Please, no crush this time

Mu süda rändas mööda veene mu säärde, sest nüüdsest tuksub see seal. See on reaalsus ja see, mida ma t u n n e n.

I hate to have a crush on someone. What is more, to be in love with somebody! That is just disgusting!



Oi mamma, mis päev mul täna oli. Vesikas kakumäe rannas jäi kahjuks ära, ent oma džinnid saime kätte musiga ja üritasime need nautides ära juua kuskil pargis, mäel, mis iganes kohas.. thing is that we were fucking hungry so mõju oli nagu veits topelt või nii.. olime kergelt dipsy, tunne oli hea. Enne seda olime veel teinud vanalinnale tuurid peale ja istunud äärmiselt madalas rõhkkonnas ühel kaunil lagunemisohus müüril.
Aga kõht oli ju siiski tühi. Seega seadsime sammud McDonalds' poole (INDEED), soetasime endale burgeri, friikad, jäätise. Kuid mis peamine, meid hakkasid kõnetama mingid neegrid, kes olid Ameerikast ja nad olid sigalahedad! (mida sõna..) Aga tõesti. Nad ütlesid, et ma olen pretty ja kolme aasta pärast married wife. Ja ma mingil haigel väärastunud põhjusel (suu oli kuiv, must.. or that's what i thought) "kept sticking my tongue out" mille peale üks neist, kellega ma põhiliselt rääkisin, ütles "you know what it makes me think about?" ja siis oli nagu,- AARRRGGGHHH ja pea kätesse. What is more, ta küsis mult: "How many boyfriends you've got?" "HOW MANY boyfriends??! What?! You think I'm a slut???" Well, ma ei saanud nende ameerikalikust soravast nigga inglise keelest oma dipsy-olekus suuremat sotti, seega lihtsalt, ma oletasin, blushisin, naeratasin, "kept sticking my tongue out", whatthefuckisin EHK - feilisin. Aga ega nemad ka kõige kainemat muljet ei jätnud, üks olevat oma kandikuga äärepealt vastu posti pannud ja nende silmad.. WOW, mis sära, ebareaalne. Ja nende olek, nad oleks justkui filmist.. Mingi kuus tükki oli neid niggasid ehk. Ameerikast. WOW. Ja mis peamine! - nad olid kõik üle kolmekümne!! Neil olid lapsed, tütred, meist vanemad.. Ei midagi muud kui wow. Ja ma meeldisin neile. Double the wow.

Ghostbusters

Reedel musi sünna ja võtsime ühe pitsi ja natuke pealegi, vaatasime "L.A. gigolo't" ja ajuvabasid, ent siiski haigelt naljakaid videosid. Täpselt ei mäleta, aga võimalik, et ka tantsisime..
Laupäeval klassiõe sünna, rahvast oli rohkem, tantsisime, tantsisime, tantsisime.. padjasõda, pudel. Tantsisime. Minu klaverimängust oldi ka vaimustatud. Tantsisime. Sebisime klassivendi. Määrisime üksteist tordiga. Liialdasime pitsaga. Tantsisime.
Hiljem läksime metsa vahele ja jõime viina mingi morsi-õunamahla seguga, oh well. Siis läksime bussi peale ja hiljem mingis nurgataguses Bob Marley't. Koju mingi enne kümmet, hästi. Üllatavalt.

Didn't i didn't i didn't i

see you crying... ooohh..

i want you to want me
yeah, sure


Mul tulid duši all ja "clair de lune'" mängides head mõtted pähe ja ma olin surmkindel, et ma kirjutan need siia üles. Need olid rohkem nagu järeldused ja mõningates asjades selgustele jõudmised, nii et päris hea, või mis? Noh, igatahes, need ununesid ära. Ma siis parem räägin, mis täna oli. Läksime kolme klassivennaga linna peale ja siis saatsime ühe bussiterminalis ära ja siis jäime mina ja kaks pikka brünetti poissi ja istusime solarises ja sebisime ühte meie nohkarist klassiõde, õigemini, üks mu klassivendadest sebis teda ja mina ja see teine klassivend üritasime tal AIDATA sebida.. nagu wtf, siis ma nägin oma poolvenda, kellega ma pmst üldse ei suhtle, mingi tšikiga ja ta ilmselgelt tundis ära mind (obvious), näost oli näha, mingi kummaline väändunud ilme oli tal, kui ta mind kahe poisiga ülemeelikus meeleolus nägi, aga samas tema oli ju mingi tšikiga ja veits obvious, mis suhe neil oli, aga noh ta on vist mingi 18 ka, nii et.. ah jumala pohhui. Igatahes me ostsime kõik endale kaneelisaia ja siis pidime lausa ära märkima, kui ühtekad me olime.. siis me käisime riidepoodides ja ma avastasin, et mulle meeldivad meeste riided ja siis me käisime tehnikapoodides ja unistasime macbookidest, siis lasime mingil fotokal meist pilte teha ja noh.. all in all, i had a good time over a long period and that is great, i'm getting out of my silly depression.

