my world is fucked up and i wanna fuck it up even more to create something better
but the world itself gives me shivers of unknown fear and i'm not able to acknowledge this is the world i'm going to step in, this is the world i live in, this is the world of 7 billion people
we could use a disaster
half of us just wiped away
yes, people are equal
same shit, different definition
i'm just a motherfucking adolescent the upcoming society is hoping on
each day i cry, each day i laugh and each day i scream
because I AM
because i exist
here
right here
each day i wake up, each day i fall asleep, it's quite boring if you think of it that way
_
can you feel how the world is just pulling you down? everything you do is everything you have to do, everything you say is everything you're expected to say, everything you create is everything the society approves
i'm tired of this motherfucking bullshit
i wanna blow it all
why not
what is there to stop me
bismillah, is that you?
_
why not speak in english
what is there to stop me
shakespeare, is that you?
is that you, willy?
i'm sorry for being such a silly-billy
but i exist
i can't really help existing
my mother secreted me
nobody ever asked me if i wanted to be secreted
fuck that nobody
nevertheless, while talking to my father, i wondered why hasn't he got a womb? i would have loved to be secreted from there
_
why do i dye my hair darker if the world itself is dark enough?
why do i keep telling i wanna change everything and i don't even clean my own room?
returning to the womb would be just the easiest of solutions
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
MA TAHAN MAAILMA PAREMAKS MUUTA
ja mul pole vähimatki aimu, kuidas
ma ei kasva kunagi suureks
ma ei taha
see on igav
ja ma ei saa
sest see pole mulle
suurte maailmas leidub vähe ampulle
mida kõigest pulli saamis eesmärgil kasutada
see on üks neist vähestest aegumatutest eesti lauludest, millega seoses mul mälestus mälestuse haaval silme ette kerkib ja sõnad endiselt otse südant puudutavad, ei teagi miks, mis see on, nostalgia või mis, aga see on hea. need mälestused nendest suveöödest, nendest jaanipäevadest, mil keha oli šokolaadipruun ja õlgade ümber oli tõmmatud ema 80ndate teksajakk, et end natukenegi sääskede eest kaitsta, jalad olid alati veriseid punne täis, sinna ei saanud mitte midagi parata, sest sääse-off oli alati maha jäänud (ma taipasin praegu, et ma kirjutasin esimest korda elus sõna "sääse-off", kuid kas õigesti - jumal seda teab). ma üritan praegu meenutada, kust selline meeletu nostalgiahoog just selle lauluga seoses tuli ja oh muidugi, kukerpillid on oi kui palju mu suvituskohas ja lapsepõlvekodus esinenud ja minul alati silmad särasid õnnest, uskumatu, kui õnnelik ma olin... ma võisin olla umbes kümnene, aga ma olin nii õnnelik oma šokolaadipruuniks päevitunud kehaga, mis pidevast merel seilamisest ja kalapüügist saadud oli. ma olen vist väga tundlik inimene, aga tõesti mul hakkab süda valutama nende mälestuste peale, sest ma ei saa neid mitte kunagi enam sellisel kujul tagasi, küll on võtnud tulekahju mult, mis kallis ja aastadki mööda läevad, kaasates endaga nii mõndagi, nii kedagi... ja oi ma ei saa, need laulusõnad on nii head, nii õiged, nii... üldse mis mul viga on, et ma viimasel ajal neid kõige eepilisemaid eesti laule laulan ja need mind ainiti kummitavad?
