Simple things

Jah, täna ongi imeline päev. Ütleks kirjeldamatugi, aga eks ma üritan.
Ma tundsin seda juba hommikul, kui ma seitsmeteistkümne soojakraadiga hoogsal sammul üleni valgesse riietatuna marsa peale tõttasin, veendumuses, et see ootab mind ja ootaski. Maha tulles nägin kõikjal inimesi ja hakkasin neid armastama. Ma tundsin päikest oma nahal, tundsin sooja tuuleiili oma põski paitamas. Minu kõrvus kostis Minnie Rippertoni "Simple things" ja nii laulu sisu kui ka olemus sobisid justkui valatult selle päeva alustuseks ning ka jätkuks - kindla peale on see minu tänase päeva laul.
Jõudsin kooli ja suutmata varjata (milleks üldse?) seda uskumatut õnnetunnet, mis mind täna tabas, särasin ma ja naeratasin lõputult, naeratus ei kustunud mu näolt hetkekski. Mind vaadati nii kulmukortsutava kui ka tunnustava pilguga, ma jäin rahule. Ma lihtsalt naeratasin sellest veelgi enam ja keerlesin treppidest üles, kus kohtasin oma armastatud klassikaaslasi, kes mu enneolematult suvise riietuse kohta komplimente tegid.
Kunstitunnid toimusid õues - jah, seal, kus linnud üksteise võidu laulavad, seal, kus päike sind soojalt paitab, seal, kus tuul mõnusalt kuumust leevendab, seal, kus inimesed naeratavad ja rõõmustavad ootamatult saabunud suve üle. Otsisime sobiva koha, milleks oli Harjumägi ja seadsime end mõnusalt sisse, paberileht ja pliiats käes. Joonistasime keskaegseid torne ja kaunist loodust seal ümber, kuid tunduvalt rohkem imetlesime ümbrust, olemine oli igati idülliline. Peale mõnusat olesklemist linnulaulu keskel kutsus meid söögivahetund ja jäätiseisu. Soetasime endale jäätised ja istusime koolimaja kõrvale müürile neid limpsima. Ja ikka veel oli hommik.
Prantsuse keeleks olin jälle õppimata jätnud ja oh imet! meile anti iseseisev töö, õpetajat ei tulnudki. Peale pransat läksime kevadkontserdiks proovi tegema aulasse, me pidime kahekesti vahetunnis mikrofoni laulma, sest kaks pede olid jalga lasknud. Aga see meie päeva ei rikkunud.
Peale kooli jalutasime ja nautisime olemist ja.. oli üks poiss. Või mees. Päris kena ja huvitav ka teine. Istus pingil ja joonistas. Ta märkas ka meid ja meie märkasime teda. Istusime tema lähedusse pingile. Vahepeal vaatasin teda ja millalgi avastasin, et tema vaatab ka mind. Ma teesklesin, et ei märganud seda. Rumal olin. Oleks võinud siis vähemalt naeratada või lehvitada, aga lehvitus ilma naeratuseta ei sobi eks ole ehk siis vaid naeratada. Aga kuna ma seda ei teinud, siis hakkasime kurtma mu üle ja et mul ei olegi ju mingit sebimistehnikat, ma ei oskagi ju üldse. Ainult klassivendi ja nii.. aga kui tõesti on mingi selline kutt.. oi jah, peab harjutama. Ja kusjuures, eks ma harjutangi nüüd.. ooo jaa... ja ma EI lohuta end teadmisega, et ta siiski ei olnud nii ilus, liiga vana, mitte minu tüüp.. ei tohi!!!
Linnas olles oleksime palavuse kätte ära surnud, marsas kleepusime istmete külge. Vilus on 26 kraadi, seega päikese käes võis isegi üle kolmekümne olla. Aga mis kõige parem.. kui koju tulin ja, olles einestanud, sukad jalast kiskunud ja natuke pooleldi-tukkunud, arvuti sisse lülitasin ja akna lahti tegin, hakkas kergelt tibutama. Selline uduvihm. Ja endiselt nii lämbelt soe. Siis panin ma millegipärast mängima Radioheadi "Creep" ja istusin aknalauale, aken pärani lahti ja nautisin seda uduvihma. Sirutasin käe välja, lasin piiskadel mu näole sadada. Enne kui ma arugi sain, oli vihm juba järele jäänud. Mõtlesin, et maseka laulu süü ja panin Sixpence None the Richer - "Kiss me". Vihma enam ei tulnud, kuid aken jäi lahti ja siiani puhub tuul mulle kaela, aga mulle meeldib, oligi liiga palav. Vaheldumisi kuulan nüüd "Kiss me" ja "Simple things", lisandus ka John Lennoni "Beautiful boy", mida ma juba pikemat aega armastanud olen. Ja naudin olemist. See päev on kaunis. Hommikust peale oli mul tunne, et ma armastan seda päeva. Seekord mu tunne mind ei eksitanud.

