kaks tuhat reede

ma mõtlesin, et ma hakkan kirjutama sellest, kui väga ma vihkan seda, kuidas inimesed tänapäeval ja täna päeval tööd ei viitsinud teha, sest milleks millegi nimel üldse pingutada, kui mul on kõht täis ja kodus ootamas emme triigitud linadega puhas voodi ja soe koht siin soojas renoveeritud gümnaasiumis, mis üsna pea juba läbi saab, milleks siis üldse vaevata end pingutamisega, ta võib täitsa ise ka läbi saada, mina käin lihtsalt kohal ja näpin oma uut samsung ultraboost turbo x3333 säutsun sellest, kuidas ma ei viitsi siin istuda, lihtsalt ei viitsi noh, pange põlema see kool, on veel soojem

aga ei, ma ei kirjuta sellest. sest mina nagu viitsin või nii. tööd teha või nii. teed midagi ilusti ära ja saad selle eest midagi. teinekord teed midagi ka koledalt ära ja saad ikka. või teed lihtsalt ära ja saad ka midagi. aga niisama ei saa. mitte midagi ei tule tegelikult niisama, kuigi sa arvad, et mõni asi ikka nagu tuleb või nii. aga ei, alati on selle taga keegi. mingi väike kümneaastane mongoliid või su ema. see jaguneb üldiselt pooleks. pooled asjad teeb sulle ema, pooled asjad see väike mongoliid. ja siis on veel see osa, mille õpetaja sulle ära teeb. jah, õpetaja. ta on ka olemas, seal laua taga, näeb sind, aga sina teda ei näe. koostab ja paljundab materjale, valmistab tunde ette. ja siis sa lihtsalt istud seal ja sodid neid materjale ja säutsud, et sa ei viitsi, kuigi sa ise valisid selle. kõik ained selles gümnaasiumis oled sa ise valinud, gümnaasiumi juba iseenesest oled sa ise valinud. aga sa ei viitsi. ja sa pole üksi. sinu õnneks on sul kolm triljonit mõttekaaslast