My fourteen
Neljateistaastaseks sain ma duši all kirudes viltuseks kukkunud žiletti. Pool tunnikest või ehk kauemgi mässanud siiani olematu pediküüriga, mõtlesin, et mis oleks, kui paneks iPodis shuffle peale ja vaataks, mis laul tuleb. Et noh, sünnipäev siiski, et äkki mingi saatusegamma? No mida veel! ütlesin ma endale, ei usu ma ju sellistesse asjadesse. iPod naeratas laualt vastu, tühi ruum ümber laiumas. Võta mind! hüüdis ta mulle alateadvuses. Intuitiivselt haarasin ma oma lemmikvidina, vajutasin shuffle songs ning naersin kummalises hämmingus, kui kõlas jet'i laul pealkirjaga seventeen. Yeah. Lihtsalt täiega yeah.
Mayday mayday it's my payday
YEAH! Sain palka päeval, mis viimane mul kolmeteistaastasena siin näruses maailmas elada on. Tänu palgale ei tundu ta enam nii närune miskit. Tublisti minu endagi arvestuste kohaselt sain ma 892 krooni palka 25 ja poole tunni töö eest. Korrektne ja täpne värk. Mis eriti lahe, mu tööandja tuli isiklikult mulle koju, et anda üle ümbrik koos palgaga ja Balbiino 152 cm pikale lapsele mõeldud särk, mille ma eelnimetatud firmalt jäätise müümise eest sain. Mahub selga küll, kui vaja. Igatahes, nüüd pean ma jälle siit pingi pealt lahkuma, et minna hotelli turistidele klaverit mängima, jootraha ja puha! Olen juba kolm minutit hiljaks jäänud, adios amigos!
My way to develop
Siin ma nüüd olen - üheksa minutit südaööni, istumas külapoe kõrval laua taga, helendav ekraan mu ees. Olin kergelt vaimustuses või nii, kui internet tõesti tööle hakkas. Kahju ainult, et läpaka akut vaid 49 % alles on. Kuid ega ma vist eriti kaua enam vastu peaks, elusalt süüakse meid ju kõiki. Kuigi enam neid sääski nii palju kah pole, suutsin vist massimõrva edukalt sooritada. Pimedaks läheb ainult ja kõhedaks kisub, mis ei ole just eriti meeldiv, aga ma sain üle nädala aja internetti (loe: tunde osaliseks, et maailm on siiski olemas ja mina seal eksisteerin).
Homme saan jäätist müüa. Money money money. Käisin ühel pühapäeval hotellis koristamas. Kuus ja pool tundi tuli tööaega, tööandja ütles, et "ühel ilusal päeval maksab raha ka". Ei jõua eriti oodata seda ilusat päeva enam.
Kahtlased tegelased liiguvad siin öösiti. Hakkan vist minema.
Homme saan jäätist müüa. Money money money. Käisin ühel pühapäeval hotellis koristamas. Kuus ja pool tundi tuli tööaega, tööandja ütles, et "ühel ilusal päeval maksab raha ka". Ei jõua eriti oodata seda ilusat päeva enam.
Kahtlased tegelased liiguvad siin öösiti. Hakkan vist minema.
