The skies could be blue

Viga. Lihtne. Ääretult lihtne on teha vigu. See käib kõik märkamatult kuni jõuab koju mõistus ja märkamatusest saab ahastus. Ahastus viib ära mõistuse. Viga. Veel lihtsam, kui mõistust ei ole. Tagasi ei tule ta algsel kujul, vaid jäädavate kahjustustega. Need on vead. See on kõik viga. Keegi on teinud vea. See keegi ei pruugi olla sina ise, aga keegi on teinud vea. Sina ise ei tea, kas sa teed vea. Sina ise ei tea midagi. Sa tead ainult seda, et teised teavad, aga ise - ei. Teised teavad, teised näevad, sina näed, sina ei tea, sa ei mõista. Teised mõistavad. Aga ei. Sina ise - ei. 

Pahasti.

I will explode

Kas inimesed ongi nii pealiskaudsed? Olen väsinud seda endalt küsimast, kardan, et olengi jõudnud vastuseni: jah, inimesed ongi nii pealiskaudsed. Mulle tegelikult ei istu see üldistamine, mida ma siin väikestviisi harrastan, sest kõik inimesed ju ei ole, mina näiteks ei ole. Ma olen pealiskaudse liigagi täielik vastand, aga kuna ma ei tea selle sõna tüve, ei oska ma kahjuks vormistada seda, mida mina olen. Allkaudne või pealisligine? Ma ei suuda siin isegi loogikat leida! Ma ei suuda milleski loogikat leida. Ja teate - mul on sellele oma seletus.
Inimesed (loe:füüsikud) vaid usuvad, et maailmas põhineb kõik loogikal ja teatud seadustel, aga need on välja mõeldud vaid selleks, et inimesed ei jookseks ringi nagu peata kanad ja ei teaks, mida nad teevad (mis siis, et nii on see niikuinii). Muidugi, nendel füüsikalistel seadustel on teatud põhi all, tõepõhi. Aga ma mäletan väga selgesti seda tunnet, kui mina oma elu esimeses füüsika (sellal kandis ta veel nime "loodusõpetus") tunnis istusin ja kuulasin õpetajat ütlemas: "Füüsika on loodusteadus, mis seletab lahti elu meie ümber." Sõnastus oli kindlasti teistsugune, aga mõte jäi samaks. Ja minu hing jäi kinni. Ning suu jäi lahti. Silm ei pilkunud. Ah et see ongi füüsika? Ah et see ongi elu? Füüsika pidi tähendama vaid ridu keerulisi ja lõpmatuid arve ning valemeid, aga elu? Seda ta nüüd kohe kindlasti tähendama ei pidanud. Elu pidi olema hoopis midagi muud. Nüüd, poolteist aastat hiljem ongi elu midagi muud. Füüsikaga on sel vaid nii palju pistmist, et olgu valem kui lihtlabane tahes, esimese korraga seda selgeks ei saa. Vaid pilguheidust ei piisa. Poolteist kilo limast ollust ei eksisteeri me peades niisama.  See on see, mida me kasutame vaid murdsekundi vältel peale pilguheitu, et mõista, mis siin maailmas toimub. Aga see, mu armsad sõbrad, on juba teine teema.

Trolling is a art and I'm studying at a bad college

Mul on identiteedikriis. Kunagi psühholoogiatundides vist räägiti, et midagi sellist võib juhtuda inimestega vanuses 15-19, aga kindlasti mitte 14- ega 20-aastastega. See oleks midagi kohatut. Kui üks 14- või 20-aastane läheks psühholoogi jutule identiteedikriisiga, too saadaks ta pikalt. 14-aastast kuulataks ära vaid juhul, kui ta ei tea, kuidas tampooni kasutada või tal on vanematega probleemid või kooliprobleemid või muud tüüpilised tiinekaprobleemid ehk juhul, kui ta ei tea lihtsalt mitte sittagi sellest maailmast. Muidugi peab ta ääretult naiivne olema, sest vastasel juhul ei saaks psühholoog sellest kasu (loe:raha), sest 14-aastane ei jääks uskuma ja helistaks emmele, kes ei maksa raha ja viib oma võsukese minema. Probleemid - neid ei lahendata. Need surutakse tagaplaanile, kus need vaikselt isiksust lõhestama hakkavad. Ja siis jõuab ring algusesse tagasi ja käes on identiteedikriis. Kedagi ei koti. Puberteet - see läheb üle ju. Mu vanavanaemal läks ja mu vaarisal läks ka. Neist said täiskasvanud, siis said neist vanad inimesed ja siis nad surid. Kedagi ei koti, sest elu - see läheb mööda ju.