'põgene vaba laps, sest see on ainus võimalus'
'olen nagu sangar seiklusfilmis'
'kõigist julgem olen ma'
'olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi'
kõik need, läbisegi mu peas... ja teate, need annavad sellist eriskummalist jõudu ja EESTLUSE TUNNET, vot mis nad annavad.... millal see oligi, kui ma jälle kurtsin oma rahvuse või õieti riigi asukoha üle, et mis kuradi kliima meil on jne.... aga kliima - tühiasi! vaevalt üks kongolane, vietnamlane või sierra leonelane mõistaks, mida mina tunnen ja mida need laulusõnad mulle tähendavad, mida nad üldse tähendavad... ja kui usku suhtuvad enamus inimesi nagu ajupesusse, siis rahvustunne ja oma rahvasse uskumine on hoopis midagi muud.... ma olen kindel, et kui 18 kukub ja keskkool lõpetatud, põrutan ma siit maalt kus see ja teine, et saaks ainult minema... inglismaale, lemmikmaale, nagu ma kindlalt alati väitnud olen. londonisse, lemmiklinna, nagu ma alati uskunud olen. või siis lihtsalt põhja- ja keskinglismaale keset künkaid ja aasi ennast tühjaks laadima ja siis energiaga uuesti täitma. et maarjamaale saabudes oleks hing valmis seda tunnet uuesti vastu võtma. aga mis siis saab, ma ei tea. kui ma midagi üldse tean, siis järgmist: ma ei suudaks iialgi teha tööd, ilma et see, mida ma teen, muudaks maailma kas või natukenegi paremaks paigaks, kuigi see, arvestades asjaolu, et inimkond tapab ennast ise, täiesti ilmavõimatuna tundub. fight club avaldati neliteist ja pool aastat tagasi ning asjad on ainult hullemaks läinud. muidugi näiteks mu ema polnud sellest raamatust kuulnudki ja kui ma selle talle kätte andsin, ütles ta vaid kahte asja: 1) jube katkendlik jutt on, ei ole üldse seotud ja 2) ma ei saa aru, miks sa seda loed, sa oled ju tüdruk. vot see oli see hetk, kui ma olekski talle kallale läinud ja lõualuu löönud viltu nii, et see mitte kunagi sirgeks ei oleks kasvanud. aga oh õige jaaa, ma olen tüdruk, ai fakk, ma ei saa, deem. aga rääkida võin ma ju ikka, või ei või, antifeministid? seega ma ütlesin seda talle, veidi võikama kirjeldusega ehk, sest viha oli meeletu. mu oma ema! mu ema, kes on minust 27 aastat vanem, ei mõista sittagi. ühel päeval sured sa nagunii, ütlesin ma veel selgituseks, miks ma talle kallale ei läinud. tegelikult, tahan ma seda või mitte, läheb mulle ema arvamus korda, sest tema üsast ma ju väljusin, kuidas ei saakski minna? aga lihtsalt.. kui see on ta arvamus asjast, mis muutis minu ja väga paljude teistegi inimeste elu ja maailmavaateid, siis... ma ei suuda seda lihtsalt aktsepteerida, mul tuleb kurku klomp ja südamesse valu ja ma mõtlen, et miks, kurat küll, miks mu ema, miks tema. isa on mul üldse kuidagi... ma ei tea, me pole lähedased, me ei ela koos. ja tema arvamus fight clubist oli... mm... ta ütles vist, et .. lõpp oli omamoodi, et kui selgus, et nad on üks ja sama inimene.... ja ta ei osanud muud öelda, aga võib-olla oli asi selles, et ta ei tahtnud. ta võib-olla arvas, et ma ei mõista, et mina, kes rääkis talle oma fight clubi vaimustusest, ei mõista. põhjus? mu hädine, olematu vanusenumbrike. ja tõesti, no kuulge, inimesed, vanusenumber on küll viimane asi, mis loeb.. kusjuures vanus ise on natuke teine asi minu jaoks ja see juba loeb.
