Psühholoogia algkursus

Ma sõin ära ühe mõnusa topsiku Emma vanillikohupiimakreemi, mis oli tegelikult mõeldud mu õele, aga kavalusega tegin talle selgeks, et talle oli mõeldud hoopiski banaanikohupiimakreemi topsik, mis oligi talle mõeldud - need mõlemad olid, aga mina väitsin, et üks on mulle ja nii ma ta endale saingi. Olles lõpetanud, nägin, kuidas õde avas nüüdseks juba tunduvalt ahvatlevama banaanikohupiimakreemi topsiku ja ma tundsin, et ma tahan sealt ühte mõnusat ampsu. Algselt küsisin niisama, pilgutasin silmi ja tegin kukupai naeratust, ei läinud läbi - ikkagi minu õde ju. Siis hakkasin nuruma. Tulutu katse. Seejärel ähvardasin, et söön ära ta vahvlitordi, mille ta sünnipäevaks sai. Absouluutselt mõttetu, sest me mõlemad teadsime, et ma ei söö seda ära, kuna olen sellega juba vähemalt üheksa korda ähvardanud. Seega tulutu jällegi. Ja siis nõustus ta andma mulle ampsu tingimusel, et ma olen talle ühe jäätise võlgu. Ühe jäätise võlgu... no siit saab ju kavalusega põigelda ja ridade vahelt lugeda ja mida kõike veel, lihtsalt jäätise võlgu ju, ta ei täpsustanud, mis seisus. Noh, igatahes mul kogemusi sellises tingimuse valdkonnas ei olnud veel ja siis ma, loll kana, ütlesin ka talle salakavalal toonil, et sa ju ei täpsustanud, mis seisus jäätis... tema oma kiire taibuga taipas kohe ära, kuhu ma tüürin ja sõnastas tingimuse ümber: olen talle jäätise võlgu, mille ta ise saab valida. Ja sealt enam kuidagiviisi põigelda ei oleks saanud, puhtalt minu õe kangekaelsuse tõttu. Aga mina sellega ei nõustunud. Mille pagana pärast pean mina talle jäätise ostma (ning arvatavasti ka veel mingi kahekümnekroonise - ta saab ju ise valida) selle eest, et ta mulle ampsu banaanikohupiimakreemi andis? Jääb ära! Seega ma esitasin ka tingimuse, et ta peab ka minule jäätise ostma. Ajuvaba, ma tean, aga ma tegin seda sellise kiiruse ja entusiasmiga, et ta ei jõudnud kainelt mõelda lihtsalt. :D Lisasin veel kähku, et tavai oleme kokku leppinud, kahmasin lusika ja hakkasin teda mööda maja taga ajama, sest mingil hetkel tal ikka koitis, et nii ei lähe, see ei olnud mingi kokkulepe, kokkulepe käib nii: ja siis ta võttis, surus mu kätt, tardus, hüüatas "ups!" ja pani plehku, mina talle järele, üürates: ,,jaaa jaaa!!! me oleme kokku leppinud!! ma tahan nüüd ampsuuuu!!!!!" ja tema: ,,ei saa!! ei saaa!!!" mingil momendil ta väsis vist ära või kogu jama hakkas teda tüütama ja ta ütles: ,,olgu, teeme nii, et mõlemad saame veel kaks tingimust esitada. minu tingimus on, et ma ei pea sulle jäätist ostma. " mina seepeale: ,,ja minu tingimus on, et ka mina ei pea sulle jäätist ostma." ja teate, nii ma sain ühe äärmiselt meeldiva banaanikohupiimakreemi ampsu osaliseks, mis oli tükk maad meeldivam selle tõttu, kuidas ma ta sain kui selle, kuidas ta tegelikult maitseb (pole mulle kunagi maitsenud ega hakka ka maitsema).

You've got killer legs

Ma sain saatuselt märku, et kui midagi tahad ja on selle saamiseks võimalus, siis sa lihtsalt pead minema ja võtma, isegi kui veidi kardad..
Ma tahtsin ja siiani tahan, kuid võimalust enam pole.

Tahtsime sõbrannaga ühe poisi imelisi juukseid sasida, kuid nüüd on ta kiilakas.

Daydreaming

Ka minul kui teismelisel on teatud soovid, unistused, eesmärgid... ma mõtlen neid kõige tüüpilisemaid. Unistused ja eesmärgid, mis ka tegelikult on tähtsad, on mul väga erinevad teismelise stereotüübist ja nendest ma rääkima ei hakkagi, vaid ma ise tean, millised nad on. Alati on nad mul meeles ega unune iial. Muutuvuad küll ja muutuvad pidevalt, kuid mõte jääb samaks. Aga need tüüpilised - ma tahan endale saada superilusat keha, juukseid, tahan üldse olla superilus ja välja näha nagu modell. No täiesti absurdne värk. Mõttetu on vast mõeldagi seda mõtet. Kuid trenni peaks hakkama tegema küll tunduvalt rohkem ja sööma tervislikult. Ka täiesti lootusetu mõte juba. Sünnist saati olen mõelnud seda? Midagi saavutanud ka? Ma olen küll alustanud ja suutnud nädala olla tervislikul toidul, aga minu elurütmi ja -viisiga on see pidevalt põhimõtteliselt võimatu. Niisiis mõttetu mõte, mida ma ikka ja jälle mõtlen.
Ah, muidugi. Veel üks tüüpiline teismelise soov - saada juba kiiremini sõltumatuks, vabaks, võib ka öelda täiskasvanuks. Saad minna, kuhu hing ihkab, teha, mida iganes soovid ja üksinda, kui vaid tahtmist on..

