kust tulevad mõtted

nagu

äkki keegi peale mu ema ja vanaema ei hooligi minust

kõik need inimesed, kes mulle naeratavad, ei naeratagi mulle, vaid me pilgud kohtuvad siis, kui nad juba naeratavad

ma ei lähe kunagi pulma, sest mind ei kutsuta

mulle ei tehta mitte kunagi abieluettepanekut
ma ei saa kunagi teada, mis tunne on elada meessoost isikuga ühe katuse all

ma ei saa kunagi tööle, sest mu ankeete ignoreeritakse

ma ei saa kunagi tööle, sest mingil põhjusel mind lihtsalt kardetakse

äkki mu vanaema ei hooli minust

kust sellised mõtted tulevad? lohutan end mõttega, et kui mina kellelegi naeratan, siis mitte sellepärast, et ma juba naeratasin, vaid sellepärast, et

see keegi vastu naerataks

ilmselt

mu elu kolmas haiku

inimesed mu ümber on suureks saanud
aga passis on meil sama sünniaasta

midagi ei klapi

laulud

see tunne, kui sa avastad, et need kaks laulu, mida sa trepikojas, sest seal kajab, kõige sagedamini laulad, on amazing grace ja how great thou art. juba tubli mitu aastat. iga jumala kord, kui mul on aega hetkeks seisatada. seega mitte hommikuti aga... üsna sagedasti sellegipoolest.
suuresti on see sellepärast, et ma kinkisin aastal 2009 emale susan boyle'i plaadi. aga eks seal plaadil ole ju teisigi lugusid, kauneid lugusid nagu cry me a river või wild horses või... seega miks just need kaks laulu? miks hakkan ma täiesti loomulikult, peaaegu et alateadlikult neid laulma? miks valdab mind seda tehes mingisugune kummaline rahu?
ja miks ma tean vastust?

asjad

väga palju asju juhtub tegelikult kogu aeg suhteliselt suur protsent ajast midagi ikka juhtub hästi tihti nagu toimub midagi üldiselt mingisugused väiksemad asjad aga lõpuks on need ikka need suuremad hoopis

aeg lendab nagu turteltuvi

nälg

jube nälg on kogu aeg

helista mulle mul pole su numbrit enam

imelik on olla publik

teatris kontserdil peol tunnis bussis

võib-olla sellepärast ma ei käigi

teatris kontserdil peol


ja tunnis ja bussis kannatan ära

tuba on päikest täis

kõige võimsamad laulud ongi need, mille saatel sa võid kas täiel rinnal nutta või siis ülimast õnnest lihtsalt kuulata, tantsida, kaasa laulda... valdav osa queeni, abba repertuaari, aretha franklin..... ilma muusikata ma ei oskagi kuidagi... lihtsalt ei oska! ei oska olla....

aga tegelikult muusikaga ka väga mitte. see lihtsalt aitab. aitab taluda seda... kõike

there's an 82% chance that if you're 16 or older, you've already met the person you'll marry

sõidan rongis koju ja nutan. eriti see "but now i don't care i could go anywhere with you and i'd probably be happy"

ja ma ei saa sinna mitte midagi teha, sest mu ipod on katki nagu ikka ja see laul lihtsalt tuli... ja tuli... ja tuli... ja siis ma kõnnin koju läbi külma ja nutan ja värisen ja mulle kõnnib vastu kohalik kassapidaja ja ma otsustan enam mitte kunagi tema kassast osta

ilmselt lihtsalt selleks, et mulle ei meenuks, et ma jälle nutsin. selle sama asja pärast. et ma ei saagi sellest kunagi naerda. maailma kõige ilusam asi ja muudkui nutad. ilmselt igatsusest, millest muust. ja sellest, et sa ei saa midagi teha, et see igatsus ära läheks. ja sellest, et sa ei saa kunagi teada, sest inimesed ei räägi omavahel. kardavad, et kui midagi küsida, on vastus eitav. ja ma kardan, et äkki ongi. kuigi ma tean, et päriselt ei ole. need tunded pole kunagi päris ühepoolsed. aga seda on võimatu endale kinnitada.