Seventeen forever
Käisin eile väljas (YO!) peale nädalat, mis koosnes olematust toidust, telekast, arvutist ja seejärel natuke rohkemast toidust. Õega käisime Eclipse eellinastusel (tema käis eri-eel-linastusel, millepärast ta minuga kohtuda ei saanud, mina seda aga ei uskunud ja pöörasin selle naljaks öeldes your way saying no is pretty impressive, mille peale tema ütles, et ta räägib tõsiselt, mis on ka pretty impressive. INDEED!) ja tuleb tõdeda, et sel juhul, sel erilisel juhul oli minu arvates film parem kui raamat või ma sain lihtsalt ühe hea elamuse. Väga meeldis igatahes ja soundtrack oli super! Muideks, selgus, et ta vist siiski tahab minuga suhelda ja kokku saada, lihtsalt TEMA ei ütle kunagi selliseid asju välja ega näita neid välja. Kuid nüüd ei saa mina, yeah. Elu on tore. : ) Lähen nüüd kaon peaaegu et juuli lõpuni ära Hiiumaale ja saan oma keha vormi ja loen raamatuid ja vaatan ohtralt telekat ja üritan kuskil netiühendust saada oma läpakaga ja teen aiatöid ja suhtlen sugulastega ja päevitan... ja käin ujumas!!! ja KÄIN TÖÖL! Lõppude lõpuks ei kõlagi see kõik nii halvasti, kahju, et temaga niimoodi läks ainult... tähendab, kõik, mis juhtus oli vaid see, et me ei saanud kokku saada, kuigi me tahtsime... see kõlab valesti, oehh, pohh. Ma tulen tagasi ja siis... loodan, et ta tahab ikka. Peaasi, et ma suitsiidimõtteid ei mõlgutaks ja naudiksin oma juulikuud, yeah, peace!
Led Zeppelin
Ma küsisin talt, et kuidas siis jääb selle reaalse suhtlemisega, kui on suvi ja ükski meie koolikaaslastest ei näeks teda minuga, nii et tal poleks piinlik. Täpselt sellises sõnastuses küsisingi. Ta vastas, et sobib. Süda lõi kiiremini siis, raisk. Tegelikult ma poleks seda teinud, kui mu sõbranna mind inglise keeles julgustanud poleks (ta on lätlane). Nädalavahetusel on tal mõlemal päeval 11 tundi tööd. Ta on alaealine, ma ei tea. Esmaspäev sobiks. Aga midagi on valesti. Ta vist siiski valetas selle töö kohta. Kuigi see on loogiline. Üksikasjadest ma ei räägi, aga on loogiline, et see nii kaua on. See käib töö iseloomuga kokku. Tal pidavat olema 2 päeva tööd, 2 päeva puhkust. Elu on ju kõigest mäng ja eksperimenteerimine. Kui ta valetas, siis lihtsalt polegi midagi andeks anda, see on osa temast, see on osa elust. Ega minagi pole temaga täielikult aus olnud, küll ausam kui tema, aga see on minu iseloom juba. Aga siiski ei tohiks mul hakata süda kiiremini lööma, siiski ma ei tohiks tema pärast mitte magama jääda. Kell neli vist jäin magama. Aga noh, ma läksin poolkolm (vist) voodisse ka. Öösel me rääkisimegi. Kuni üheni? või midagi sellist. Mul tuli üks hea lause ka pähe, inglisekeelne, mõtlesin, et kritseldaks selle loosungina kuhugi minu tuppa, et see iga päev ikka meenutaks end mulle. Ofc oli see hommikuks läinud. See oli midagi umbes, et if you're afraid to do it, then just do it. I was totally freaked out, so... yeah. See on üks minu motodest. Peace, Anna, don't worry, it's gonna be alright... or not, but do not overthink, don't analyze too much, just play, just play the game of life.
So goodbye homely skies
Tegelikult on juba öö ja mul pole enam absoluutselt aega kirjutada. Tahtsin mainida vaid, et homme (tegelikult juba täna) ma lahkun ja ma armastan oma õde. Ja et täna ma oleksin äärepealt jõe ääres Radioheadi kuulates magama jäänud. Miski aitas. Miski tuli. Miski areneb ja edeneb. Miski parem.
Iggy Pop hop hop
Mõelda vaid, kui tore on fakt, et sellesse blogisse jäädvustan ma oma teismeea. Just siia. Suhteliselt anonüümselt. Suhteliselt. Kuidas ma hiljem naeran, lugedes neid kolmeteistaastasena tehtud postitusi. Kuidas ma hiljem analüüsin oma isiksuse arengut ja taandarengut. Kuidas ma hiljem kahetsen selle blogi põhjal, mis on tehtud või õigemini, mis TEGEMATA. Ja kuidas ma ei kannatagi enam oodata selle HILJEMINI ja tahaksin teha juba käigupealt lõpparve. Aga ma ei tee. Ma, sitavares, ei tee.