tavaliselt on see emotsioon hea, kui reede on vaba, seega ka neljapäevaõhtu ja inimesed hakkavad vaikselt plaane tegema, väiksed joogid, väiksed istumised, mis iganes. aga mitte miski ei lähe mitte kunagi plaanipäraselt. ja täna, kui aus olla, õieti nagu mingit plaani polnudki. ja kui plaani pole, on udu. mu päev oli väga udune ja vahepeal, ma mäletan, tahtsin ma hulle asju teha ja vahepeal ma võib-olla tegingi, aga lõpetasin ma ikka siinsamas saidil, ees seesama blank sheet. vahepeal, ma mäletan, astusin ma lihtsalt korterist välja, sellest ahistavast 60ndate tellismajast välja, otse tänavale ja jäin sinna seisma, sest ma mõistsin, et ma ei tea, mida ma tahan. ma ei tea, mida ma tahan praegu, mida ma tahan tunni aja pärast ja mida ma tahan kümne aasta pärast. ja see tunne on hullem, kui sa taipad, et sa tahad näiteks kraanajuhiks saada. uskumatult palju nalju on visatud selle kraanajuhi ameti ja sellega seonduva saatuse üle, aga tegelikult, mis sa ikka naerad.... inimene teab, mida inimene tahab. aa kui te tutvustate mulle kas või ühte kraanajuhti, kes on seda töökohta alati tahtnud või tahab hetkel, siis ma premeerin teid kõigega, mis mul on. ehk siis mitte millegagi, aga mõelge - see on kõik, mis ühel inimesel on. mul on natuke rasva ka, sellest võite seepi teha ning mu vere- ja luujahuga mulda väetada, siis kasvab vili hää ja maarjamaa rahvas ei sure ikaldusse.
mu elu kulgeb põhimõttel vabaneda ängist, mida tekitab teiste arvamusest kottimine putsi küll me elame vaid korra, nuff said
ja ma olen selleni väga lähedal, väga
chuck palahniuk on teine mina
jah ma ei saa sellest teemast ei üle ega ümber
ja ei saagi
sest ta on geenius
ja teine mina on ka geenius
miks, küsite?
vastuse leiate sealtsamast
everything is a copy of a copy of a copy
täna oli koolis kontsert, kus pidin minagi kitarriga esinema ja noh teate küll, tavaline värk, laval on lapsed nägudega, mis väljendavad igati nende ürgset kirglikku soovi seal olla ja kellelgi ei lähe maailma kõige koomilisemal viisil sassi ja ma ei naera kunagi üle terve saali ega viska sõpradega nalja ega fantaseeri alasti flötistist, keda rahvas ammulisui vahib, mõeldes moraalist. mu sõbranna nimelt on flötist ja esimene mõte mu peas teda suure lava keskpunktis üksinda seismas nähes oli sama pilt, ainult et alasti, jah. ta on mu sõbranna ja mul ei ole mingeid kahtlasi lesbilisi tundeid ta vastu, kui te seda arvate. tema oli seal alasti, aga mind huvitas hoopiski rahvas. kõik need väiksed pudinad-jubidad ja nende emmed-issid, kes kallist raha lapse muusikalise hariduse jaoks maksavad, nende mammad-taadid, kes armsa pudilõuast lapselapsukese hädiseid pingutusi kaema tulid ja sellepeale aplodeerisid. korrutage see nüüd sajaga. ei, mitte seda alasti flötisti laval. las tema olla üksi and let the chips fall where they may. ja siis üritas üks õpetajatest mulle midagi meeleheitlikult viipekeeles selgeks teha. ta on muidu üsna vahva eit, paksuke ja puha. aga siis ta seal vehkles ja haaras oma pluusiesisest sõrmega mulle osutades (see krdi komavärk fkng sirja ma ei saa ikka aru kuhu ma panen selle ja kuhu mitte nüüd olen jonnakas ja ei kirjamärgista üldse midagi siin fking lauses ja ma tean et fking pole ka fking üldse aga see on nii fking fkd up et noh let the chips fall where they may (haha lol ma tean et sa ei armasta inglise ja eesti keelt ühes lauses samuti mitte issand jumal ma loodan et sa loed mu blogi haha tegelt mitte aga ok i wouldn't mind)) (kaks sulgu pidin ikka panema, sest need teised sulud on nii confusing stuff ja ma topin muid asju nende vahele) ning tegi näoga kõiki grimasse, mida te ühel pontsakal inimolendil üldse ette võiksite kujutada ja muudkui vehkis see tädike. mul oli fight club põlvil ja alasti flötist silme ees, mõhkugi ei mõikand. ja siis ta andis mulle mõista, et ah vahet pole. olgu, mõtlesin ma, mis ikka ja süvenesin raamatusse. ning siis sai see hull viiulite ebapuhas krigisemine läbi ning ma tulin koju, omades ühte parimat fuck yeah tunnet ever ja kõik oli nii võimalik ja päike paistis nii, nagu ta usuks minusse. kodus peegli ees seistes riivas mu silma asi, mis tavaliselt jääks sõna otseses mõttes kahe silma vahele. asi, mida naljalt ei märkaks. mul oli nööp lahti. jah. mu neljast särgiesisest nööbist üks oli lahti, paljastamata mu kehakumerusi või nahatooni või üldse midagi. ja ma mõtlesin, et kas tõesti seesama vahva tädike, kes oma vaba boheemlassuhtumisega märkimisväärselt ülejäänud õpetajaskonnast erines...
