pajatusi klaveriklahvidelt
kaks aastat tagasi muusikakooli lõpetades ja oma parimas vormis olles mängisin ma seda täpselt samamoodi, kõik diminuendod ja crescendod ja isegi accelerandod olid mul nagu tundmatul mängijal antud salvestises.
aga nüüd ma mängin veel paremini. sest ma ei pea. mind ei ole keegi selleks sundinud ega treeninud. ma ei ole pidanud kusagil esinema. ma olen vaid omaette oma vanavanaema klaveril, mis meie kolimise ajal autotöökojas seisis ja valget värvi pritsmed igaveseks külge sai, videvikukumas seda vaid endale mänginud. või lihtsalt selleks, et imestada, et ma seda suudan. et see mu lihasmälus endiselt sees on.
klaveriõpetaja ütles mulle ühel aprillikuu laupäevahommikul, kui ma talle oma eksamikava taaskord ette olin mänginud, et minust võiks päris pianist saada. kui ma tahaks, võiksin ma georg otsa edasi õppima minna ja kohe päris pianistiks saada. noh, eks ole ju tore, kui su oma õpetaja sulle niiviisi ütleb, aga paharet juba pianistiks ei hakka. ja laiskvorst samuti mitte. õpetaja küll arvas, et olin teinud tundide kaupa tööd, kuid tegelikult olin harjutanud vaid tunnikese, poole. ja mitte üldse iga päev, nagu ta käskis. ta väitis, et olen ülimusikaalne. aga ta oli leedukas kah, kuulmissagedus ehk suti teine. ma ei tundnud end kunagi pianistina ega tunne praegugi. õppisin veel lisaks kitarri, aga ei, ma ei tunne end muusikuna. mulle meeldis, aga see oli teistmoodi meeldimine. ei harjutanud, sest ei tahtnud. algklassides jooksin naaberhoovis ja mängisin ukakat. kurat selle klaveriga! minu sõbrad ei õpi, ei õpi ka mina! leedukast õpetaja oli kord pajatanud, et temal samasugune situatsioon oli, aga vot, jäi tuppa, harjutas klaveri ära. läks edasi õppima. sai õpetajaks. klaveriõpetajaga tekib ikka selline veidi teistsugune suhe, kahekesti kaks-kolm korda nädalas tunnikese koos istuda on hoopis midagi muud, kui lihtsalt õpetaja juttu kaugelt kuulata ja olla osake suuremast rühmast, kellega kunagi päris lähedaseks ei saada. kui olin juba veidike suurem, istusimegi vahel tunni ja rääkisime, muidugi, tema rääkis ja mina kuulasin. pajatas oma lapsepõlvest, õpingutest, maast-ilmast. ma tundsin, et olin saanud talle mingisuguseks usaldusisikuks - vahel kurtis ta suisa isiklikke probleemegi. minu vastust ta vist ei oodanudki, ei andnudki mahti vastata, ju oli vaja lihtsalt kedagi, kellele rääkida. nagu inimestel ikka.
asja tegi vahvaks see, et ta oli leedukas. iga tunni lõpus sai põske maitsva võõramaa kommi. eks sealt see magusaarmastus alguse saigi. kommid kippusid suisa motivatsiooniks, et tundi minna. esimesest klassist kaheksandani välja. kaks korda nädalas, eksamiperioodidel kolm. üks tund kippus alati laupäevahommikule. kell 10 saime kooli kammersaalis kokku. mäletan, kuidas päike tükkis helekollastest ruloodest läbi ja peegeldus klaverikaanelt tagasi. õpetaja kõndis saalis ringi ja kuulas. vahel lõi rütmi kaasa. kippusin alati kiirustama. oli see rütmi- või taktitundetus, et kiiremini kommi saada, ei teagi.