Random is the only way to go
Mõtlesin, et läheks rongi peale ja sõidaks Tallinnasse. Siis edasi, ma ei tea. Vihma sajab. Armastan.
Muusikat tõmbasin meeletult, Iggy Popi, Pulpi jms. Meeletult.
Et siis kuulaksin ja oleksin.
Tahtsin hakata telekat vaatama, aga lõpuks tunneksin ma end liiga tühjana.
Need neli raamatut otsustasin vedada Hiiumaale juhuks, kui ma seal surema peaksin hakkama. Seega ma nendega veel algust ei tee. Kuigi ma seda juba tegin. Nemnjooga.
Ja lõppude lõpuks jõudsin ma järeldusele, et end täis juua on nonsense, pilve tõmmata nonsense, süstida nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Muusikat tõmbasin meeletult, Iggy Popi, Pulpi jms. Meeletult.
Et siis kuulaksin ja oleksin.
Tahtsin hakata telekat vaatama, aga lõpuks tunneksin ma end liiga tühjana.
Need neli raamatut otsustasin vedada Hiiumaale juhuks, kui ma seal surema peaksin hakkama. Seega ma nendega veel algust ei tee. Kuigi ma seda juba tegin. Nemnjooga.
Ja lõppude lõpuks jõudsin ma järeldusele, et end täis juua on nonsense, pilve tõmmata nonsense, süstida nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Intuition, I feel it all
Mitte et ma üldse usuksin seda crappi, mis kõikjalt peale tuleb. On vaja lahti saada sellest. Ja ebausust. Mitu korda ma viimaste päevade jooksul olen juba mõelnud ennast maha lasta???!! Ma tahaks karjuda. Joosta põllule ja karjuda. Rebida endal riided seljast ja hakata noaga rasva välja kraapima. Ja siis joosta sealsamas verest tühjaks nii, et keegi mind mitte kunagi ei leiaks. Seda tähendabki olla murdeealine. Ma olen murdunud ja vihkan neid, kes üldse faking mõtlesid selle mõiste "murdeealine". Kuidas oleks "üleminekuealine"? Süütu sõna, ei karga sulle igast küljest kallale ega tapa sind vaimselt. Ah minge putsi.
Miks ma olen rahul sellega, et keegi minust aru ei saa? Pole kunagi saanud, ei saa praegu ega ka tulevikus. "Mõttekaaslast" kui sellist ei kohta ma vast iial. Üldse on paganama vähe inimesi, kes minuga kuidagigi ühel lainel on. Sõprade seas on neid...null? Null. Aga nad on mu sõbrad.
Raamatukogus käisin täna, olin seal mitu tundi. Just niisama kaua tegin ma endale ka meiki ja soengut. Noh, ma ei tea. Kena tuli. Vist? Leidsin uue mooduse silmalainerit hajutada (nimelt varem polnud ma seda teinudki) ja sellest saab äkki nüüd minu trademark, who knows?
Ma oleksin laenutanud kuus raamatut, aga tulin neljaga sel lihtsal põhjusel, et pole nii palju käsi, et raamatuid niiviisi tassida. Igati inimlik.
Tahtsin midagi mõtlemapanevat ja vist sain ka. Nali pole minu jaoks, lihtlabane huumor. Sama käib ka filmide ja kõige muu kohta. Mul on vaja deeeeeeepi. Koostasin nimekirja filmidest, mida vaadata. Kibelen juba. Suht-koht puhas klassika, kuid siiski minu maitse sellest.