Let go, just let go

Praegu on erakordselt mõnus. Kell on 22:13, ma õpin geograafiat, kannatan rämedat põiekat ja kuulan rahustavat Cat Stevens'it, mis on nii, nii hea.. What is more, ma pean homme alles kell üheksa kooli minema hakkama, kuigi tavaliselt ma ärkan kell kuus! Ebaloogiline seos, kuid mulle meeldib endale sisendada seda 'kolm tundi võitu'.
Egas midagi, laske vabaks, kuulake Cat Stevens'it, olge ilusad, olge head, unustage tehtud, rumalad vead..

Own an owl

i'd like to make myself believe
that planet earth turns slowly
it's hard to say that i'd rather stay
awake when i'm asleep
'cos everything is never as it seems

...keemia inimsuhetes...uu, midagi uut vahelduseks tüütule muidu-keemiale...


...

hit me with your best shot, yo




we don't need no education
we don't need no thought control
no dark sarcasm in the classrooms
teachers, leave the kids alone
hey, teacher! leave us kids alone

all in all, it's just another brick in the wall
..
all in all, you're just another brick in the wall


absoluutselt õige meelestatus õppimiseks, oh well

Suck it

Jällegi kogemuse võrra rikkam ja seekord aitas see mul paika seada üks oma elu põhimõtetest. Kui sa oled endas kindel, usud endasse ja tead, et sa teed selle ära, sisendatult mõtled, sa oled hea, sa oled väga hea ja siis lähed ja kõik läheb perse. Nii on mul olnud kõiksugu katsete, olümpiaadide, võistluste, konkursside ja muu jamaga, et ma olen endas kindel, ma oskan värki, ma jagan matsu ja nahhui ma jagangi siis.. kuigi enda arvates peale võistlust hoiak on sama ja kui tehtud on otsus mingite tarkade oma arust kogenud inimeste poolt, siis on nagu löök alla poole vööd ja mida vittu. Ehk siis nüüd - ei ole enam enesekindel, ma olengi sitakott, olengi tross ja lähen proovin siis. Läheb ehk paremini. Naiivne eneseusk käigu perse.