õde õpib sama õpetaja juures ja õpetajal on muidugi sellest veel parem meel, kuna minu õde ei ole säärane laiskvorst ja muidusööja. minu õest kohe võikski päris pianist saada, kui saatanas teda oma teele ei tiri, nagu juhtus minuga. ega vanarahvaski ju räägib, et esimene laps läheb ikka aia taha. aga kui õde on teine laps, kas ta läheb teise aia taha?
ema on alati rääkinud, et ei tea, mis kurjam see mu sees elab, kurjusejuur niisugune, et mitte inimese kombel elada ei lase. küll on ta pidanud mu pättuste pärast kannatama ja kasvatuse eest vastu pead saama. ja veel nüüdsamugi. sest ega pättused mind ei jäta, jah. inimesemõõtu ma ju olen, aga vot, näe, pättused ei jäta. mis sa siis peale hakkad niisugusega! ema on mures, ei tea, mis must saab. mis sest laiskvorstist ja paharetist ikka saab. kuda ta leivaraha endale teenima hakkab? ütlen talle küll, et kunagi tuleb see päev, mil ma talle kõik heastan, aga tema juba tahab, et ma nüüd juba miskit seejaoks ära teeks. noh, aga mina, näe, mina alles laps ju... inimesemõõtu küll, aga vanuselt, näe, kooliplika alles. mis sa siis niisuguselt tahad!
ja mis see niisugune ka ise muud kui kommi oskab tahta. mis ta ikka tahab.
yo dawg, look at this plastic bag!
liigvarakevadine lörts ja jäätunud uriin
pulstunud tuka alt sind piidelda on piin
sest keegi juba ammu ära su viis
rongiga mööda karjamaid, sa allusid
ma olen iseenda kurbuse giid
tean, mida teha, et oleks vaid piin
teada, et sa oled lähedal, siin
kuigi keegi juba ammu ära su viis
ma olen iseenda totruse giid
tean, mida öelda, et eemale tõukaksin
kõigepealt enda ja hiljem ka teisedkõik planeedi mehed ja naised
kirjutades rumalat armastusluulet
mida ma ei taha, et keegi kunagi kuuleks
ega loeks ega kirjutaks ega avaldaks
miks ma teen pahandust?
inimkäitumine. üks asi, mida ma ei mõista. nad mõtlevad välja sõnu nagu ''moraal'' ja ''etikett'' ja ''viisakus'' ja käituvad vastavalt enda mõeldud kirjutamata reeglitele, aga kas ma olen tõesti ainus (am i the only one on this planet of 7 billion people???), kelle arvates kipub see kõik hävitama inimlikkuse alustalasid. näen igapäevaselt enda ümber inimesi, kes oma etikettidest nii tugevalt kinni hoiavad, justkui kardaksid nad, et neid ära tapetaks juhul, kui nad seda ei teeks. et kui nad ahvi moodi karjudes koolis paljajalu ringi jookseks, pandaks neid seina äärde. aga võta näpust, läks teisiti.
viimased kuus kuud pole ma koolis muud teinudki kui ahvi moodi karjunud. tähendab, linnu. mõne kajaka, varese. ma ei tea, miks ma seda teen - selliste häälte kuuldavale toomine ajab köhima ja kurgus kriipima - aga see on kuidagi vajalik. alguses oli selle eesmärgiks vist inimeste reaktsiooni nägemine, aga see tüütas pikapeale ära, kuna see oli enamjaolt ühesugune. kulmukortsutus mõne intelligentsema tüübi poolt või siis ''issand, kust see hääl tuli? kas te kuulsite seda?'' hüsteeriline hüüd mõne vähem kirkama kriidi poolt. ega meil neid seal kesklinna eliitkoolis ikka leidub, jah. teise korruse tütarlaste tualett on ummistatud plaatinablondide 7ndike poolt, kes üksteise nägusid meetri võrra paksemaks krohvivad ja huuli läikega üle küllavad. alguses võis olla tõesti eesmärk nende ja ülejäänud koolirahva reaktsiooni nägemine, aga see oli alati sama. mõttetu. tüütas ära.
aga hääled jäid külge nagu mingi sõltuvus. kui mõni tund eriti mõttetuks kujunes või töös üks punkt viiest puudu jäi, lasime ikka kuuldavale (jah, mina ja mu linnust sõber) mõne eriti hüsteerilise huilge või sureva kajaka kriiske, nagu me neid pikapeale ise nimetama hakkasime. klass oli juba ära harjunud. vahepeal öeldi, et kuulge, lõpetage ära, see on juba nõme, käib pinda. tõmbasime küll veidi tagasi, aga pikemas perspektiivis lasime samas vaimus edasi. kuni ajani, mil selgus, et kõik õpetajad teavad, et need oleme meie - kaks pealtnäha eeskujulikku üheksanda klassi tütarlast. mu sõpra kohutas see eriti, kuna ta kavatseb oma haridusteed tolles eliitkoolis jätkata, mind mitte niivõrd. hääled olid ilmselt nii külge jäänud, et ei kontrollinud enam, kas õpetaja oli klassis või mitte. kuid kust selline tung seda üldse teha? eks ikka seesama moraal. kuhu siis sellised ürgsed karjed kõlbavad? ühte eesti vanimasse kooli? tõesti?
