pidevas dilemmas
kas ma lasen end vabaks ja minetan igasugused segavad faktorid või siis ilmutab end kuskilt härra kohusetunne ja kriibib mu noort südant, mis vastab härra palvetele jaatavalt
ning siis ma sammungi järjekordses reedeses õhtupimeduses kodu poole, radiohead täisvolüümil mängimas, kusjuures elu ilma radioheadita tundub võimatu, ma olen sellest bändist isegi füüsilises sõltuvuses, mida on raske seletada, aga näiteks see, kuidas ma vajutan shuffle oma pooleteist tuhandele laulule ja muudkui klõpsin ja klõpsin edasi mõeldes, et kus kurat on radiohead ja siis, kui ta viimaks tuleb, lõdvestub iga kui viimne lihas mu kehas või midagi sarnast minuga igatahes toimub.
kui te küsite, et kas ma olen laksu all, siis tegelikult olen küll jah, radiohead on mu narkootikum.
kusjuures ma tunnen, et ma siiski vajan seda jälle
seda vabaks laskmist
ma arvasin, et mul ei teki kergelt sõltuvust
aga ma olen maailma kõige kergemini sõltuvaks jääv inimene
ja ma olen sõltuv nendest öödest ja hommikutest ja õhtutest, mis on lähedaste inimeste seltsis veedetud, hambus joint, mille tubakas on bussi tagaistmelt leitud ja siis lihtsalt filosofeerida üleüldistel teemadel ja puistada üksteisele südant, avaldada armastust ja nautida iga kui viimset hetke sellest idüllist. olla neljateistkümneaastane ja teada vaid viiendikku sellest maailmast, mis meid ümbritseb, aga see on inspiratsioon, see on motivatsioon. ja ma olen ka nendest sõltuvuses, jah. istuda kahekesi öisel katusel, tekid ümber ja tõmmata jointi, mille suits kaob linnatulede rüppesse. ja kuskil kaugel haugub koer. ja veidi lähedamal kihutab kummi vilistades mööda bemm. ning vanaema magab korrus allpool. ja sina ning sinu sõbranna, keda sa hetkel kõige rohkem maailmas armastad, lihtsalt istute veranda katusel ja vaatate melanhoolse pilguga öisele tuledes tallinnale, mis minuthaaval aina rohkem kustub. ja see ongi see. ja aeg peatub. umbes nagu koolis, ajaloos või milleski muus sama atraktiivses varahommikuses tunnis. ainult et jah, see on teistmoodi. ja see ongi see, mida ma tahan, mida ma igatsen ja millest ma sõltuvuses olen. mul oli võimalus, mul on koguaeg võimalus selleks, aga kohusetunde härra tuli täna jälle kohale. miks mu noor süda ka täna talle jaatavalt vastas? miks mu noor süda, mis seikluste ja vaheldusrikkuse järele januneb, talle jaatavalt vastas? ma ei ole kindel, kuid ma vist tean vastust: ma lihtsalt ei jõuaks nii mitte kuhugi. mitte kuke suhugi. sest kui ma koguaeg teeks seda, mida süda nõuab ja unustaks, et me elame selles kuradi kahekümne esimeses sajandis, kus need kuradi paberid ja haridus nii faking palju loevad, siis sa ei saa lihtsalt mitte sittagi teha siin maailmas, kui sa just superandekas ei ole. aa ei, valetan, isegi sellest ei piisa. palju on andekaid inimesi, kuid mitte keegi neist ei jõua ilma tööta kaugele. isegi lähedale ei jõua, kuhugi ei jõua. ja mul see puudubki, see töö tegemise harjumus. ja kohusetunne oli mul kuid totaalses nullis. see maksis ikka kuradi rängalt kätte ja siiani maksab, kuid nüüd ma vähemalt mõistan seda. kõige õigemal ajal muidugi, kui kevadine päike ja soojus ja kuiv asfalt toaseinte vahelt kaugele ära meelitavad. aga ma ei saa sinna mitte midagi parata, kui ma tahan oma elu taas rööbastele saada, kui ma tahan, et minust tuleks keegi peale süstiva boheemlase (mille algmed tärkasid juba täna, kui ma harilikku endale koolis veeni surusin, trolling detected, ofc). aga see on serious shit tegelikult. ja ma ei tea, mis värk on, et ma enam üldse kirjutada ei oska. nad rääkisid, et mul on annet selle peale. aga iga oma kirjutatud lausega ma tunnen, et kui sitt sõnastus ja ttetu iba see on, parem võtaks kohe püssi ja laseks end maha, aga alla anda ei tohi, noh, raisk. ja püssi ei saa ka kuskilt.