Psühholoogia algkursus

Ma sõin ära ühe mõnusa topsiku Emma vanillikohupiimakreemi, mis oli tegelikult mõeldud mu õele, aga kavalusega tegin talle selgeks, et talle oli mõeldud hoopiski banaanikohupiimakreemi topsik, mis oligi talle mõeldud - need mõlemad olid, aga mina väitsin, et üks on mulle ja nii ma ta endale saingi. Olles lõpetanud, nägin, kuidas õde avas nüüdseks juba tunduvalt ahvatlevama banaanikohupiimakreemi topsiku ja ma tundsin, et ma tahan sealt ühte mõnusat ampsu. Algselt küsisin niisama, pilgutasin silmi ja tegin kukupai naeratust, ei läinud läbi - ikkagi minu õde ju. Siis hakkasin nuruma. Tulutu katse. Seejärel ähvardasin, et söön ära ta vahvlitordi, mille ta sünnipäevaks sai. Absouluutselt mõttetu, sest me mõlemad teadsime, et ma ei söö seda ära, kuna olen sellega juba vähemalt üheksa korda ähvardanud. Seega tulutu jällegi. Ja siis nõustus ta andma mulle ampsu tingimusel, et ma olen talle ühe jäätise võlgu. Ühe jäätise võlgu... no siit saab ju kavalusega põigelda ja ridade vahelt lugeda ja mida kõike veel, lihtsalt jäätise võlgu ju, ta ei täpsustanud, mis seisus. Noh, igatahes mul kogemusi sellises tingimuse valdkonnas ei olnud veel ja siis ma, loll kana, ütlesin ka talle salakavalal toonil, et sa ju ei täpsustanud, mis seisus jäätis... tema oma kiire taibuga taipas kohe ära, kuhu ma tüürin ja sõnastas tingimuse ümber: olen talle jäätise võlgu, mille ta ise saab valida. Ja sealt enam kuidagiviisi põigelda ei oleks saanud, puhtalt minu õe kangekaelsuse tõttu. Aga mina sellega ei nõustunud. Mille pagana pärast pean mina talle jäätise ostma (ning arvatavasti ka veel mingi kahekümnekroonise - ta saab ju ise valida) selle eest, et ta mulle ampsu banaanikohupiimakreemi andis? Jääb ära! Seega ma esitasin ka tingimuse, et ta peab ka minule jäätise ostma. Ajuvaba, ma tean, aga ma tegin seda sellise kiiruse ja entusiasmiga, et ta ei jõudnud kainelt mõelda lihtsalt. :D Lisasin veel kähku, et tavai oleme kokku leppinud, kahmasin lusika ja hakkasin teda mööda maja taga ajama, sest mingil hetkel tal ikka koitis, et nii ei lähe, see ei olnud mingi kokkulepe, kokkulepe käib nii: ja siis ta võttis, surus mu kätt, tardus, hüüatas "ups!" ja pani plehku, mina talle järele, üürates: ,,jaaa jaaa!!! me oleme kokku leppinud!! ma tahan nüüd ampsuuuu!!!!!" ja tema: ,,ei saa!! ei saaa!!!" mingil momendil ta väsis vist ära või kogu jama hakkas teda tüütama ja ta ütles: ,,olgu, teeme nii, et mõlemad saame veel kaks tingimust esitada. minu tingimus on, et ma ei pea sulle jäätist ostma. " mina seepeale: ,,ja minu tingimus on, et ka mina ei pea sulle jäätist ostma." ja teate, nii ma sain ühe äärmiselt meeldiva banaanikohupiimakreemi ampsu osaliseks, mis oli tükk maad meeldivam selle tõttu, kuidas ma ta sain kui selle, kuidas ta tegelikult maitseb (pole mulle kunagi maitsenud ega hakka ka maitsema).

You've got killer legs

Ma sain saatuselt märku, et kui midagi tahad ja on selle saamiseks võimalus, siis sa lihtsalt pead minema ja võtma, isegi kui veidi kardad..
Ma tahtsin ja siiani tahan, kuid võimalust enam pole.

Tahtsime sõbrannaga ühe poisi imelisi juukseid sasida, kuid nüüd on ta kiilakas.

Daydreaming

Ka minul kui teismelisel on teatud soovid, unistused, eesmärgid... ma mõtlen neid kõige tüüpilisemaid. Unistused ja eesmärgid, mis ka tegelikult on tähtsad, on mul väga erinevad teismelise stereotüübist ja nendest ma rääkima ei hakkagi, vaid ma ise tean, millised nad on. Alati on nad mul meeles ega unune iial. Muutuvuad küll ja muutuvad pidevalt, kuid mõte jääb samaks. Aga need tüüpilised - ma tahan endale saada superilusat keha, juukseid, tahan üldse olla superilus ja välja näha nagu modell. No täiesti absurdne värk. Mõttetu on vast mõeldagi seda mõtet. Kuid trenni peaks hakkama tegema küll tunduvalt rohkem ja sööma tervislikult. Ka täiesti lootusetu mõte juba. Sünnist saati olen mõelnud seda? Midagi saavutanud ka? Ma olen küll alustanud ja suutnud nädala olla tervislikul toidul, aga minu elurütmi ja -viisiga on see pidevalt põhimõtteliselt võimatu. Niisiis mõttetu mõte, mida ma ikka ja jälle mõtlen.
Ah, muidugi. Veel üks tüüpiline teismelise soov - saada juba kiiremini sõltumatuks, vabaks, võib ka öelda täiskasvanuks. Saad minna, kuhu hing ihkab, teha, mida iganes soovid ja üksinda, kui vaid tahtmist on..