aga kurat, mina ei saa lubada endale külastust teisele mandrile, kus ma neid karjeid tõesti igal pool ja nii palju, kui soovin, teha võin. kuradi eurooplus oma ''ajaloo ja väärikusega''! kuid see ei ole kaugeltki põhjuseks. minul ja mu armsal sõbral on alati olnud mingisugune vajadus ''pahandust teha'' või siis lihtsalt ''paha olla''. rebel, noh, saate aru küll. aasta aega tagasi jäime vahele laudade sodimisega, mistõttu me käitumishinne ''rahuldava'' peale langes. jah, rahuldav-rahuldav, keda ta teil siin rahuldas. ülejäänud pahandustega vahele pole jäänud, peale laudade on ka ilmselt muud vara rüvetatud. sellel aastal on meie uueks hobiks postrite kleepimine koolivetsu seintele. postrid saime ''stiina'' või ''spungi'' vahelt. mäletate küll neid lahedaid pilte avril lavigne'ist või terminaatorist. just needsamad postrid kaunistavadki me kooli tualettide seinu. koristaja neil sinna küll kauemaks kui päevaks lubada ei jää, kuid üks päev rõõmu on ikka rohkem kui mitte midagi. minu meelest on küll rõõmsam urineerida, kui enrique iglesias sinuga tõtt vahib. aga millegipärast koristaja ja ülejäänud koolkond nii ei arva.
kõik õpetajad said teada, ka klassijuhataja. klassijuhataja on meil selline mees, kes omal ajal musta mere ääres vene sõjaväes teenis ja ellu jäämiseks sisalikke grillis. õpetaja ei räägi tihti oma elust, ta on tulihingeline matemaatik ja paadunud sotsialist, but when he does, he speaks like that. õpetaja rääkis, et ta ei kirjutanud kooli ajal mitte kunagi mitte midagi maha. õpetaja räägib, et tark naine on ilus naine. õpetaja ütles, et demokraatia on enamuse, st lollide võim. õpetajal on pea igas asjas õigus ja õpetaja on meie suurim eeskuju. minu ja mu linnust sõbranna muidugi, sest tundub, et me oleme tõesti pea ainsad, kes õpetaja vastu taolist austust tunnevad. aga tunned millega? südamega. koolitunnis istudes ja kahesaja kuuekümne neljandat sitta päeva läbi elades ei ole sul mingit südant. ja kui veel töö perse läks, siis millest me üldse räägime!
nagu öeldud, teeb õpetaja oma tööd hingega. ta mitte ei ole kõige parem matemaatikaõpetaja, kelle tunnis ma viibinud olen, vaid ka klassijuhataja. inimese ülivõrdeline headus väljendub minu jaoks vaid siiruses. siiras tahe, siiras meel, siirad tõekspidamised. ta ei ole küll suurem asi organiseerija, aktivist kui selline, aga ma ei taha teada, mis siis saaks, kui tema asemel keegi taoline oleks. siiras õpetaja, siirad soovid. ja õpetaja soovib, et meil kõigil hästi läheks ja et me ikka gümnaasiumis kõik koos jätkaks. kõlab naiivsena, aga nii ta seda ometi ei mõtle. ta on kõige reaalsem inimene, keda ma tean. absoluutne ratsionalist. ta tahab, et meil läheks hästi - et me õpiks ja teeks seda vastavalt oma võimetele. mina ei ole viimased kaks aastat seda teinud. kui me seitsmendasse kõik kokku tulime, siis küll. matemaatika keskmine hinne oli mul ainsana klassist 5,0. seda ei ole vist siiani keegi üle trumbanud. kõigest hinded, eks ole, aga ma olin jube kohusetundlik ja lõpetasin kiitusega ja arvasin, et see ongi elu. võtkem näppudest ja võtkem varvastestki. mu ellu tulid ühtäkki inimesed, kooli vanema põlvkonna esindajad, ja ma sain aru, et hoopis see on elu, mida elavad nemad - 'sex, drugs and rock n' roll', kui lubate. aga ükski 13-14 aastane ei tohiks seda tõepähe võtta. mina aga võtsin ja saatsin kooli, kus see ja teine. sellel aastal olen end viimaks kuidagiviisi küll kokku võtnud, aga hinded kui sellised ei oma mu jaoks enam tähtsust. kuivõrd ka kooliteadmised kui sellised. ma tean, et mul ei ole elus sisekõrvaehitusega midagi teha. ainult need asjad, mis huvitavad, eks ole.