Aa, raha pole mul. Me oleme vaesed rotid, sest mu isa osutus autopedeks ja ta auto on liiga kallis. Tal on auto ja siis lapsed, kodu, töö, pere. Okei, ilmselt sain ma väga valesti aru. Ei räägi ma ka temaga sellest. Aga kui tore on olla kõige vaesem inimene oma sõpruskonnas, tutvusringkonnas. Nii armas on käia teistega koos kuskil väljas söömas teades, et kui sina ka prae ostaksid, siis sul kuu aega raha enam poleks. Terve see faking aasta on selline puts seis olnud. Ega rahatus mõjub ikka kõigele, vaimsele ja sotsiaalsele seisundile, kõigele.
Olgu, mu elu. Parem kui nii mõnelgi, halvem kui nii mõnelgi. However, average doesn't seem to be the word for it.
Miks ma olen rahul sellega, et keegi minust aru ei saa? Pole kunagi saanud, ei saa praegu ega ka tulevikus. "Mõttekaaslast" kui sellist ei kohta ma vast iial. Üldse on paganama vähe inimesi, kes minuga kuidagigi ühel lainel on. Sõprade seas on neid...null? Null. Aga nad on mu sõbrad.
Raamatukogus käisin täna, olin seal mitu tundi. Just niisama kaua tegin ma endale ka meiki ja soengut. Noh, ma ei tea. Kena tuli. Vist? Leidsin uue mooduse silmalainerit hajutada (nimelt varem polnud ma seda teinudki) ja sellest saab äkki nüüd minu trademark, who knows?
Ma oleksin laenutanud kuus raamatut, aga tulin neljaga sel lihtsal põhjusel, et pole nii palju käsi, et raamatuid niiviisi tassida. Igati inimlik.
Tahtsin midagi mõtlemapanevat ja vist sain ka. Nali pole minu jaoks, lihtlabane huumor. Sama käib ka filmide ja kõige muu kohta. Mul on vaja deeeeeeepi. Koostasin nimekirja filmidest, mida vaadata. Kibelen juba. Suht-koht puhas klassika, kuid siiski minu maitse sellest.
Aa, raha pole mul. Me oleme vaesed rotid, sest mu isa osutus autopedeks ja ta auto on liiga kallis. Tal on auto ja siis lapsed, kodu, töö, pere. Okei, ilmselt sain ma väga valesti aru. Ei räägi ma ka temaga sellest. Aga kui tore on olla kõige vaesem inimene oma sõpruskonnas, tutvusringkonnas. Nii armas on käia teistega koos kuskil väljas söömas teades, et kui sina ka prae ostaksid, siis sul kuu aega raha enam poleks. Terve see faking aasta on selline puts seis olnud. Ega rahatus mõjub ikka kõigele, vaimsele ja sotsiaalsele seisundile, kõigele.
Olgu, mu elu. Parem kui nii mõnelgi, halvem kui nii mõnelgi. However, average doesn't seem to be the word for it.
Encourage me, I'll encourage you
"Ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma ei ole õnnelik."
