...to a place in the sun that's nice and warm
Vaba maja. Jälle. Huvitav, ma tahtsin teda siia täiega ja ta ütles mulle koguaeg, et ta kaalub seda, aga pmst ta siiski ei tule ja ma ei imesta ka, ma ka ei tuleks. Mida me teeks? Räägiks? Hahahhaha. Aga meil oli väga imelik talk a la "miks sa minuga ei seksiks" ja siis me põhjendasime ilusti ära, tähendab tema põhjendas ilusti, ma ütlesin, et ta on mulle vist pigem nagu vend, mille peale ta "iu" ütles... oh jah :D aaa, üks weird moment oli, kui ta ütles, et tal on pms'ist pohhui, (kui ma talle rääkisin mis see on, sest ta oli just öelnud, et tal on see.. :D) ja ma ütlesin, et tal on suht kõigest pohhui ja siis ta ei vastanud tükk aega ja ma lugesin, mis ta mulle ennem kirjutas ja kui ma lõppu tagasi jõudsin, oli ta kirjutanud "sinust pole". See hetk oli nagu mindfuck... aga meaning? imo, quite nothing or quite lot, but not that he would ever express this really... ja tal poleks mark, kui tal minusugune õde oleks ja he's okay with my age, too. lihtsalt ta arvab, et keegi ta sõpradest ei tuleks, sest ma olen "mingi faking kaheksandik", aga none of his friends really has to know my age, i told him.. weelll, he has no friends he said. who has... i told myself... but him, i said that i can be his friend if he wants to and he said thanks. : )
Make that balloon face and laugh afterwards
21st century is not about having those real-very-best friends, trusting them completely and being honest and sincere yourself too, no. That way you'll be lagged. I have been lagged for all of my life and now I'm done. 21st century is about reputation, having good looks and sense of humour. Even school lessons aren't given without sarcasm and irony, nothing is. But reputation... hell yeah. You don't have one, you do not exist. People must know you and you must know people. Nature can't stand an empty place.
I do nothing but realise, lose my path and realise losing my path.
I do nothing but realise, lose my path and realise losing my path.
The Alchemist
Mõistsin, et olen alati püüelnud ning endiselt püüdlen perfektsionismi poole, nii et minu kohta saaks päriselt öelda "near perfect", 'cos no-one is totally perfect. Ning sain ma ka aru, et see on täiesti võimalik ja iga päevaga lähenen ma oma perfektsionismile. Mis see täpselt on, ei tea. Kuid mõnikord tuleb selliseid momente, kus ma mõtlen, et wow, this is it.. this is what i dreamed about a year ago, this is what i have always wanted. Ja siis tulevad uued, raskemad, täiuslikumad eesmärgid. Nüüd ma rikun selle ära öeldes, et see on kõigest minu tõlgendus Oma Loost ja suureks saamine. Nothing else. Just a part of life, one particular.
Cornerstone
Mind märgati, mind tajuti, mulle naeratati. Sellest piisas. Ma tundsin, et ma ei ole tühi koht, ma ei ole "mitte keegi". Vastupidi, ma olen keegi ja nii ma olengi.
Hommikupäike
Mu ema ja õde pole, all by myself at home. Mul käisid külas tšikid ja noh, mul ju tavaliselt ei käi tšikid külas. Meil oli laua viina ja sprite'i ja kammis täiega ära, isegi kammis. Teinekordki siis... või ei? See on siiski ainukordne võimalus. Nad ei lähe enam ära niimoodi. Üks öö veel. Üks öö veel!!!!!!! Mida..mida...mida... i'm having a mental breakdown. You know, I'm sick of mental breakdowns. Suitsetada mingit pakk sada ega vms tubakat minu köögipõrandal... mõnus. Kuulata pimedas toas põrandal lamades Coldplay Violet Hill'i repeatil, veel mõnusam. Joosta trepist üles ja alla, tänavatel, adrenaliin veres, end kaineks. Eem... jah, mitte nii mõnus :D Ja ma pean natuke läga koristama. Aga ma tahaksin hoopis karjuda ja oksendada, kusjuures ma midagi söönd pole, see on nagu... mu magu vist ei ole elus enam. Ma olen fucked up ja ma ei saa ma ei saa ma ei oska ma ei oska.
Mina tean, mis on võimas, kus on võimas, kuidas on võimas, kas ka sina tead? Mina tean, mida tähendab võimas ja see ongi see, mida mina tean peale selle, et ma midagi ei tea. Iseenesest on fraas "mina tean" kuidagi hirmuäratav, justkui selle välja ütlemine hävitaks selle very algmedki. Aga võimas... ütled või mitte, tead või mitte, see on tunne. Ja tunded tekivad, kaovad, tulevad tagasi ilma ratsionaalsuse, ütlemiste või teadmisteta. Minu jutt pole ilus, seekord. Kusjuures eelmine kord ehk üldse talvelgi oli? It's been a while, you know. It's been a while.