aga klassijuhataja, olles näinud mu nö ''tõelist palet'', on minus väga pettunud. ta teab, et ma olen võimeline enamaks ja tema jaoks on see ''enam'' just täisviieline tunnistus, ent minu jaoks võib see ''enam'' olla siinsamas ja praegu see tekst, mida ma kirjutan. klassijuhataja näeks mind hea meelega ka sealsamas gümnaasiumis. aga sinna minemiseks peaks mul ikka üks kuradima hea põhjus olema. olgu inimesed - nii vähe, kui neid on - armsad kui tahes, füüsikaga seob mind vaid gravitatsioon. aga klassijuhataja on just üks neist inimestest ja kui nüüd, just nüüd, kui ta nägi, et minust on hakanud taas ''õpilane'' sirguma, kriiskan ma koolikoridorides ja õpetajad peavad minu peale kaebama nagu mingisuguse poisikluti, kes hiljaaegu ranitsa selga sai. aga vot, just nii ma end tunnengi ja sinna ei saa ma mitte midagi parata. praeguseks on mingisugune eneseväärikus linnu moodi kisamisele küll kriipsu peale tõmmanud, aga teised tembud nagu postrite kleepimine ei rauge nii pea. sest ma lihtsalt pean. see tekitab minus mingisuguse missioonitunde. adrenaliin ringleb veres ja silmad säravad. nagu poisiklutil, kes hiljaaegu ranitsa selga sai.
ma ei taha olla materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud
seisukohti võtta pole kunagi nii raske olnud
koolis lõpuklassi õpilase moodi käituda pole kunagi nii raske olnud
hommikuti enne päikest ärgata pole kunagi nii raske olnud
ennast emakeeles väljendada pole kunagi nii raske olnud
elu pole kunagi nii raske olnud, mitte kunagi, sest mina ja maailm oleme taas vanemaks saanud.
ja vanus nii, nagu ta praegu on, ei ole hea asi. ma ei taha vananeda numbri, lõputunnistuse või seadusena. ma ei taha vananeda nii, et ma tegelikult ei vananegi, et ma ei õpi, ei õpi, ei õpi ja oma suures kehas olen ometi nii väike ja rumal.
aasta ajaga ei ole mitte midagi peale vanuste muutunudki. raamatud mu riiulis on vanemad, pluusid mu kapis on vanemad ja inimesed mu elus ja mina oleme vanemad. matemaatikatunnis istudes ja pisaraid tagasi hoides, kuigi nad enam, jah, nad enam ei tahtnudki tulla, kuna seisukohtade võtmine pole kunagi nii raske olnud, jõudsingi järeldusele, et aasta ajaga ei ole mitte midagi muutunud. mu elus on täpselt samad inimesed ja mu faking tunded, need kuradi tunded nende vastu on ikka samad. nii vähe, kui mu elus inimesi on, armastan ma neid niimoodi, et need tunded on ikka kuradi samad. ehk veidi tugevamadki. aga kuradi tunded, et te normaalse inimese kombel suhelda ei lase! sa ei saa inimeseloomana sinna mitte midagi parata ja armastus on tore asi, sõprus on ka väga tore, kõik see on väga tore, aga kui need asjad, eriti armastus, su elus juba kord on, sa ei saa enam mitte midagi sinna parata ja ühtlasi ei saa sa mitte millestki mitte midagi aru. nii et on parem, kui teda ei ole. kuradi kooli lõpetades vähemalt küll.
seda faking kooli lõpetades vähemalt küll.
kuigi ma ei taha, et nii oleks, jah, ka mina olen ju kõigest inimeseloom, noor tüdrukutirts, kelle jaoks peaks armastus nagu mingi ülim püha eesmärk olema. a fucking life-time goal.