Marry me

Kitsas käes või mis - ma leidsin kapist Hispaanias toodetud (kirjad pakil olid vaid hispaaniakeelsed) sajaprotsendilise apelsinimahla! Ka see, kusjuures, on üks minu ema omadustest. Oi, ei tea, kas tuleme ikka rahaga toime.. -kuule, mis sa arvad, kui käiks õige selveris? jne. Mahl maitseb hea, mis seal's ikka.
Mõnus päev on olnud siiani. Ei tea, mis edasi tuleb. Mõnus ka, ma loodan. No võtmed jätsin koju ja pidin kõmpima pmst tuldud tee tagasi ema töö juurde, et saada võtmed. See oli ainus mõistlik variant. Teine oleks olnud, et ma lihtsalt ootan ja külmetan surnuks end korteri ukse ees. Absoluutselt mõttetu. Kõndides kulutab vähemalt kaloreid!
Siis ma käisin veel muusikakoolis klaverit harjutamas. Umbes tunnikese harjutasin. Ma olin saalis ja siis osad tahtsid seal vahepeal läbi teha ja noh ega see minu saal ei ole eks ju, pidin laskma. Muideks, see on see sama saal, kus ma eksami teen.. ei saanud oma mõtteid eriti ära selle tõsiasja juurest, et ma teen eksami. Muidugi koondusid või pigem haihtusid need totaalselt, kui mängisin "Clair de Lune' ".
Koolis oli vahva nagu ikka. Harjutasime näidendit ja puha. No see oli küll naljakas - tunnistust sellest annab kasvõi tõsiasi, et meie üle naerdi - need, kes üle rõdu ääre nõjatusid ja, ilmselt igavusest, meie tembutamist jälgisid. Noh, mis ikka, tehtud sai!
Aa, muidugi. Päeva nael - lõpuks ometi ta hakkas ka ise mind vaatama! Oojaa, isegi mu sõbranna märkas seda, mis on tõendiks, et see ei olnud enam minu kujutelm. Kummaline, et me nii tihti kokku satume ja veel kummalisem, et meie kool on ju tohutult ülerahvastatud, aga meie satume kokku siis, kui peaaegu kedagi ei ole... jah, tavaliselt ongi nii, et vaid meie kaks kuskil koridoris või vähemalt kahekesi mingisuguses koridori osas. Me justkui tõmbuksime.. meie sees, südames, oleks justkui pisike magnet, mis suunab õigesse kohta, ilma et meil endil otsustada laseks. Siinkohal ei ole haruldane tekkima küsimus, kas see koht on ikka õige. Aga oma südant tuleb usaldada.

Lady exorable

Ooo püha hommikusöök, keda ma õhtuks söön...

Ma olen koguaeg nii ülemeelikus tujus, säran, olen õnnelik ja täna taipasin ma, et see rõõm tuleb lihtsalt sellest, et elu on ilus ja rohkem polegi vaja. Töpas läks täna kõik perse, vaevu tunni veerandikese suutsin mossi nägu hoida ja lahti see trall läkski! Läbi huumoriprisma elu vaadates on lihtsalt niivõrd lihtsam, palju parem ja otseloomulikult ka naljakam.
Siiski siiski suutsin ma ka täna mõne pisarakase poetada, sest mõtlesin oma ema kurvale elule, haletsesin teda ja sain aru, et ma siiski armastan teda. God bless! Siis käis mul veel ka selline mõte peast läbi, täpselt sellisel ingliskeelsel kujul ja taipasin ma, et nii ongi: if i were eighteen already, i could work and earn money, i would do that just because to pay my mother's bills she's worrying about so badly.
all those money problems we've got.. well, actually she's got money problems - from a day to another i'm telling her to stop worrying - there are other things that matter in life, there are people who suffer much more. we basically don't have any problems at all compared to others in society. but she is really, really worrying about do we have enough money to buy some food for the rest of the month and so on.. we usually do, even if she's worrying. there's one very important thing she hasn't got - positive attitude. i have it double and she hasn't at all.. well, life has always been unfair. it's just one of those things you've got to deal with. and she hasn't.. oh, poor mother! i would be gladder than you could ever imagine if you'll find your eternal love, if you'll find yourself truly..
P.S. I love you

Guitar my friend

Minu ponnistused mängida kitarri on jõudnud nüüd sinnamaale, et kuidagiviisi olen ma nädalavahetuse vältel suutnud mängida "Smoke on the water" algust. Seda ka pläristades, kuid enamvähem õiges asendis see-eest. Veel mingisuguse toonika-dominant-subdominant järgnevuse-laulusaatega sain ka hakkama, kuid see meenutas kõike muud kui kitarrimängu. Aga mulle täitsa meeldib. Isegi suutsin kitarri häälestada! Ja veel õigesti ka!