Kaugel põllul, mujal, ära, oli udu. Keset udu sai kõik selgeks. Mida udusem me ümber oli, seda selgem. Kõik sai selgeks. Ja me olime igavese rahu lummuses.
Kaugel põllul, mujal, ära, oli udu. Keset udu sai kõik selgeks. Mida udusem me ümber oli, seda selgem. Kõik sai selgeks. Ja me olime igavese rahu lummuses.
Curls fit me indeed
I was told several compliments today (go passive voice!) and first I didn't think something was different than usually. I was just myself. But then, I arrived home and saw myself from the mirror. Yeah. Hair colour was near perfect, curls were near perfect - hair was near perfect! That kinda stuff happens seldom to me. And it was photoshooting today, so I was really lucky. And make-up - good. Except that the left eye was kinda blurry from the overmuch eyeliner and mascara, but that's usual already. And of cooooourse my outfit - classical 5 cm-heeled black shoes, almost invisible black pantyhose, black/flowery 50's miniskirt, black belt on it and black blouse under it. Despite my fabulous appearance I fucked up two tests - in geography and physics. Sure I hadn't studied, why should I do that? My whole life is nothing more than an experiment. Those tests are certainly part of it.
Love, love will tear us apart, again
Ma jõudsin mingitel momentidel kahes väga tähtsas asjas selgusele täna:
1) mul ei ole sitt elu, ma pole sitt inimene, kõik inimesed ei vihka mind ja nad ei arva, et ma hammustan
2) kui mul miski perse on läinud ja edaspidigi läheb, siis selles võib süüdistada ainult, ma kordan ainult minu põhimõtetele mitte kindlaks jäämist. Nii on - minul kui isiksusel on välja kujunenud põhimõtted - kellel ei oleks? - ja ma lihtsalt ei pea neist kinni, kusjuures nad ju minu valitud ja mulle iseenesest meele järgi on, aga ei suuda ma neid ühildada oma tahete, emotsioonide jms. Ma avastasin ka, et ma olen ikka väga südame, mitte mõistuse järgi toimiv inimene ja tunded ja hetke mõtted on esikohal, mitte ratsionaalsed kaalutlused. See ilmselt ongi takistuseks põhimõtete järgimisele. Üks näide küllaltki ebatähtsast, ent siiski reaalsest valdkonnast: minu stiil peaks olema teistest erinev, mainly influenced by rock & retro. aga mida teen mina - riietan end vahel kui tüüpiline 21. sajandi sekretärinäitsik või kooliplika. See ei ole mina, ma ei tohi nii teha. Aga näe, teen.
See on vist see, mida nimetatakse sisemiseks vastuoluks iseendaga? Noh, mu juhtmed ulatuvad ilmselt Siberini ja tagasi, et ma sellest alles NÜÜD aru sain.
1) mul ei ole sitt elu, ma pole sitt inimene, kõik inimesed ei vihka mind ja nad ei arva, et ma hammustan
2) kui mul miski perse on läinud ja edaspidigi läheb, siis selles võib süüdistada ainult, ma kordan ainult minu põhimõtetele mitte kindlaks jäämist. Nii on - minul kui isiksusel on välja kujunenud põhimõtted - kellel ei oleks? - ja ma lihtsalt ei pea neist kinni, kusjuures nad ju minu valitud ja mulle iseenesest meele järgi on, aga ei suuda ma neid ühildada oma tahete, emotsioonide jms. Ma avastasin ka, et ma olen ikka väga südame, mitte mõistuse järgi toimiv inimene ja tunded ja hetke mõtted on esikohal, mitte ratsionaalsed kaalutlused. See ilmselt ongi takistuseks põhimõtete järgimisele. Üks näide küllaltki ebatähtsast, ent siiski reaalsest valdkonnast: minu stiil peaks olema teistest erinev, mainly influenced by rock & retro. aga mida teen mina - riietan end vahel kui tüüpiline 21. sajandi sekretärinäitsik või kooliplika. See ei ole mina, ma ei tohi nii teha. Aga näe, teen.
See on vist see, mida nimetatakse sisemiseks vastuoluks iseendaga? Noh, mu juhtmed ulatuvad ilmselt Siberini ja tagasi, et ma sellest alles NÜÜD aru sain.