mina isiklikult ei ole kogenud midagi sellist nagu vastuarmastus. või siis midagi sellist nagu avatud vastuarmastus, et sa saaksid nagu kindel olla või nii. mis kuradi kindel, küsite, aga öelge siis, kui mõttekas on veeta tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA selle üle mõeldes? kui sa saaksid teha palju normaalsemaid asju nagu keemia õppimine või moosi keetmine või rattasõit, nii, et sa oled seal kohal ja sa ei mõtle selle üle. ta küll haihtub vahepeal, jah, vajub unustustehõlma, aga kui sa kord armastama hakkad, jah, päris armastama (mulle ei meeldi see sõna, aga paremat ei tea), siis see ei kao mitte kuhugi.
meid on seitse miljardit, eks ole, ja öelge siis, kui hea on käia tänaval nii, et sajad ja sajad inimesed sust mööda voorivad, aga sa ei tunne neist mitte kedagi. sa oled üksi ja kõik su rakud on üksi ja SA EI TEA, MIDA TEHA, ET SEE NII EI OLEKS. sa võid küll arvata end armastavat teatud inimesi, arvata end igatsevat teatud asju, aga tegelikult sa ei tea, mida sa tegema pead või kellega sa olla tahad või kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. just, kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. seda reaalset, antud olukorda. oma unistustes, palun väga, tee jimi hendrixiga palju sõstrasilmseid lapsi ja pea pilve peal prallet, aga mida teha selles kuradi reaalses, realistlikus, ratsionaalses, globaliseerunud ja perses kliimaga maailmas, et see kuradi ma-ei-tea-tunne ära kaoks. ma arvan end armastavat kahte, pange tähele, kahte inimest, aga kurat, kes teab, mis see on, äkki polegi armastus, äkki on mingi üles-pushitud overemotional ja kahtlemata väga haige obsessioon? nüüd öelge mulle, kui mõttekas on selle üle arutada tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA?
ma ei taha, et mu elu oleks lihtne, sest lihtsa eluna klassifitseerin ma midagi sellist, mida mu, kahjuks liiga suur osa, klassikaaslasi elavad - nad käivad koolis, neile on antud hulk paska, mis tuleb kindlasti laupäeva hommikuks kella üheksaks ära teha ja nad teevadki selle ära, ärkavad enne faking kukke ja lähevad ostavad pärast viru keskusest paar uut hilpu, et mingi moeröögatus järgmise nädala reisile selga lükata ja eiffeli torni ees sellega pilti teha, sest nende pere on nii kokkuhoidev ja eeskujulik, isal on kindel töökoht tootejuhi või mingi firma direktori näol, ema on pangateller või lapsega kodus, organiseerib klassijuhatajale igaks kapitalismi tähtpäevaks mõne tuhandekroonise kingituse, perepilti käivad nad tegemas iga aasta esimesel mail ja neil on nende piltide jaoks eraldi tuba või vähemalt sein, mis on mingit stiilset värvi, näiteks bordoopunast.
selline asi on lihtne elu - materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud. sellisel juhul, ma lihtsalt puhtrealistlikult seda elada ei saakski. aga mis asi see raske elu on, ma tegelikult ei teagi. nagu ka seda, mis on armastus.
what a fucking cliché!
koolis lõpuklassi õpilase moodi käituda pole kunagi nii raske olnud
hommikuti enne päikest ärgata pole kunagi nii raske olnud
ennast emakeeles väljendada pole kunagi nii raske olnud
elu pole kunagi nii raske olnud, mitte kunagi, sest mina ja maailm oleme taas vanemaks saanud.
ja vanus nii, nagu ta praegu on, ei ole hea asi. ma ei taha vananeda numbri, lõputunnistuse või seadusena. ma ei taha vananeda nii, et ma tegelikult ei vananegi, et ma ei õpi, ei õpi, ei õpi ja oma suures kehas olen ometi nii väike ja rumal.