Could be blue

Teate, mis on veider: kõik, mida ma ütlen, teen, mõtlen, ma analüüsin selle kõik mõttes läbi, kuid veidralt, mitte nii nagu kõik seda teevad. Näiteks: nüüd ma reageerisin nii ja nii, sest ma olen teismeline; ütlesin seda ja teist, sest olen teismeline jne ja siis millalgi ma mõtlen, et millal see läbi saab.. või noh.. tavaliselt peale taolist analüüsimist ei reageeri ma enam iialgi nii ega nähva kellelegi, need analüüsimised aitavad mul õppida. Kui midagi viltu läheb, siis on kaks põhjendust: 1) ma olen ju teismeline, ma alles õpingi elama 2) alati läheb midagi viltu, alati. Kõik oleneb sellest, kuidas meie ise maailma näeme ja olukordi mõistame ja mida me uskuda tahame, mida me usume ja mida mitte. Sellest oleneb, kas ja kui viltu läheb.
Mõtlesin, et masetseks tohutult ja haletseks ennast, sest see pidev õnn ja säramine kisub juba veidi imelikuks. Alati leiab põhjuse enesehaletsuseks ja masetsemiseks. Siiani olen neist üldiselt mööda vaadanud, kuid siiski vaid üldiselt, on olnud igasuguseid aegu.. kusjuures üks nädal tundub olevat nii pikk aeg, ühe nädalaga võib muutuda nii, nii-nii palju, et kui mõtled esmaspäeval, kuidas oli eelmisel esmaspäeval, siis lööb ikka pahviks küll. Ja kui ühe nädalaga muutub palju, muutub kuuga veelgi rohkem ja aasta pärast ei tunne ma end enam äragi. Siiani on olnud niimoodi. Ka päev suudab teha oma töö nii, et jätab jälje kauaks kauaks.. Ma arvan, et see tohutu masetsemine siiski aset ei leia, sest juba on tärganud minus lootus, hoolimata selle kesisusest, ma ei masetse. Bussiga koju sõites ma juba masetsesin. Umbes pool tundi või nii. Usute ka, et mu masekas kestis vaid pool tundi?? Ma ise ei usu. Bon alors, c'est la vie.
Põhilised laulud viimasel ajal on Nazareth - Love Hurts ja Sinead O'Connor - Nothing Compares To You. Suurepärased laulud, mis muud öelda. Või on siin jälle mängus minu alateadvus...? Laulude sisu iseenesest on ju väga deep. Poiss, kelle pihta mu mõtted käivad, on vallutanud mu meeled nii, et.. no pidev segadus ja elu üle mõtlemine ja filosofeerimine. See viimane küll terve selle õppeaasta vältel mu elus väga tähtsal kohal olnud, kuid nüüd hoopis teist rada pidi mu mõtted käivad ja muudkui ohkan ja unistan.. Teate, ma ei ole temasse armunud, sest ma ei tunnegi teda. Ta on minu silmarõõm. Puhtalt ja pelgalt. Aga ma tunnen lisaks sellele nägemisrõõmule ka veel mingisugust tunnet, et ma ei vaja mitte otseselt teda, vaid suhet temaga. Ja see on veider, ma tean. Aga selline ongi ju minu elu.

Love hurts

Ma mõtlen, et suusatamine on muidu iseenesest igati triks-traks tegevus, kuid mäest üles minna, pikalt, suusad takerduvad kinni või libisevad hoopis tagasi ja mingisuguse aja peale ka veel, see on juba noh.. mitte nii meeldiv. Kukkusin vaid korra, kuid see-eest väga haledalt. See nägi välja umbes nii, et oli selline pikem mäetaoline asi, mis oli selline käänuline ja kurviline ja kõrval olid umbes mingid järsakutaolised asjad ja siis ma lasin alla -veidras poosis muidugi- ja, olles taibanud, kui pikk on mägi, tõin kuuldavale huilge, mis pärineks justkui hullumajapõgenikult ja suures segaduses sõitsin vms rajalt välja tihnikusse, koperdasin nii kaua kuni kukkusin, suusad suht sõlmes, hange kinni. Koolis oli suusapäev, muideks. Mitte koolis, vaid Aegviidus. On sel vahet? Iga loll saab aru, mida ma mõtlesin.. muidugi oleneb, kui loll oled.. ja see oleneb sellest, kuidas määratleda lollust. Ma ise ka vahel mõtlen, et kas ma olen loll või mitte. Ega ei ole ju ainult kaks äärmuslikku varianti loll ja tark, on ka vahepealseid tumbajumbasid. Aga kas s e l on vahet? Oh, hea on see, et selle jutu põhjal teen järelduse, et ma siiski kaldun sinna lolli poole. Aga v a h e t ju e i o l e ...