Tõene lause, mis mulle pähe tuli marsas, kui Kärt küsis, miks ma naeratan. Eelnevalt olin ma tegelikult mõelnud sellele, et poisid, kellest ma kuidagiviisi sisse võetud olen, mõjutavad mind nii palju, et ma hakkan omaenda käitumises märkama midagi neile omast. Minu reaktsioonid ja liigutused muutuvad nendega sarnaseks, NÄOILMED!, ma justkui tajun seda, et mingi osake neist on minu sisse pugenud ja ma naeratan sama naeratust nagu tema või reageerin samamoodi nagu tema või on mul küljes sama kiiks jne. Ma tunnen, et ma näen kergelt nende moodi välja. Tähendab, jutt käib siiski ainsusest. Mingi tüüp on vallutanud mu meeled ja ta justkui juhiks mu keha ja mõistust, juhiks MIND... ja ühe tüübiga oli veel ju nii, et ta ise ei teadnudki, ta võis vaid aimata, et ma temast nii sisse võetud olin. Vastik, see ei meeldi mulle. Aga noh, siiski, suvi algas mulle nüüd ametlikult. Lõpetasingi kiituskirjaga ja kõndisingi sinna ette nende kõikide õpilaste ees ja ma täitsa usun, et ma olingi ilus, sest kui ma koju tulin ja end peeglist nägin, ma täitsa üllatusin, et ma nii ilus olen. Ma kujutasin end terve päeva ette sellise sassis kammimata peaga laialiläinud meigiga tuuseldisena, aga oh ei, polnudki nii hull. Meik polnud pmst üldse laiali läinudki, vastupidiselt kõikidele teistele päevadele, aga ega ma nägin täna hommikul tavalisest rohkem vaeva ka. Ja lokid olid täitsa kenad veel, tavaliselt on need sellise tuulega ammu välja läinud. Juuksevedelik on mu parim sõber nüüdsest. Ja see valge riietus ka täitsa meeldis mulle, oleks küll jaki pealt võtnud, sest nii oleks veel kenam olnud, aga külm oli, nõmedalt külm. Sukad olid küll katki ja miniseelikuga üpriski häiriv vaatepilt seega, aga ei lase ma end häirida sellisest asjast. Muidu olin ilus ja olen endiselt ilus ja mulle meeldib seda endale öelda, tuju kergelt tõuseb. Ja hea meel on mul, et ma ei pea enam kunagi seitsmendas klassis käima, mind ei tembeldata enam iialgi 7ndikuks, MA EI PEA ENAM VIIENDIKE JA KUUENDIKEGA SÖÖMAS KÄIMA! Wooaahhh, see oli küll hea praegu. Tuju tõusis veelgi. Kui te vaid teaksite, kuidas on söögivahetunnid ja otseloomulikult ka kõik teised vahetunnid koos nende meetriste tattidega. Olen karm, jah, aga millegipärast on seitsmendike ja viiendike ja kuuendike vahel silmaga märgatav vahe - kui minust usuti, et ma olen 18, siis ühest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 8. Samas, teisest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 16. Ühest viiendikust, et ta ongi viiene. No nii lihtsalt on, mis teha. Enam ei pea ma sellega oma pead vaevama, minu söögivahetunnid hakkavad olema koos teiste kaheksandike, üheksandike, võib-olla ka osade seitsmendikega, harvade eranditega (väga harvade, ma loodan) kuuendike-viiendikega ja ka mõningate eranditega gümnaasiumiga. Täna jõudis aktusel mul peast läbi käia mõte, et võiks juba sügis olla. Kui oleks, ma ei paneks pahaks. Et kui näiteks juhtuks mingi ime ja suvi lihtsalt kaoks vahelt ära. Sügis meeldib mulle igas mõttes. Lisaks kõigele muule, ma ei tea, mida oma suvega ette võtta, sügisega on vähemalt kindel. AGA. Ma hakkasin mõtlema. Yeah, mina. See on tobe, kolm kuud vabadust ju siiski! Mida kõike, jah, just nimelt, KÕIKE saab teha! Tahan saada vormi? No davai, pean terve suve dieeti ja teen trenni ja olen modell valmis sügiseks. Ongi suvi sisustatud. Tahan ennast harida? Loen raamatuid suvel, vaatan filme, käin teatris. Aga need kaks soovi on, no mitte