aasta ajaga ei ole mitte midagi peale vanuste muutunudki. raamatud mu riiulis on vanemad, pluusid mu kapis on vanemad ja inimesed mu elus ja mina oleme vanemad. matemaatikatunnis istudes ja pisaraid tagasi hoides, kuigi nad enam, jah, nad enam ei tahtnudki tulla, kuna seisukohtade võtmine pole kunagi nii raske olnud, jõudsingi järeldusele, et aasta ajaga ei ole mitte midagi muutunud. mu elus on täpselt samad inimesed ja mu faking tunded, need kuradi tunded nende vastu on ikka samad. nii vähe, kui mu elus inimesi on, armastan ma neid niimoodi, et need tunded on ikka kuradi samad. ehk veidi tugevamadki. aga kuradi tunded, et te normaalse inimese kombel suhelda ei lase! sa ei saa inimeseloomana sinna mitte midagi parata ja armastus on tore asi, sõprus on ka väga tore, kõik see on väga tore, aga kui need asjad, eriti armastus, su elus juba kord on, sa ei saa enam mitte midagi sinna parata ja ühtlasi ei saa sa mitte millestki mitte midagi aru. nii et on parem, kui teda ei ole. kuradi kooli lõpetades vähemalt küll.
seda faking kooli lõpetades vähemalt küll.
kuigi ma ei taha, et nii oleks, jah, ka mina olen ju kõigest inimeseloom, noor tüdrukutirts, kelle jaoks peaks armastus nagu mingi ülim püha eesmärk olema. a fucking life-time goal.
mina isiklikult ei ole kogenud midagi sellist nagu vastuarmastus. või siis midagi sellist nagu avatud vastuarmastus, et sa saaksid nagu kindel olla või nii. mis kuradi kindel, küsite, aga öelge siis, kui mõttekas on veeta tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA selle üle mõeldes? kui sa saaksid teha palju normaalsemaid asju nagu keemia õppimine või moosi keetmine või rattasõit, nii, et sa oled seal kohal ja sa ei mõtle selle üle. ta küll haihtub vahepeal, jah, vajub unustustehõlma, aga kui sa kord armastama hakkad, jah, päris armastama (mulle ei meeldi see sõna, aga paremat ei tea), siis see ei kao mitte kuhugi.
meid on seitse miljardit, eks ole, ja öelge siis, kui hea on käia tänaval nii, et sajad ja sajad inimesed sust mööda voorivad, aga sa ei tunne neist mitte kedagi. sa oled üksi ja kõik su rakud on üksi ja SA EI TEA, MIDA TEHA, ET SEE NII EI OLEKS. sa võid küll arvata end armastavat teatud inimesi, arvata end igatsevat teatud asju, aga tegelikult sa ei tea, mida sa tegema pead või kellega sa olla tahad või kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. just, kuidas see olukorda kuidagi paremaks teeks. seda reaalset, antud olukorda. oma unistustes, palun väga, tee jimi hendrixiga palju sõstrasilmseid lapsi ja pea pilve peal prallet, aga mida teha selles kuradi reaalses, realistlikus, ratsionaalses, globaliseerunud ja perses kliimaga maailmas, et see kuradi ma-ei-tea-tunne ära kaoks. ma arvan end armastavat kahte, pange tähele, kahte inimest, aga kurat, kes teab, mis see on, äkki polegi armastus, äkki on mingi üles-pushitud overemotional ja kahtlemata väga haige obsessioon? nüüd öelge mulle, kui mõttekas on selle üle arutada tunde, päevi, nädalaid, TERVE AASTA?
ma ei taha, et mu elu oleks lihtne, sest lihtsa eluna klassifitseerin ma midagi sellist, mida mu, kahjuks liiga suur osa, klassikaaslasi elavad - nad käivad koolis, neile on antud hulk paska, mis tuleb kindlasti laupäeva hommikuks kella üheksaks ära teha ja nad teevadki selle ära, ärkavad enne faking kukke ja lähevad ostavad pärast viru keskusest paar uut hilpu, et mingi moeröögatus järgmise nädala reisile selga lükata ja eiffeli torni ees sellega pilti teha, sest nende pere on nii kokkuhoidev ja eeskujulik, isal on kindel töökoht tootejuhi või mingi firma direktori näol, ema on pangateller või lapsega kodus, organiseerib klassijuhatajale igaks kapitalismi tähtpäevaks mõne tuhandekroonise kingituse, perepilti käivad nad tegemas iga aasta esimesel mail ja neil on nende piltide jaoks eraldi tuba või vähemalt sein, mis on mingit stiilset värvi, näiteks bordoopunast.
selline asi on lihtne elu - materiaalselt ja ideoloogiliselt pasaga kindlustatud. sellisel juhul, ma lihtsalt puhtrealistlikult seda elada ei saakski. aga mis asi see raske elu on, ma tegelikult ei teagi. nagu ka seda, mis on armastus.
what a fucking cliché!
Subscribe to:
Comments (Atom)