Oh my oh my

yeah... like, i don't know what is it like... ironic bitch lol

i mean, my feelings.. like what??? what the hell again? AGAIN? no. not the same, not this. "something special" would be too ordinary. hate the phrase anyway. but.. but what? what but?

what the fuck?

What is it like

Ma tahaksin ühele poisile külla minna, vihmase ilmaga (nagu nad praegu meil on). Juttu rääkida ja lihtsalt olla ja võib-olla ka mingit head filmi vaadata. Ja siis diivanil tema kaisus villaste (või mitte nii villaste) rohkete tekkide ja patjade ja täies varustuses riietusega mõnusalt magama jääda, ärgata kaunil hommikul ja jagada seda ilu temaga ning tunda sellest rõõmu.


Ma lõpetan kooli varsti. Minu esimene lõpetamine. See on küll muusikakool, aga siiski. Kanets.


Ma hakkan inimesi liiga kergelt armastama ja olen kontrollimatult sinisilmne, naiivnegi. Kiindumused.

Impression no sense

Lõikasin mahlapakki avades selle metallklemmiga omale sõrme ja milline erakordselt kaunis vaatepilt mulle avanes: minu valged sõrmed läikivmustade küüntega, erkpunane veri neil voolamas.

Someone's missing

Kummaline, miks inimesed loodavad teiste inimeste peale. Veel kummalisem - mida edukam inimene, seda kõrgemad lootused. Aga tema, edukuse viljeleja, on ju ka inimene oma murede, mõtete ja tunnetega. Ja kui see, mida ta teeb, ei vasta kellegi lootustele, siis kohe sajatatakse. Aga oh ei, ei tulda selle peale, et ta on inimene. TRAGIKOOMILINE. Mõeldes teisest inimesest, sajatades teist, solvates, salvates, olles ise inimene ei tule see meelde. NARRIDES. Üpriski jube, kas pole? Muideks, õues on jälle ilus - vihm ja mõned soojakraadid.

Please, no crush this time

Mu süda rändas mööda veene mu säärde, sest nüüdsest tuksub see seal. See on reaalsus ja see, mida ma t u n n e n.

I hate to have a crush on someone. What is more, to be in love with somebody! That is just disgusting!



Oi mamma, mis päev mul täna oli. Vesikas kakumäe rannas jäi kahjuks ära, ent oma džinnid saime kätte musiga ja üritasime need nautides ära juua kuskil pargis, mäel, mis iganes kohas.. thing is that we were fucking hungry so mõju oli nagu veits topelt või nii.. olime kergelt dipsy, tunne oli hea. Enne seda olime veel teinud vanalinnale tuurid peale ja istunud äärmiselt madalas rõhkkonnas ühel kaunil lagunemisohus müüril.
Aga kõht oli ju siiski tühi. Seega seadsime sammud McDonalds' poole (INDEED), soetasime endale burgeri, friikad, jäätise. Kuid mis peamine, meid hakkasid kõnetama mingid neegrid, kes olid Ameerikast ja nad olid sigalahedad! (mida sõna..) Aga tõesti. Nad ütlesid, et ma olen pretty ja kolme aasta pärast married wife. Ja ma mingil haigel väärastunud põhjusel (suu oli kuiv, must.. or that's what i thought) "kept sticking my tongue out" mille peale üks neist, kellega ma põhiliselt rääkisin, ütles "you know what it makes me think about?" ja siis oli nagu,- AARRRGGGHHH ja pea kätesse. What is more, ta küsis mult: "How many boyfriends you've got?" "HOW MANY boyfriends??! What?! You think I'm a slut???" Well, ma ei saanud nende ameerikalikust soravast nigga inglise keelest oma dipsy-olekus suuremat sotti, seega lihtsalt, ma oletasin, blushisin, naeratasin, "kept sticking my tongue out", whatthefuckisin EHK - feilisin. Aga ega nemad ka kõige kainemat muljet ei jätnud, üks olevat oma kandikuga äärepealt vastu posti pannud ja nende silmad.. WOW, mis sära, ebareaalne. Ja nende olek, nad oleks justkui filmist.. Mingi kuus tükki oli neid niggasid ehk. Ameerikast. WOW. Ja mis peamine! - nad olid kõik üle kolmekümne!! Neil olid lapsed, tütred, meist vanemad.. Ei midagi muud kui wow. Ja ma meeldisin neile. Double the wow.