väga lihtsalt, aga rohkem lihtsalt teostatavad kui mu põhiline soov, mille kohta ma tegelikult ütlesingi, et ei tea, mida ette võtta. Tahan saada kogemusi. Elu valdkonnas. Ja nüüd on mu pea tühi ja seal tiirlevad vaid vastusteta küsimused ja vastuväited mu entusiastlik-naiivsetele ideedele. See ei ole päris see, et joon end täis ja suitsetan, et olen nüüd saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Jama. Esiteks olen ma seda juba teinud. See ei andnud mulle vaimselt ju midagi juurde. Pigem võttis maha, aga seda ei saa ma kunagi teada. Teiseks ei käi joomine ja suitsetamine minuarust kohe üldse mitte oma isiksuse arendamise juurde, küll aga on nad osa täiskasvanuks saamise protsessist. Vaevan ehk liialt pead. Aga ega miski iseenesest ei laabu. Enough thoughts, I need action. Kui lihtne seda öelda on ja kui lihtne on siia blogisse kirjutada ja halada ja kahetseda ja mõelda, mis võiks kõik teisiti olla ja kui raske seda kõike teostada... kas ma kardan? kui, siis mida? et ma saan haiget ja ei toibu? et ma pettun? et mind ei taheta? et ma langen ja käin alla? no mida kuradit, raisk! ma olen juba haiget saanud, olen pettunud, leidub kindlasti keegi, kes mind ei taha ja olen kindlasti ka langenud, just nüüd oleks nagu aeg tõusta, aga saab ju veel madalamale langeda ja kui see peaks minuga juhtuma... türa, türa, türa! mida vittu ma põen??? MIKS ei ole see nii lihtne? ei tegelt, see ei saagi olla, see on elu. elu pole kunagi lihtne. elu on lihtne vaid inimestele, kes ei mõtle, kes vaid on, ajavad oma asja totakalt eksisteerides. MINA selline ei ole. mul on eesmärgid, unistused, soovid.. aga ennekõike tahan ma areneda ja saada kogemusi. surnud ring. surnud ring. surnud ring.
Tõene lause, mis mulle pähe tuli marsas, kui Kärt küsis, miks ma naeratan. Eelnevalt olin ma tegelikult mõelnud sellele, et poisid, kellest ma kuidagiviisi sisse võetud olen, mõjutavad mind nii palju, et ma hakkan omaenda käitumises märkama midagi neile omast. Minu reaktsioonid ja liigutused muutuvad nendega sarnaseks, NÄOILMED!, ma justkui tajun seda, et mingi osake neist on minu sisse pugenud ja ma naeratan sama naeratust nagu tema või reageerin samamoodi nagu tema või on mul küljes sama kiiks jne. Ma tunnen, et ma näen kergelt nende moodi välja. Tähendab, jutt käib siiski ainsusest. Mingi tüüp on vallutanud mu meeled ja ta justkui juhiks mu keha ja mõistust, juhiks MIND... ja ühe tüübiga oli veel ju nii, et ta ise ei teadnudki, ta võis vaid aimata, et ma temast nii sisse võetud olin. Vastik, see ei meeldi mulle. Aga noh, siiski, suvi algas mulle nüüd ametlikult. Lõpetasingi kiituskirjaga ja kõndisingi sinna ette nende kõikide õpilaste ees ja ma täitsa usun, et ma olingi ilus, sest kui ma koju tulin ja end peeglist nägin, ma täitsa üllatusin, et ma nii ilus olen. Ma kujutasin end terve päeva ette sellise sassis kammimata peaga laialiläinud meigiga tuuseldisena, aga oh ei, polnudki nii hull. Meik polnud pmst üldse laiali läinudki, vastupidiselt kõikidele teistele päevadele, aga ega ma nägin täna hommikul tavalisest rohkem vaeva ka. Ja lokid olid täitsa kenad veel, tavaliselt on need sellise tuulega ammu välja läinud. Juuksevedelik on mu parim sõber nüüdsest. Ja see valge riietus ka täitsa meeldis mulle, oleks küll jaki pealt võtnud, sest nii oleks veel kenam olnud, aga külm oli, nõmedalt külm. Sukad olid küll katki ja miniseelikuga üpriski häiriv vaatepilt seega, aga ei lase ma end häirida sellisest