in these things there's no telling we just have to wait and see

kevad oli juba tulemas

varsti jälle

niimoodi polegi mul kunagi sõpru, ainult mingi need, kes on

puberteet on naljakas asi. iga kord, kui sa arvad, et nüüd tuli ära, nüüd sai viimaks läbi, siis ei. selles suhtes, et veel mõni päev tagasi ma suutsin jääda emotsionaalselt stabiilseks ja koristada. ja planeerida. nagu mingi täiskasvanud inimene nagu. aga tuli esmaspäev. alati läheb kõik valesti, kui tuleb esmaspäev.
"miks sa siia kooli tulid?"
"kõik tulid ja ma mõtlesin, et ma tulen ka. pealegi mul ei olnud suurt midagi teha. ja noh, muusika on vist tegelikult tore."
ja siis veel see värk ka onju, et mul pole kunagi sõpru ju! noh, need on, kes on, onju, aga need, kes pole, nemad nagu ei ole. et nagu mida ma valesti teen? ei ega minu sõpradel midagi viga ju ei ole, oh ei, aga mida ma valesti teen?
ja eriti hull on nagu see värk, et ma ei oska kõndida. ma oskan näiteks natuke prantsuse keelt, aga kõndida ei oska. trepist veel eriti vaevaliselt. tasakaaluelund sai veidike kahjustuda, aga ma võiks näiteks üks päev lihtsalt trepist kõndida, harjutada ja uuesti õppida, aga 13-aastaselt on seda raske teha.

ja kõige hullem üldse on nagu see värk, et mulle anti koolist abielukindluse test ja katsu sa seda 13-aastaselt teha siis. ei aga tõesti, ma tunnen, et mu keha on mu jaoks liiga suur. tahaks olla pisike ja kerge, aga ma olen suur ja raske. katsu sa siis abielluda niimoodi.

ja seda ka muidugi, et ma mõtlesin ühe kõrvaaugu veel teha ja juuksed tumepruuniks värvida. täpselt samu asju tahtsin ma kolmeteistkümneselt teha. juuksed küll värvisin, aga auk jäi tegemata.

kõik algab tegelikult õudusunenägudest. ma pole kunagi unes lendavaid maju või draakoneid näinud, vaid õudust selle kõige reaalsemal kujul.

ja siis ärkad üles kell 5 ja oled 13 ja käid eksikombel suures kehas ja gümnaasiumis

kaks tuhat reede

ma mõtlesin, et ma hakkan kirjutama sellest, kui väga ma vihkan seda, kuidas inimesed tänapäeval ja täna päeval tööd ei viitsinud teha, sest milleks millegi nimel üldse pingutada, kui mul on kõht täis ja kodus ootamas emme triigitud linadega puhas voodi ja soe koht siin soojas renoveeritud gümnaasiumis, mis üsna pea juba läbi saab, milleks siis üldse vaevata end pingutamisega, ta võib täitsa ise ka läbi saada, mina käin lihtsalt kohal ja näpin oma uut samsung ultraboost turbo x3333 säutsun sellest, kuidas ma ei viitsi siin istuda, lihtsalt ei viitsi noh, pange põlema see kool, on veel soojem

aga ei, ma ei kirjuta sellest. sest mina nagu viitsin või nii. tööd teha või nii. teed midagi ilusti ära ja saad selle eest midagi. teinekord teed midagi ka koledalt ära ja saad ikka. või teed lihtsalt ära ja saad ka midagi. aga niisama ei saa. mitte midagi ei tule tegelikult niisama, kuigi sa arvad, et mõni asi ikka nagu tuleb või nii. aga ei, alati on selle taga keegi. mingi väike kümneaastane mongoliid või su ema. see jaguneb üldiselt pooleks. pooled asjad teeb sulle ema, pooled asjad see väike mongoliid. ja siis on veel see osa, mille õpetaja sulle ära teeb. jah, õpetaja. ta on ka olemas, seal laua taga, näeb sind, aga sina teda ei näe. koostab ja paljundab materjale, valmistab tunde ette. ja siis sa lihtsalt istud seal ja sodid neid materjale ja säutsud, et sa ei viitsi, kuigi sa ise valisid selle. kõik ained selles gümnaasiumis oled sa ise valinud, gümnaasiumi juba iseenesest oled sa ise valinud. aga sa ei viitsi. ja sa pole üksi. sinu õnneks on sul kolm triljonit mõttekaaslast

SINU OTSITUD MÄRKSÕNALE "valu" LEITI 15309 VASTET:

14327 nõustamist, 211 artiklit, 763 foorumi postitust, 5 arsti, 3 ravimit