kodutänaval on mul pikemat aega, nii umbes viis päeva lamanud üks konn, kellest iga päev vähemalt viis korda on üle sõidetud. esimene kord ma silmasin toda vaest olendit reede õhtul, siis olid ainsaks ohvrid ta ajud, aga noh, surnd mis surnd. järgmisel päeval, klaverist tulles, panin ma tähele, et veel üks ratas oli tast üle veerenud ja keha nägi välja nagu pannkook, ainult et ebaisuäratavam. samas ma ei tea, kui ma poleks mingi paar tundi süüa saanud, oleks nälg ilmselt nõnda tappev olnud, et... noh see selleks. ja siis pühapäeval oli see sama ebaisuäratav pannkook veel ühe ratta ohvriks jäänud ja esmaspäeval veel ühe ja täna ma vaatasin, et vaene konn sulas pea teega ühtegi. koibade piirjoonid joonistusid vaid välja. ma kükitasin ta juurde umbes viieks minutiks ja fotografeerisin teda, ei teagi miks, ilus oli vist. ja siis ma ei osanud tükk aega midagi mõelda ning lõpuks, kui ma püsti tõusin ja uuesti fight clubi laulu mängima panin, mõtlesin ma, et ühel päeval sureme me ju kõik. lihtsalt see konn suri viis päeva. või ta oli viis päeva surnud, ma ei tea, you tell me sirja. ja kas sõnaga "ja" tohib alustada lauset? või siis väikse algustähega? you tell me, imma gonna listen. what else ive got my motherfucking ears for? ears... you hit me in the ear.... you see how life rolls around fight club? fight club is the only thing that is so true and so best at the same time.
and i will never tweet it
or write a song about it
i hate commercials
that would be it
and it wasn't commercials that directed me to fight club
it was a guy
who i bet has never been in a fight
kallis mul on sind vaja
tule siia
jah ma tulen
kohe tulen
nagu sa tead on mul õnn
ja ma tahan seda sinugagi jagada
saab olema raske
aga elus on kõik raske
ma juba tulengi
olen teel
saabumine
nutmise märgid
obvioossus
mõistmatus
peidetud armastus
avatud armastus
keeruline armastus
mis teeb haiget
ja reaalsus
torkiv reaalsus
tuim ja vastik ja valus ja nilbe
koolitükkide näol
kell tiksub
muudkui tiksub
ja kruus muudkui täitub ja tühjeneb aurava kohviga
with insomnia, nothing is real
sa vaatad kella
this is your life and it's ending one minute at a time
jutt voolab nagu kevadine vastsulanud oja
kleepuv-kisendavad õpikud tuletavad end meelde
ja motivatsioon
fight club
ma võin surra, kui ma ei näe seda lähima kolme tunni jooksul
kunagi sureme me kõik ja see on fakt, millega leppida, mitte fakt, mida karta
with insomnia, nothing is real
ma pean ma pean ma pean kontsentreeru
kontsentreeru
kontsentreeru sõnale kontsentreeruma sest see on raske
ja elus on kõik raske
kui kella neljaks saame õpitud, saab fight clubi vaadata
jutt voolab nagu kevadine vastsulanud oja
kell tiksub
muudkui tiksub
ja kruus muudkui täitub ja tühjeneb aurava kohviga
with insomnia, nothing is real
sa vaatad kella
this is your life and it's ending one minute at a time
tick-tack
tick-tack
tick-tack
motivatsioon
kontsentreeru
fight club
sa ei saa seda, kui kleepuv-kisendava õpiku paragrahvid ei ole su niikuinii kunagi mullas kõdunevate koljuseinte vahel
this is your life and it's ending one minute at a time
värin kätes
kruus kohvi
tick-tack
tick-tack
sinakaks tõmbuv taevas
raisk
vitunärakas selline
mõttetu hapnikku raiskav ollus
planeedi maa osaelanik