Ghostbusters

Reedel musi sünna ja võtsime ühe pitsi ja natuke pealegi, vaatasime "L.A. gigolo't" ja ajuvabasid, ent siiski haigelt naljakaid videosid. Täpselt ei mäleta, aga võimalik, et ka tantsisime..
Laupäeval klassiõe sünna, rahvast oli rohkem, tantsisime, tantsisime, tantsisime.. padjasõda, pudel. Tantsisime. Minu klaverimängust oldi ka vaimustatud. Tantsisime. Sebisime klassivendi. Määrisime üksteist tordiga. Liialdasime pitsaga. Tantsisime.
Hiljem läksime metsa vahele ja jõime viina mingi morsi-õunamahla seguga, oh well. Siis läksime bussi peale ja hiljem mingis nurgataguses Bob Marley't. Koju mingi enne kümmet, hästi. Üllatavalt.

Didn't i didn't i didn't i

see you crying... ooohh..

i want you to want me
yeah, sure


Mul tulid duši all ja "clair de lune'" mängides head mõtted pähe ja ma olin surmkindel, et ma kirjutan need siia üles. Need olid rohkem nagu järeldused ja mõningates asjades selgustele jõudmised, nii et päris hea, või mis? Noh, igatahes, need ununesid ära. Ma siis parem räägin, mis täna oli. Läksime kolme klassivennaga linna peale ja siis saatsime ühe bussiterminalis ära ja siis jäime mina ja kaks pikka brünetti poissi ja istusime solarises ja sebisime ühte meie nohkarist klassiõde, õigemini, üks mu klassivendadest sebis teda ja mina ja see teine klassivend üritasime tal AIDATA sebida.. nagu wtf, siis ma nägin oma poolvenda, kellega ma pmst üldse ei suhtle, mingi tšikiga ja ta ilmselgelt tundis ära mind (obvious), näost oli näha, mingi kummaline väändunud ilme oli tal, kui ta mind kahe poisiga ülemeelikus meeleolus nägi, aga samas tema oli ju mingi tšikiga ja veits obvious, mis suhe neil oli, aga noh ta on vist mingi 18 ka, nii et.. ah jumala pohhui. Igatahes me ostsime kõik endale kaneelisaia ja siis pidime lausa ära märkima, kui ühtekad me olime.. siis me käisime riidepoodides ja ma avastasin, et mulle meeldivad meeste riided ja siis me käisime tehnikapoodides ja unistasime macbookidest, siis lasime mingil fotokal meist pilte teha ja noh.. all in all, i had a good time over a long period and that is great, i'm getting out of my silly depression.

Let go, just let go

Praegu on erakordselt mõnus. Kell on 22:13, ma õpin geograafiat, kannatan rämedat põiekat ja kuulan rahustavat Cat Stevens'it, mis on nii, nii hea.. What is more, ma pean homme alles kell üheksa kooli minema hakkama, kuigi tavaliselt ma ärkan kell kuus! Ebaloogiline seos, kuid mulle meeldib endale sisendada seda 'kolm tundi võitu'.
Egas midagi, laske vabaks, kuulake Cat Stevens'it, olge ilusad, olge head, unustage tehtud, rumalad vead..

Own an owl

i'd like to make myself believe
that planet earth turns slowly
it's hard to say that i'd rather stay
awake when i'm asleep
'cos everything is never as it seems

...keemia inimsuhetes...uu, midagi uut vahelduseks tüütule muidu-keemiale...


...

hit me with your best shot, yo




we don't need no education
we don't need no thought control
no dark sarcasm in the classrooms
teachers, leave the kids alone
hey, teacher! leave us kids alone

all in all, it's just another brick in the wall
..
all in all, you're just another brick in the wall


absoluutselt õige meelestatus õppimiseks, oh well

Suck it

Jällegi kogemuse võrra rikkam ja seekord aitas see mul paika seada üks oma elu põhimõtetest. Kui sa oled endas kindel, usud endasse ja tead, et sa teed selle ära, sisendatult mõtled, sa oled hea, sa oled väga hea ja siis lähed ja kõik läheb perse. Nii on mul olnud kõiksugu katsete, olümpiaadide, võistluste, konkursside ja muu jamaga, et ma olen endas kindel, ma oskan värki, ma jagan matsu ja nahhui ma jagangi siis.. kuigi enda arvates peale võistlust hoiak on sama ja kui tehtud on otsus mingite tarkade oma arust kogenud inimeste poolt, siis on nagu löök alla poole vööd ja mida vittu. Ehk siis nüüd - ei ole enam enesekindel, ma olengi sitakott, olengi tross ja lähen proovin siis. Läheb ehk paremini. Naiivne eneseusk käigu perse.