ma viskan absoluutselt kõige üle nalja, mis mu elus toimub
isegi kõige negatiivsemate asjade üle
ehk siis enda üle ka
äkki ma olen loodusõnnetus või midagi
täiesti võimalik
kui te näete tallinna tänavail imelikku inimest, siis 84% juhtudest olen see mina
ma olen kelm
ja ma olen narr
keda inimesed saadavad pilguga
millest ma mitte midagi välja lugeda ei oska
sest ma lihtsalt ei taju enam
ma teen ära kontrolltöö tajumata, mis hinde ma saan
viie või kahe
same shit different number
ma räägin inimesega tajumata, mida ta must arvab
ja see on midagi uut mu elus
ja kõik on järsku nii uus mu elus
sest mu world on nii fucked up
ma kõnnin tänaval ja mõtlen, et kurat ma panen seda ühte jalga teise ette
nahhui
miks
ja why oh why kõik inimesed mind vaatasid täna
kas mu käitumine on tõesti nii kontrolli alt väljunud
jah
jah
jah
ja mulle ei meeldi ropendamine
see on kole
vittu
vittu
vittu
kas radioheadi creep räägibki minust?
kui palju on need refrääni sõnad mul mõtteis mõlkunud
kui palju olen ma end tühjaks nutnud seda kuulates
kui palju olen ma end tühjaks nutnud mis tahes radioheadi laulu kuulates
nii õnnest kui ka kurbusest
nii ahastusest kui ka arusaamatusest
nii teadmistest kui ka teadmatusest
kurat, ma olen ikka täielik piripill
ja ometi käitun ma nii ja teen selliseid asju
issand jumal mida inimesed minust küll mõtlevad
loodusõnnetus
katastroof
saatana sigitis
miks inimesele on vaja, et teda mõistetaks
mulle on vaja
kohe väga on vaja
ja seletus ei saa olla fight club
see võis olla ajend
aga seletus
ehk polegi seda vaja
kes teab
äkki jumal teab
aga äkki pole teda olemas
ja siis öeldakse veel, et äkki tuleb püksi käkki, aga seda ma niikuinii kunagi ei uskunud.
ma pole see inimene, mida minu käitumisest välja loetakse
aga ma käitun nii, sest ma olen hull
ma püüan oma käitumise, selle tagajärgede läbi maailma mõista
aga see on egoistlik
sest ma olen vaid killuke sellest
ma vist ikka olen see inimene, mida minu käitumisest välja loetakse
aga mitte see narr
mitte see kelm
ega see troll
vaid see
noh
mis ta nüüd oligi
inimene
jah
ega vist
kes teab
ma küll ei tea
äkki jumal teab
aga äkki pole teda olemas
võib-olla olen minagi vaid meelepete
äkki mõtlesin ma ennast ise välja
igav oli
nagu need kaks kaheksandikkugi
kes panid ila, sest neil oli igav
aga kui mul oli igav, siis ma mõtlesin iseenda välja
küllap nii oligi
saab rahulikult uinuda vähemalt
unemati, tule, paneme meiegi tatti
No comments:
Post a Comment