vabariigi õhku hingav kodanik
kontsentreeru
motivatsioon
tick-tack
tick-tack
fight club
tick-tack
with insomnia, nothing is real
tick-tack
make-up
tick-tack
schule
da place of young people reunion
ypr
today my teacher said englishmen love when it's shortened
i thought i'm glad they do
and then i had an imagination of my grandmother cutting trees
shortening
and for 44 minutes i wondered whether my grandma is an englishman or not
ja temal on ka täna sünnipäev
ja ma võin kihla vedada, et kellelgi on kindlasti homme ka
ehk saab ülehommegi keegi aastakese vanemaks
and then i end up saying this is your life and it's ending one minute at a time
täna sain ma endale palju uusi sokke, spidermani pildiga
okei tünxi saite, ilma pildita
aga mulle meeldib mõelda, et need on spidermani sokid, sest mõelge, mis asju ma saaks spidermani sokkidega teha
the things you own end up owning you
iga leheküljega, mida ma fight clubist loen, tundub mulle üha enam, et justkui mina ise oleksin selle kirjutanud, sest absoluutselt iga kui viimne põhimõte, mida see briljantne raamat kajastab, on kooskõlas absoluutselt iga kui viimse põhimõttega mu enese elust ja ma lihtsalt ei suuda uskuda oma silmi, mis neid kuldseid ridu loevad. ma poleks uskunud, et millegi sellisega nagu fight club, võib kehtida ürgne seadus, et raamat on parem kui film, sest see film oli juba nii hea, aga oo ei, raamat on parem, raamat on alati parem. mitte väga palju, aga ikkagi. kuigi väga hea on lugeda, kui sa oled filmi juba näinud, aga filmi vaadates läheb nii palju kaotsi ja võib juhtuda, et kõrvu kostuvadki vaid tsitaadid ja heliefektid. raamat on hea, raamat on parem. aga kokkuvõttes on fight club parim filmi/raamatu kogemus mu elus üldse olnud. annan miljon dollarit inimesele, kes selle üle suudab trumbata. tegelt ka. miks mitte? kui mul peaks juhuslikult vaid 999 999 dollarit olema, siis hm... hakkan seepi müüma, jääb ilmselt ülegi, et näiteks üks paar spidermani sokke osta. seekord siis päriselt.
väga armas laul, millegipärast armastan ma alati laulude slow motion versioone, näiteks pixies - wave of mutilation, aga see selleks. nii armas on seda linnulauluga vaheldumisi kuulata, blue spotted tail kõlab ka kuidagi linnulikult, appi mis asja, ma ei süvene üldse sõnadesse, kui ma laulu esimest korda kuulan ja mul pole õrna aimugi, millest see laul räägib, aga see on armas ja linnud on ka armsad, välja arvatud see poolik surnud tuvi, kelle me kärdi trepikoja ukse kõrvalt leidsime, aga see selleks.
kui te vaid teaksite mis tunne on elada dilemmas
pidevas dilemmas
kas ma lasen end vabaks ja minetan igasugused segavad faktorid või siis ilmutab end kuskilt härra kohusetunne ja kriibib mu noort südant, mis vastab härra palvetele jaatavalt
ning siis ma sammungi järjekordses reedeses õhtupimeduses kodu poole, radiohead täisvolüümil mängimas, kusjuures elu ilma radioheadita tundub võimatu, ma olen sellest bändist isegi füüsilises sõltuvuses, mida on raske seletada, aga näiteks see, kuidas ma vajutan shuffle oma pooleteist tuhandele laulule ja muudkui klõpsin ja klõpsin edasi mõeldes, et kus kurat on radiohead ja siis, kui ta viimaks tuleb, lõdvestub iga kui viimne lihas mu kehas või midagi sarnast minuga igatahes toimub.