Say what, nigger

Mul on umbes 142 postitust, aga kas ma olen vähemalt üheski neist maininud, et ma pole normaalne? See tekitab mus kerget kõhedustunnet juba. Piir hea ja labase huumori vahel on paberõhuke. Mulle tundub, et vahel olen ma selle ületanud. Või mitte? Või tihedamini kui vahel? Nii nagu inimeste mõttedki käib ka nende huumor eri radu pidi. Ma olen täiesti teisest puust kui mis tahes asunik siin planeedil, seega pole mingi ime, et ka minu naljad ja ütlemised tunduvad teistele megarandom, make no sense, wtf, why do you exist jne. Samas, eks ma ikka paar "head nalja" olen ka teinud, aga mis siis, et teised mu ümber naeravad, vahel tundub mulle, et ma olen ainuke, kes tegelikult naerab. Või siis nutab. Või siis karjub appi. Sest ühiskond ei võta omaks. Sest ühiskonda ei ole. On vaid lambapead, keda talitavad karjused, kellest saavad kunagi kerjused. Kurb, aga tõsi.
See, et mina piiri ei tunneta, pole teab mis draama. Palun, kallid kaaskondlased, ärgem tehke sääsest elevanti. Mis on piir? Kes meist tunnetab seda, mida isegi täpselt ei tea? Inimesed vaid poevad peitu kartuse ees, et neid ei aktsepteerita ja neile vaadatakse viltu. Nad seavad endale paika piirid, mida nad ületada ei tohi ja elavad normaalset elu. Nad surevad kõrges eas, sest noores eas surevad vaid popstaarid. Nende vanemad on neile rääkinud, et nendest ei saa popstaari, sest igale ühele ei ole seda talenti antud ja tuleviku jaoks tuleks mõelda millelegi normaalsemale nagu kliendihaldur, teller või kraanajuht. Siis saab normaalset palka ja normaalse mehe ja normaalse lapse kui hästi läheb ja normaalsesse kooli panna ta. Siis saab normaalselt perepildil naeratada ja normaalsesse raami see raamida. Kõik kulgeb normaalselt. Kuni surmani. Ja keegi ei vaata sulle viltu, sest sa oled vaid osake hallist massist.

The mirror's gonna steal your soul

Kas ma olen kunagi maininud, kuidas ma vihkan seda võlts-"like'mist", kusjuures mitte ainult Facebookis, vaid päriselus oma silma ees lipitsemist a la sina oled ilus tüdruk mina olen ilus tüdruk muidugi ma tahaks olla ilusam aga noh ma pean olema sinuga sõbralik sest keep your friends close and your enemies closer. Fuckadyfuckbells, niggas. Kas päris inimesi enam pole? Kus nad on? Miks mina selliseid ei tunne või nendega tutvuda ei saa või kus nad on ah? Miks minu ümber kodus ja koolis ja trennis ja tänaval ja poes on vaid kari lipitsejaid, fuckadyfuck, meenn! Why the fuck dudes?! Kus on inimesed, kes viivad oma elu intrigeerimise teel tasandile, mis üllatab neid endeidki igal sekundil ja tagab neile überantiprimitiivse arengu ning sedagi igal sekundil? Where are you guys, soulmates I can reveal myself with? The mirrors gonna steal my soul.