asjast. Muidu olin ilus ja olen endiselt ilus ja mulle meeldib seda endale öelda, tuju kergelt tõuseb. Ja hea meel on mul, et ma ei pea enam kunagi seitsmendas klassis käima, mind ei tembeldata enam iialgi 7ndikuks, MA EI PEA ENAM VIIENDIKE JA KUUENDIKEGA SÖÖMAS KÄIMA! Wooaahhh, see oli küll hea praegu. Tuju tõusis veelgi. Kui te vaid teaksite, kuidas on söögivahetunnid ja otseloomulikult ka kõik teised vahetunnid koos nende meetriste tattidega. Olen karm, jah, aga millegipärast on seitsmendike ja viiendike ja kuuendike vahel silmaga märgatav vahe - kui minust usuti, et ma olen 18, siis ühest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 8. Samas, teisest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 16. Ühest viiendikust, et ta ongi viiene. No nii lihtsalt on, mis teha. Enam ei pea ma sellega oma pead vaevama, minu söögivahetunnid hakkavad olema koos teiste kaheksandike, üheksandike, võib-olla ka osade seitsmendikega, harvade eranditega (väga harvade, ma loodan) kuuendike-viiendikega ja ka mõningate eranditega gümnaasiumiga. Täna jõudis aktusel mul peast läbi käia mõte, et võiks juba sügis olla. Kui oleks, ma ei paneks pahaks. Et kui näiteks juhtuks mingi ime ja suvi lihtsalt kaoks vahelt ära. Sügis meeldib mulle igas mõttes. Lisaks kõigele muule, ma ei tea, mida oma suvega ette võtta, sügisega on vähemalt kindel. AGA. Ma hakkasin mõtlema. Yeah, mina. See on tobe, kolm kuud vabadust ju siiski! Mida kõike, jah, just nimelt, KÕIKE saab teha! Tahan saada vormi? No davai, pean terve suve dieeti ja teen trenni ja olen modell valmis sügiseks. Ongi suvi sisustatud. Tahan ennast harida? Loen raamatuid suvel, vaatan filme, käin teatris. Aga need kaks soovi on, no mitte väga lihtsalt, aga rohkem lihtsalt teostatavad kui mu põhiline soov, mille kohta ma tegelikult ütlesingi, et ei tea, mida ette võtta. Tahan saada kogemusi. Elu valdkonnas. Ja nüüd on mu pea tühi ja seal tiirlevad vaid vastusteta küsimused ja vastuväited mu entusiastlik-naiivsetele ideedele. See ei ole päris see, et joon end täis ja suitsetan, et olen nüüd saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Jama. Esiteks olen ma seda juba teinud. See ei andnud mulle vaimselt ju midagi juurde. Pigem võttis maha, aga seda ei saa ma kunagi teada. Teiseks ei käi joomine ja suitsetamine minuarust kohe üldse mitte oma isiksuse arendamise juurde, küll aga on nad osa täiskasvanuks saamise protsessist. Vaevan ehk liialt pead. Aga ega miski iseenesest ei laabu. Enough thoughts, I need action. Kui lihtne seda öelda on ja kui lihtne on siia blogisse kirjutada ja halada ja kahetseda ja mõelda, mis võiks kõik teisiti olla ja kui raske seda kõike teostada... kas ma kardan? kui, siis mida? et ma saan haiget ja ei toibu? et ma pettun? et mind ei taheta? et ma langen ja käin alla? no mida kuradit, raisk! ma olen juba haiget saanud, olen pettunud, leidub kindlasti keegi, kes mind ei taha ja olen kindlasti ka langenud, just nüüd oleks nagu aeg tõusta, aga saab ju veel madalamale langeda ja kui see peaks minuga juhtuma... türa, türa, türa! mida vittu ma põen??? MIKS ei ole see nii lihtne? ei tegelt, see ei saagi olla, see on elu. elu pole kunagi lihtne. elu on lihtne vaid inimestele, kes ei mõtle, kes vaid on, ajavad oma asja totakalt eksisteerides. MINA selline ei ole. mul on eesmärgid, unistused, soovid.. aga ennekõike tahan ma areneda ja saada kogemusi. surnud ring. surnud ring. surnud ring.
Subscribe to:
Posts (Atom)