Marry me

Kitsas käes või mis - ma leidsin kapist Hispaanias toodetud (kirjad pakil olid vaid hispaaniakeelsed) sajaprotsendilise apelsinimahla! Ka see, kusjuures, on üks minu ema omadustest. Oi, ei tea, kas tuleme ikka rahaga toime.. -kuule, mis sa arvad, kui käiks õige selveris? jne. Mahl maitseb hea, mis seal's ikka.
Mõnus päev on olnud siiani. Ei tea, mis edasi tuleb. Mõnus ka, ma loodan. No võtmed jätsin koju ja pidin kõmpima pmst tuldud tee tagasi ema töö juurde, et saada võtmed. See oli ainus mõistlik variant. Teine oleks olnud, et ma lihtsalt ootan ja külmetan surnuks end korteri ukse ees. Absoluutselt mõttetu. Kõndides kulutab vähemalt kaloreid!
Siis ma käisin veel muusikakoolis klaverit harjutamas. Umbes tunnikese harjutasin. Ma olin saalis ja siis osad tahtsid seal vahepeal läbi teha ja noh ega see minu saal ei ole eks ju, pidin laskma. Muideks, see on see sama saal, kus ma eksami teen.. ei saanud oma mõtteid eriti ära selle tõsiasja juurest, et ma teen eksami. Muidugi koondusid või pigem haihtusid need totaalselt, kui mängisin "Clair de Lune' ".
Koolis oli vahva nagu ikka. Harjutasime näidendit ja puha. No see oli küll naljakas - tunnistust sellest annab kasvõi tõsiasi, et meie üle naerdi - need, kes üle rõdu ääre nõjatusid ja, ilmselt igavusest, meie tembutamist jälgisid. Noh, mis ikka, tehtud sai!
Aa, muidugi. Päeva nael - lõpuks ometi ta hakkas ka ise mind vaatama! Oojaa, isegi mu sõbranna märkas seda, mis on tõendiks, et see ei olnud enam minu kujutelm. Kummaline, et me nii tihti kokku satume ja veel kummalisem, et meie kool on ju tohutult ülerahvastatud, aga meie satume kokku siis, kui peaaegu kedagi ei ole... jah, tavaliselt ongi nii, et vaid meie kaks kuskil koridoris või vähemalt kahekesi mingisuguses koridori osas. Me justkui tõmbuksime.. meie sees, südames, oleks justkui pisike magnet, mis suunab õigesse kohta, ilma et meil endil otsustada laseks. Siinkohal ei ole haruldane tekkima küsimus, kas see koht on ikka õige. Aga oma südant tuleb usaldada.

Lady exorable

Ooo püha hommikusöök, keda ma õhtuks söön...

Ma olen koguaeg nii ülemeelikus tujus, säran, olen õnnelik ja täna taipasin ma, et see rõõm tuleb lihtsalt sellest, et elu on ilus ja rohkem polegi vaja. Töpas läks täna kõik perse, vaevu tunni veerandikese suutsin mossi nägu hoida ja lahti see trall läkski! Läbi huumoriprisma elu vaadates on lihtsalt niivõrd lihtsam, palju parem ja otseloomulikult ka naljakam.
Siiski siiski suutsin ma ka täna mõne pisarakase poetada, sest mõtlesin oma ema kurvale elule, haletsesin teda ja sain aru, et ma siiski armastan teda. God bless! Siis käis mul veel ka selline mõte peast läbi, täpselt sellisel ingliskeelsel kujul ja taipasin ma, et nii ongi: if i were eighteen already, i could work and earn money, i would do that just because to pay my mother's bills she's worrying about so badly.
all those money problems we've got.. well, actually she's got money problems - from a day to another i'm telling her to stop worrying - there are other things that matter in life, there are people who suffer much more. we basically don't have any problems at all compared to others in society. but she is really, really worrying about do we have enough money to buy some food for the rest of the month and so on.. we usually do, even if she's worrying. there's one very important thing she hasn't got - positive attitude. i have it double and she hasn't at all.. well, life has always been unfair. it's just one of those things you've got to deal with. and she hasn't.. oh, poor mother! i would be gladder than you could ever imagine if you'll find your eternal love, if you'll find yourself truly..
P.S. I love you