kui te küsite, et kas ma olen laksu all, siis tegelikult olen küll jah, radiohead on mu narkootikum.
kusjuures ma tunnen, et ma siiski vajan seda jälle
seda vabaks laskmist
ma arvasin, et mul ei teki kergelt sõltuvust
aga ma olen maailma kõige kergemini sõltuvaks jääv inimene
ja ma olen sõltuv nendest öödest ja hommikutest ja õhtutest, mis on lähedaste inimeste seltsis veedetud, hambus joint, mille tubakas on bussi tagaistmelt leitud ja siis lihtsalt filosofeerida üleüldistel teemadel ja puistada üksteisele südant, avaldada armastust ja nautida iga kui viimset hetke sellest idüllist. olla neljateistkümneaastane ja teada vaid viiendikku sellest maailmast, mis meid ümbritseb, aga see on inspiratsioon, see on motivatsioon. ja ma olen ka nendest sõltuvuses, jah. istuda kahekesi öisel katusel, tekid ümber ja tõmmata jointi, mille suits kaob linnatulede rüppesse. ja kuskil kaugel haugub koer. ja veidi lähedamal kihutab kummi vilistades mööda bemm. ning vanaema magab korrus allpool. ja sina ning sinu sõbranna, keda sa hetkel kõige rohkem maailmas armastad, lihtsalt istute veranda katusel ja vaatate melanhoolse pilguga öisele tuledes tallinnale, mis minuthaaval aina rohkem kustub. ja see ongi see. ja aeg peatub. umbes nagu koolis, ajaloos või milleski muus sama atraktiivses varahommikuses tunnis. ainult et jah, see on teistmoodi. ja see ongi see, mida ma tahan, mida ma igatsen ja millest ma sõltuvuses olen. mul oli võimalus, mul on koguaeg võimalus selleks, aga kohusetunde härra tuli täna jälle kohale. miks mu noor süda ka täna talle jaatavalt vastas? miks mu noor süda, mis seikluste ja vaheldusrikkuse järele januneb, talle jaatavalt vastas? ma ei ole kindel, kuid ma vist tean vastust: ma lihtsalt ei jõuaks nii mitte kuhugi. mitte kuke suhugi. sest kui ma koguaeg teeks seda, mida süda nõuab ja unustaks, et me elame selles kuradi kahekümne esimeses sajandis, kus need kuradi paberid ja haridus nii faking palju loevad, siis sa ei saa lihtsalt mitte sittagi teha siin maailmas, kui sa just superandekas ei ole. aa ei, valetan, isegi sellest ei piisa. palju on andekaid inimesi, kuid mitte keegi neist ei jõua ilma tööta kaugele. isegi lähedale ei jõua, kuhugi ei jõua. ja mul see puudubki, see töö tegemise harjumus. ja kohusetunne oli mul kuid totaalses nullis. see maksis ikka kuradi rängalt kätte ja siiani maksab, kuid nüüd ma vähemalt mõistan seda. kõige õigemal ajal muidugi, kui kevadine päike ja soojus ja kuiv asfalt toaseinte vahelt kaugele ära meelitavad. aga ma ei saa sinna mitte midagi parata, kui ma tahan oma elu taas rööbastele saada, kui ma tahan, et minust tuleks keegi peale süstiva boheemlase (mille algmed tärkasid juba täna, kui ma harilikku endale koolis veeni surusin, trolling detected, ofc). aga see on serious shit tegelikult. ja ma ei tea, mis värk on, et ma enam üldse kirjutada ei oska. nad rääkisid, et mul on annet selle peale. aga iga oma kirjutatud lausega ma tunnen, et kui sitt sõnastus ja ttetu iba see on, parem võtaks kohe püssi ja laseks end maha, aga alla anda ei tohi, noh, raisk. ja püssi ei saa ka kuskilt.
ja miks ma olen nii easy-going?
