäie lilli, Margus Karu "Nullpunkti", mida pikisilmi oodanud olin ning klaveriõpetajalt hõbeketi. Aa, vanaemalt sain mingi piduliku pärlitega kreemja pehmest lõngast salli. Kena. Isegi.
Siiski esimene koolilõpetamine.
Kaalun ühe kilo vähem (!) kui enne lõpetamist (söömist-joomist..).
Emaga jõime siidrit. Küsis, kas tahan. No mida küsimust.
MA EI JULGE TEMAGA RÄÄKIDA.
See sõrmus sobib täitsa hästi ja on ka päris kenake teine, kaugelt vaadates.
MA TAHAN TEMAGA RÄÄKIDA.
Ma nägin päris kena välja täna - õhuline lilledega kleit, pitsjakike ja pärlid ning kogu see kupatus must. Nii minulik.
MA EI TAHA TEMAGA RÄÄKIDA.
Mulle meeldib, kuidas mu klassikaaslased minusse suhtuvad.
MIDA KURADIT MA TEMA VASTU TUNNEN?
The Wombats
Happily screwed: Dr Suzanne Mattox loves me!!!
Täna oli hea päev. Ma avastasin, et ma olen veidi immature, aga no kellega ma ennast võrdlen?
Täna oli hea päev. Ma avastasin, et ma olen veidi immature, aga no kellega ma ennast võrdlen?
Simple things
Jah, täna ongi imeline päev. Ütleks kirjeldamatugi, aga eks ma üritan.
Ma tundsin seda juba hommikul, kui ma seitsmeteistkümne soojakraadiga hoogsal sammul üleni valgesse riietatuna marsa peale tõttasin, veendumuses, et see ootab mind ja ootaski. Maha tulles nägin kõikjal inimesi ja hakkasin neid armastama. Ma tundsin päikest oma nahal, tundsin sooja tuuleiili oma põski paitamas. Minu kõrvus kostis Minnie Rippertoni "Simple things" ja nii laulu sisu kui ka olemus sobisid justkui valatult selle päeva alustuseks ning ka jätkuks - kindla peale on see minu tänase päeva laul.
Jõudsin kooli ja suutmata varjata (milleks üldse?) seda uskumatut õnnetunnet, mis mind täna tabas, särasin ma ja naeratasin lõputult, naeratus ei kustunud mu näolt hetkekski. Mind vaadati nii kulmukortsutava kui ka tunnustava pilguga, ma jäin rahule. Ma lihtsalt naeratasin sellest veelgi enam ja keerlesin treppidest üles, kus kohtasin oma armastatud klassikaaslasi, kes mu enneolematult suvise riietuse kohta komplimente tegid.
Kunstitunnid toimusid õues - jah, seal, kus linnud üksteise võidu laulavad, seal, kus päike sind soojalt paitab, seal, kus tuul mõnusalt kuumust leevendab, seal, kus inimesed naeratavad ja rõõmustavad ootamatult saabunud suve üle. Otsisime sobiva koha, milleks oli Harjumägi ja seadsime end mõnusalt sisse, paberileht ja pliiats käes. Joonistasime keskaegseid torne ja kaunist loodust seal ümber, kuid tunduvalt rohkem imetlesime ümbrust, olemine oli igati idülliline. Peale mõnusat olesklemist linnulaulu keskel kutsus meid söögivahetund ja jäätiseisu. Soetasime endale jäätised ja istusime koolimaja kõrvale müürile neid limpsima. Ja ikka veel oli hommik.
Prantsuse keeleks olin jälle õppimata jätnud ja oh imet! meile anti iseseisev töö, õpetajat ei tulnudki. Peale pransat läksime kevadkontserdiks proovi tegema aulasse, me pidime kahekesti vahetunnis mikrofoni laulma, sest kaks pede olid jalga lasknud. Aga see meie päeva ei rikkunud.
Peale kooli jalutasime ja nautisime olemist ja.. oli üks poiss. Või mees. Päris kena ja huvitav ka teine. Istus pingil ja joonistas. Ta märkas ka meid ja meie märkasime teda. Istusime tema lähedusse pingile. Vahepeal vaatasin teda ja millalgi avastasin, et tema vaatab ka mind. Ma teesklesin, et ei märganud seda. Rumal olin. Oleks võinud siis vähemalt naeratada või lehvitada, aga lehvitus ilma naeratuseta ei sobi eks ole ehk siis vaid naeratada. Aga kuna ma seda ei teinud, siis hakkasime kurtma mu üle ja et mul ei olegi ju mingit sebimistehnikat, ma ei oskagi ju üldse. Ainult klassivendi ja nii.. aga kui tõesti on mingi selline kutt.. oi jah, peab harjutama. Ja kusjuures, eks ma harjutangi nüüd.. ooo jaa... ja ma EI lohuta end teadmisega, et ta siiski ei olnud nii ilus, liiga vana, mitte minu tüüp.. ei tohi!!!