Crystalised
Mida päev edasi, seda vastikumana, nõutumana ma end tundnud olen. Nõutu peaaegu et kõige suhtes, lisaks veel kilo raskem iga päevaga või vähemalt sellisel ulmekiirusel see mulle tundub, mis teeb mingi kuus kilo minu aastatagusest kaalust ja arvestades seda, et ma kaks aastat kasvanud ei ole, on see paha. Kaal ei koti absoluutselt, küll aga välimus ja see on paha-paha. Minu rasvunud keha on on võtnud minult ära usu oma ilusse. Ma ei tunne end ilusalt. Ma ei tea. Näha kõiki neid supervormis supersirgete ja kräsuvabade juustega koolikaaslasi tekitab minus enneolematuid alaväärsuskomplekse. Aga mis on hea, on see, et ma hakkasin nüüd trennis käima. See on rohkem kui hea. See on enneolematult hea. Esialgu sain papsi nõusse mulle viie soti eest kümne korra kaarti ostma ja nüüd on mulle "lubatud" trennis vaid kaks korda nädalas käia, mis on piinav, sest ma tunnen trenni järele tapvat vajadust iga päev või ma lihtsalt mõttejõuga mõtlen end paksuks ja kuna ma nii siiralt mõttejõudu usun, kardan ma, et just see ongi juhtunud. Igatahes, trenn põhineb klassikalisel tantsul, kuid liigutused ja muusika on tänapäevane. It's called contemporary jazz. I'm totally into it ja pehmelt öeldes on see lihtsalt awesome. Ja pehmelt öeldes olin ma väga koba esimeses trennis. Piisav ajend, et aina rohkem ja rohkem trenni teha. Ja et trenn annab meile vormis keha, ei ole enam kellelegi uudis. Nii et mis muud kui trenni!
The first first of the firsts
Ma ärkasin hommikul üles ja ei suutnud jalatrauma tõttu kõndidagi. Esimene koolipäev, mis sisaldas endas tunde. Ma lihtsalt pidin minema ja... Aga ma tundsin ennast sitasti. Ma tahtsin surra.
Ma jõudsin kooli ja tahtsin endiselt surra.
Peale kooli tuli bussi mingi vene muti, kes nuttis ja oli nagu completely desperate ja see oli tegelikult väga naljakas, kuidas ta seal kõigiga venekeelset vestlust arendas ja kordagi vait ei jäänud, muudkui ulgus ja halas. Kirss tordil oli moment, kui ta bussi kiireneval tühjenemisel minu kõrvale istus ja rääkis minuga mingi kümme sekundit, alles siis panin ma iPodi kinni ja ütlesin, et ja ne gavarjuu parusski harašooo ja siis ta mingi gavariite harašoooo?? ma: njeeeet, ja ne panimaju!! ta ikka edasi: võ panimajete minjaa? ooohhhhh.... *nuuksed ja venekeelne iba* ma mingi siis vaatan teda seal pool muigega ja ütlen, et njet, ja NE panimaju tibjaa. minu peatus tuleb ja ma mingi izviniiiite izviniiiiite ja hatšuuu -, tüüp ei lähe ära. sõidame edasi ja ma ikka talle izvinite izvinite ja hatšuu hadit aga siiiiis juhtus midagi paranormaalset ja ta läks ära ja arendas vestlust hoopiski bussijuhiga. Je : )
Ma jõudsin kooli ja tahtsin endiselt surra.
Peale kooli tuli bussi mingi vene muti, kes nuttis ja oli nagu completely desperate ja see oli tegelikult väga naljakas, kuidas ta seal kõigiga venekeelset vestlust arendas ja kordagi vait ei jäänud, muudkui ulgus ja halas. Kirss tordil oli moment, kui ta bussi kiireneval tühjenemisel minu kõrvale istus ja rääkis minuga mingi kümme sekundit, alles siis panin ma iPodi kinni ja ütlesin, et ja ne gavarjuu parusski harašooo ja siis ta mingi gavariite harašoooo?? ma: njeeeet, ja ne panimaju!! ta ikka edasi: võ panimajete minjaa? ooohhhhh.... *nuuksed ja venekeelne iba* ma mingi siis vaatan teda seal pool muigega ja ütlen, et njet, ja NE panimaju tibjaa. minu peatus tuleb ja ma mingi izviniiiite izviniiiiite ja hatšuuu -, tüüp ei lähe ära. sõidame edasi ja ma ikka talle izvinite izvinite ja hatšuu hadit aga siiiiis juhtus midagi paranormaalset ja ta läks ära ja arendas vestlust hoopiski bussijuhiga. Je : )
Subscribe to:
Posts (Atom)
