puberteet on naljakas asi. iga kord, kui sa arvad, et nüüd tuli ära, nüüd sai viimaks läbi, siis ei. selles suhtes, et veel mõni päev tagasi ma suutsin jääda emotsionaalselt stabiilseks ja koristada. ja planeerida. nagu mingi täiskasvanud inimene nagu. aga tuli esmaspäev. alati läheb kõik valesti, kui tuleb esmaspäev.
"miks sa siia kooli tulid?"
"kõik tulid ja ma mõtlesin, et ma tulen ka. pealegi mul ei olnud suurt midagi teha. ja noh, muusika on vist tegelikult tore."
ja siis veel see värk ka onju, et mul pole kunagi sõpru ju! noh, need on, kes on, onju, aga need, kes pole, nemad nagu ei ole. et nagu mida ma valesti teen? ei ega minu sõpradel midagi viga ju ei ole, oh ei, aga mida ma valesti teen?
ja eriti hull on nagu see värk, et ma ei oska kõndida. ma oskan näiteks natuke prantsuse keelt, aga kõndida ei oska. trepist veel eriti vaevaliselt. tasakaaluelund sai veidike kahjustuda, aga ma võiks näiteks üks päev lihtsalt trepist kõndida, harjutada ja uuesti õppida, aga 13-aastaselt on seda raske teha.
ja kõige hullem üldse on nagu see värk, et mulle anti koolist abielukindluse test ja katsu sa seda 13-aastaselt teha siis. ei aga tõesti, ma tunnen, et mu keha on mu jaoks liiga suur. tahaks olla pisike ja kerge, aga ma olen suur ja raske. katsu sa siis abielluda niimoodi.
ja seda ka muidugi, et ma mõtlesin ühe kõrvaaugu veel teha ja juuksed tumepruuniks värvida. täpselt samu asju tahtsin ma kolmeteistkümneselt teha. juuksed küll värvisin, aga auk jäi tegemata.
kõik algab tegelikult õudusunenägudest. ma pole kunagi unes lendavaid maju või draakoneid näinud, vaid õudust selle kõige reaalsemal kujul.
ja siis ärkad üles kell 5 ja oled 13 ja käid eksikombel suures kehas ja gümnaasiumis
No comments:
Post a Comment