Linnas olles oleksime palavuse kätte ära surnud, marsas kleepusime istmete külge. Vilus on 26 kraadi, seega päikese käes võis isegi üle kolmekümne olla. Aga mis kõige parem.. kui koju tulin ja, olles einestanud, sukad jalast kiskunud ja natuke pooleldi-tukkunud, arvuti sisse lülitasin ja akna lahti tegin, hakkas kergelt tibutama. Selline uduvihm. Ja endiselt nii lämbelt soe. Siis panin ma millegipärast mängima Radioheadi "Creep" ja istusin aknalauale, aken pärani lahti ja nautisin seda uduvihma. Sirutasin käe välja, lasin piiskadel mu näole sadada. Enne kui ma arugi sain, oli vihm juba järele jäänud. Mõtlesin, et maseka laulu süü ja panin Sixpence None the Richer - "Kiss me". Vihma enam ei tulnud, kuid aken jäi lahti ja siiani puhub tuul mulle kaela, aga mulle meeldib, oligi liiga palav. Vaheldumisi kuulan nüüd "Kiss me" ja "Simple things", lisandus ka John Lennoni "Beautiful boy", mida ma juba pikemat aega armastanud olen. Ja naudin olemist. See päev on kaunis. Hommikust peale oli mul tunne, et ma armastan seda päeva. Seekord mu tunne mind ei eksitanud.
Ma tundsin seda juba hommikul, kui ma seitsmeteistkümne soojakraadiga hoogsal sammul üleni valgesse riietatuna marsa peale tõttasin, veendumuses, et see ootab mind ja ootaski. Maha tulles nägin kõikjal inimesi ja hakkasin neid armastama. Ma tundsin päikest oma nahal, tundsin sooja tuuleiili oma põski paitamas. Minu kõrvus kostis Minnie Rippertoni "Simple things" ja nii laulu sisu kui ka olemus sobisid justkui valatult selle päeva alustuseks ning ka jätkuks - kindla peale on see minu tänase päeva laul.
Jõudsin kooli ja suutmata varjata (milleks üldse?) seda uskumatut õnnetunnet, mis mind täna tabas, särasin ma ja naeratasin lõputult, naeratus ei kustunud mu näolt hetkekski. Mind vaadati nii kulmukortsutava kui ka tunnustava pilguga, ma jäin rahule. Ma lihtsalt naeratasin sellest veelgi enam ja keerlesin treppidest üles, kus kohtasin oma armastatud klassikaaslasi, kes mu enneolematult suvise riietuse kohta komplimente tegid.
Kunstitunnid toimusid õues - jah, seal, kus linnud üksteise võidu laulavad, seal, kus päike sind soojalt paitab, seal, kus tuul mõnusalt kuumust leevendab, seal, kus inimesed naeratavad ja rõõmustavad ootamatult saabunud suve üle. Otsisime sobiva koha, milleks oli Harjumägi ja seadsime end mõnusalt sisse, paberileht ja pliiats käes. Joonistasime keskaegseid torne ja kaunist loodust seal ümber, kuid tunduvalt rohkem imetlesime ümbrust, olemine oli igati idülliline. Peale mõnusat olesklemist linnulaulu keskel kutsus meid söögivahetund ja jäätiseisu. Soetasime endale jäätised ja istusime koolimaja kõrvale müürile neid limpsima. Ja ikka veel oli hommik.
Prantsuse keeleks olin jälle õppimata jätnud ja oh imet! meile anti iseseisev töö, õpetajat ei tulnudki. Peale pransat läksime kevadkontserdiks proovi tegema aulasse, me pidime kahekesti vahetunnis mikrofoni laulma, sest kaks pede olid jalga lasknud. Aga see meie päeva ei rikkunud.