ma viskan absoluutselt kõige üle nalja, mis mu elus toimub
isegi kõige negatiivsemate asjade üle
ehk siis enda üle ka
äkki ma olen loodusõnnetus või midagi
täiesti võimalik
kui te näete tallinna tänavail imelikku inimest, siis 84% juhtudest olen see mina
ma olen kelm
ja ma olen narr
keda inimesed saadavad pilguga
millest ma mitte midagi välja lugeda ei oska
sest ma lihtsalt ei taju enam
ma teen ära kontrolltöö tajumata, mis hinde ma saan
viie või kahe
same shit different number
ma räägin inimesega tajumata, mida ta must arvab
ja see on midagi uut mu elus
ja kõik on järsku nii uus mu elus
sest mu world on nii fucked up
ma kõnnin tänaval ja mõtlen, et kurat ma panen seda ühte jalga teise ette
nahhui
miks
ja why oh why kõik inimesed mind vaatasid täna
kas mu käitumine on tõesti nii kontrolli alt väljunud
jah
jah
jah
ja mulle ei meeldi ropendamine
see on kole
vittu
vittu
vittu
kas radioheadi creep räägibki minust?
kui palju on need refrääni sõnad mul mõtteis mõlkunud
kui palju olen ma end tühjaks nutnud seda kuulates
kui palju olen ma end tühjaks nutnud mis tahes radioheadi laulu kuulates
nii õnnest kui ka kurbusest
nii ahastusest kui ka arusaamatusest
nii teadmistest kui ka teadmatusest
kurat, ma olen ikka täielik piripill
ja ometi käitun ma nii ja teen selliseid asju
issand jumal mida inimesed minust küll mõtlevad
loodusõnnetus
katastroof
saatana sigitis
miks inimesele on vaja, et teda mõistetaks
mulle on vaja
kohe väga on vaja
ja seletus ei saa olla fight club
see võis olla ajend
aga seletus
ehk polegi seda vaja
kes teab
äkki jumal teab
aga äkki pole teda olemas
ja siis öeldakse veel, et äkki tuleb püksi käkki, aga seda ma niikuinii kunagi ei uskunud.
ma pole see inimene, mida minu käitumisest välja loetakse
aga ma käitun nii, sest ma olen hull
ma püüan oma käitumise, selle tagajärgede läbi maailma mõista
aga see on egoistlik
sest ma olen vaid killuke sellest
ma vist ikka olen see inimene, mida minu käitumisest välja loetakse
aga mitte see narr
mitte see kelm
ega see troll
vaid see
noh
mis ta nüüd oligi
inimene
jah
ega vist
kes teab
ma küll ei tea
äkki jumal teab
aga äkki pole teda olemas
võib-olla olen minagi vaid meelepete
äkki mõtlesin ma ennast ise välja
igav oli
nagu need kaks kaheksandikkugi
kes panid ila, sest neil oli igav
aga kui mul oli igav, siis ma mõtlesin iseenda välja
küllap nii oligi
saab rahulikult uinuda vähemalt
unemati, tule, paneme meiegi tatti
ma olin siis 12-aastane
ma ei olnud näinud veel maailma kurja palet
ma siiralt uskusin, et seda polegi
kõik oli ilus, kõik oli hea
see ürgne positiivsus, mida mul tosinate kaupa jätkus
kui seda vaid veel jätkuks
isegi mitte queen
isegi mitte see minu poolt kõige armastatum bänd
millesse ma läbi ja lõhki armusin
isegi see bänd
tekitab mus vaid negatiivseid emotsioone
vaid kurbust
aga see on nii hea
nii hea
et need pisarad mis voolavad
on head
naljakas
nad räägivad, et kontsad teevad naisest naise
nad räägivad, et kontsadega tuleb käima õppida
ja siis nad räägivad veel, et see kõik tuleb omal ajal
naljakas
ja siis nad räägivad, et teatud asjad ei ole naljakad
ka naljakas
üldse räägivad nad nii palju
ma ei mõista
nad räägivad armastusest ja tööst ja kõigest muust
nad räägivad et nad on tehtud teisest puust
kuid kui nad nii palju räägivad
siis võiksid nad sama hästi ka määgida
