tahan lennutada

see on üks neist vähestest aegumatutest eesti lauludest, millega seoses mul mälestus mälestuse haaval silme ette kerkib ja sõnad endiselt otse südant puudutavad, ei teagi miks, mis see on, nostalgia või mis, aga see on hea. need mälestused nendest suveöödest, nendest jaanipäevadest, mil keha oli šokolaadipruun ja õlgade ümber oli tõmmatud ema 80ndate teksajakk, et end natukenegi sääskede eest kaitsta, jalad olid alati veriseid punne täis, sinna ei saanud mitte midagi parata, sest sääse-off oli alati maha jäänud (ma taipasin praegu, et ma kirjutasin esimest korda elus sõna "sääse-off", kuid kas õigesti - jumal seda teab). ma üritan praegu meenutada, kust selline meeletu nostalgiahoog just selle lauluga seoses tuli ja oh muidugi, kukerpillid on oi kui palju mu suvituskohas ja lapsepõlvekodus esinenud ja minul alati silmad särasid õnnest, uskumatu, kui õnnelik ma olin... ma võisin olla umbes kümnene, aga ma olin nii õnnelik oma šokolaadipruuniks päevitunud kehaga, mis pidevast merel seilamisest ja kalapüügist saadud oli. ma olen vist väga tundlik inimene, aga tõesti mul hakkab süda valutama nende mälestuste peale, sest ma ei saa neid mitte kunagi enam sellisel kujul tagasi, küll on võtnud tulekahju mult, mis kallis ja aastadki mööda läevad, kaasates endaga nii mõndagi, nii kedagi... ja oi ma ei saa, need laulusõnad on nii head, nii õiged, nii... üldse mis mul viga on, et ma viimasel ajal neid kõige eepilisemaid eesti laule laulan ja need mind ainiti kummitavad?
'põgene vaba laps, sest see on ainus võimalus'
'olen nagu sangar seiklusfilmis'
'kõigist julgem olen ma'
'olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi'

kõik need, läbisegi mu peas... ja teate, need annavad sellist eriskummalist jõudu ja EESTLUSE TUNNET, vot mis nad annavad.... millal see oligi, kui ma jälle kurtsin oma rahvuse või õieti riigi asukoha üle, et mis kuradi kliima meil on jne.... aga kliima - tühiasi! vaevalt üks kongolane, vietnamlane või sierra leonelane mõistaks, mida mina tunnen ja mida need laulusõnad mulle tähendavad, mida nad üldse tähendavad... ja kui usku suhtuvad enamus inimesi nagu ajupesusse, siis rahvustunne ja oma rahvasse uskumine on hoopis midagi muud.... ma olen kindel, et kui 18 kukub ja keskkool lõpetatud, põrutan ma siit maalt kus see ja teine, et saaks ainult minema... inglismaale, lemmikmaale, nagu ma kindlalt alati väitnud olen. londonisse, lemmiklinna, nagu ma alati uskunud olen. või siis lihtsalt põhja- ja keskinglismaale keset künkaid ja aasi ennast tühjaks laadima ja siis energiaga uuesti täitma. et maarjamaale saabudes oleks hing valmis seda tunnet uuesti vastu võtma. aga mis siis saab, ma ei tea. kui ma midagi üldse tean, siis järgmist: ma ei suudaks iialgi teha tööd, ilma et see, mida ma teen, muudaks maailma kas või natukenegi paremaks paigaks, kuigi see, arvestades asjaolu, et inimkond tapab ennast ise, täiesti ilmavõimatuna tundub. fight club avaldati neliteist ja pool aastat tagasi ning asjad on ainult hullemaks läinud. muidugi näiteks mu ema polnud sellest raamatust kuulnudki ja kui ma selle talle kätte andsin, ütles ta vaid kahte asja: 1) jube katkendlik jutt on, ei ole üldse seotud ja 2) ma ei saa aru, miks sa seda loed, sa oled ju tüdruk. vot see oli see hetk, kui ma olekski talle kallale läinud ja lõualuu löönud viltu nii, et see mitte kunagi sirgeks ei oleks kasvanud. aga oh õige jaaa, ma olen tüdruk, ai fakk, ma ei saa, deem. aga rääkida võin ma ju ikka, või ei või, antifeministid? seega ma ütlesin seda talle, veidi võikama kirjeldusega ehk, sest viha oli meeletu. mu oma ema! mu ema, kes on minust 27 aastat vanem, ei mõista sittagi. ühel päeval sured sa nagunii, ütlesin ma veel selgituseks, miks ma talle kallale ei läinud. tegelikult, tahan ma seda või mitte, läheb mulle ema arvamus korda, sest tema üsast ma ju väljusin, kuidas ei saakski minna? aga lihtsalt.. kui see on ta arvamus asjast, mis muutis minu ja väga paljude teistegi inimeste elu ja maailmavaateid, siis... ma ei suuda seda lihtsalt aktsepteerida, mul tuleb kurku klomp ja südamesse valu ja ma mõtlen, et miks, kurat küll, miks mu ema, miks tema. isa on mul üldse kuidagi... ma ei tea, me pole lähedased, me ei ela koos. ja tema arvamus fight clubist oli... mm... ta ütles vist, et .. lõpp oli omamoodi, et kui selgus, et nad on üks ja sama inimene.... ja ta ei osanud muud öelda, aga võib-olla oli asi selles, et ta ei tahtnud. ta võib-olla arvas, et ma ei mõista, et mina, kes rääkis talle oma fight clubi vaimustusest, ei mõista. põhjus? mu hädine, olematu vanusenumbrike. ja tõesti, no kuulge, inimesed, vanusenumber on küll viimane asi, mis loeb.. kusjuures vanus ise on natuke teine asi minu jaoks ja see juba loeb.

tavaliselt on see emotsioon hea, kui reede on vaba, seega ka neljapäevaõhtu ja inimesed hakkavad vaikselt plaane tegema, väiksed joogid, väiksed istumised, mis iganes. aga mitte miski ei lähe mitte kunagi plaanipäraselt. ja täna, kui aus olla, õieti nagu mingit plaani polnudki. ja kui plaani pole, on udu. mu päev oli väga udune ja vahepeal, ma mäletan, tahtsin ma hulle asju teha ja vahepeal ma võib-olla tegingi, aga lõpetasin ma ikka siinsamas saidil, ees seesama blank sheet. vahepeal, ma mäletan, astusin ma lihtsalt korterist välja, sellest ahistavast 60ndate tellismajast välja, otse tänavale ja jäin sinna seisma, sest ma mõistsin, et ma ei tea, mida ma tahan. ma ei tea, mida ma tahan praegu, mida ma tahan tunni aja pärast ja mida ma tahan kümne aasta pärast. ja see tunne on hullem, kui sa taipad, et sa tahad näiteks kraanajuhiks saada. uskumatult palju nalju on visatud selle kraanajuhi ameti ja sellega seonduva saatuse üle, aga tegelikult, mis sa ikka naerad.... inimene teab, mida inimene tahab. aa kui te tutvustate mulle kas või ühte kraanajuhti, kes on seda töökohta alati tahtnud või tahab hetkel, siis ma premeerin teid kõigega, mis mul on. ehk siis mitte millegagi, aga mõelge - see on kõik, mis ühel inimesel on. mul on natuke rasva ka, sellest võite seepi teha ning mu vere- ja luujahuga mulda väetada, siis kasvab vili hää ja maarjamaa rahvas ei sure ikaldusse.