Peale kooli jalutasime ja nautisime olemist ja.. oli üks poiss. Või mees. Päris kena ja huvitav ka teine. Istus pingil ja joonistas. Ta märkas ka meid ja meie märkasime teda. Istusime tema lähedusse pingile. Vahepeal vaatasin teda ja millalgi avastasin, et tema vaatab ka mind. Ma teesklesin, et ei märganud seda. Rumal olin. Oleks võinud siis vähemalt naeratada või lehvitada, aga lehvitus ilma naeratuseta ei sobi eks ole ehk siis vaid naeratada. Aga kuna ma seda ei teinud, siis hakkasime kurtma mu üle ja et mul ei olegi ju mingit sebimistehnikat, ma ei oskagi ju üldse. Ainult klassivendi ja nii.. aga kui tõesti on mingi selline kutt.. oi jah, peab harjutama. Ja kusjuures, eks ma harjutangi nüüd.. ooo jaa... ja ma EI lohuta end teadmisega, et ta siiski ei olnud nii ilus, liiga vana, mitte minu tüüp.. ei tohi!!!
Linnas olles oleksime palavuse kätte ära surnud, marsas kleepusime istmete külge. Vilus on 26 kraadi, seega päikese käes võis isegi üle kolmekümne olla. Aga mis kõige parem.. kui koju tulin ja, olles einestanud, sukad jalast kiskunud ja natuke pooleldi-tukkunud, arvuti sisse lülitasin ja akna lahti tegin, hakkas kergelt tibutama. Selline uduvihm. Ja endiselt nii lämbelt soe. Siis panin ma millegipärast mängima Radioheadi "Creep" ja istusin aknalauale, aken pärani lahti ja nautisin seda uduvihma. Sirutasin käe välja, lasin piiskadel mu näole sadada. Enne kui ma arugi sain, oli vihm juba järele jäänud. Mõtlesin, et maseka laulu süü ja panin Sixpence None the Richer - "Kiss me". Vihma enam ei tulnud, kuid aken jäi lahti ja siiani puhub tuul mulle kaela, aga mulle meeldib, oligi liiga palav. Vaheldumisi kuulan nüüd "Kiss me" ja "Simple things", lisandus ka John Lennoni "Beautiful boy", mida ma juba pikemat aega armastanud olen. Ja naudin olemist. See päev on kaunis. Hommikust peale oli mul tunne, et ma armastan seda päeva. Seekord mu tunne mind ei eksitanud.
Oh my oh my
yeah... like, i don't know what is it like... ironic bitch lol
i mean, my feelings.. like what??? what the hell again? AGAIN? no. not the same, not this. "something special" would be too ordinary. hate the phrase anyway. but.. but what? what but?
what the fuck?
i mean, my feelings.. like what??? what the hell again? AGAIN? no. not the same, not this. "something special" would be too ordinary. hate the phrase anyway. but.. but what? what but?
what the fuck?
What is it like
Ma tahaksin ühele poisile külla minna, vihmase ilmaga (nagu nad praegu meil on). Juttu rääkida ja lihtsalt olla ja võib-olla ka mingit head filmi vaadata. Ja siis diivanil tema kaisus villaste (või mitte nii villaste) rohkete tekkide ja patjade ja täies varustuses riietusega mõnusalt magama jääda, ärgata kaunil hommikul ja jagada seda ilu temaga ning tunda sellest rõõmu.
Ma lõpetan kooli varsti. Minu esimene lõpetamine. See on küll muusikakool, aga siiski. Kanets.
Ma hakkan inimesi liiga kergelt armastama ja olen kontrollimatult sinisilmne, naiivnegi. Kiindumused.
Ma lõpetan kooli varsti. Minu esimene lõpetamine. See on küll muusikakool, aga siiski. Kanets.
Ma hakkan inimesi liiga kergelt armastama ja olen kontrollimatult sinisilmne, naiivnegi. Kiindumused.
Impression no sense
Lõikasin mahlapakki avades selle metallklemmiga omale sõrme ja milline erakordselt kaunis vaatepilt mulle avanes: minu valged sõrmed läikivmustade küüntega, erkpunane veri neil voolamas.
Someone's missing
Kummaline, miks inimesed loodavad teiste inimeste peale. Veel kummalisem - mida edukam inimene, seda kõrgemad lootused. Aga tema, edukuse viljeleja, on ju ka inimene oma murede, mõtete ja tunnetega. Ja kui see, mida ta teeb, ei vasta kellegi lootustele, siis kohe sajatatakse. Aga oh ei, ei tulda selle peale, et ta on inimene. TRAGIKOOMILINE. Mõeldes teisest inimesest, sajatades teist, solvates, salvates, olles ise inimene ei tule see meelde. NARRIDES. Üpriski jube, kas pole? Muideks, õues on jälle ilus - vihm ja mõned soojakraadid.
Subscribe to:
Comments (Atom)
