see tunne, kui sa avastad, et need kaks laulu, mida sa trepikojas, sest seal kajab, kõige sagedamini laulad, on amazing grace ja how great thou art. juba tubli mitu aastat. iga jumala kord, kui mul on aega hetkeks seisatada. seega mitte hommikuti aga... üsna sagedasti sellegipoolest.
suuresti on see sellepärast, et ma kinkisin aastal 2009 emale susan boyle'i plaadi. aga eks seal plaadil ole ju teisigi lugusid, kauneid lugusid nagu cry me a river või wild horses või... seega miks just need kaks laulu? miks hakkan ma täiesti loomulikult, peaaegu et alateadlikult neid laulma? miks valdab mind seda tehes mingisugune kummaline rahu?
ja miks ma tean vastust?
No comments:
Post a Comment