Mina tean, mis on võimas, kus on võimas, kuidas on võimas, kas ka sina tead? Mina tean, mida tähendab võimas ja see ongi see, mida mina tean peale selle, et ma midagi ei tea. Iseenesest on fraas "mina tean" kuidagi hirmuäratav, justkui selle välja ütlemine hävitaks selle very algmedki. Aga võimas... ütled või mitte, tead või mitte, see on tunne. Ja tunded tekivad, kaovad, tulevad tagasi ilma ratsionaalsuse, ütlemiste või teadmisteta. Minu jutt pole ilus, seekord. Kusjuures eelmine kord ehk üldse talvelgi oli? It's been a while, you know. It's been a while.

Kaugel põllul, mujal, ära, oli udu. Keset udu sai kõik selgeks. Mida udusem me ümber oli, seda selgem. Kõik sai selgeks. Ja me olime igavese rahu lummuses.

Curls fit me indeed

I was told several compliments today (go passive voice!) and first I didn't think something was different than usually. I was just myself. But then, I arrived home and saw myself from the mirror. Yeah. Hair colour was near perfect, curls were near perfect - hair was near perfect! That kinda stuff happens seldom to me. And it was photoshooting today, so I was really lucky. And make-up - good. Except that the left eye was kinda blurry from the overmuch eyeliner and mascara, but that's usual already. And of cooooourse my outfit - classical 5 cm-heeled black shoes, almost invisible black pantyhose, black/flowery 50's miniskirt, black belt on it and black blouse under it. Despite my fabulous appearance I fucked up two tests - in geography and physics. Sure I hadn't studied, why should I do that? My whole life is nothing more than an experiment. Those tests are certainly part of it.

Love, love will tear us apart, again

Ma jõudsin mingitel momentidel kahes väga tähtsas asjas selgusele täna:
1) mul ei ole sitt elu, ma pole sitt inimene, kõik inimesed ei vihka mind ja nad ei arva, et ma hammustan
2) kui mul miski perse on läinud ja edaspidigi läheb, siis selles võib süüdistada ainult, ma kordan ainult minu põhimõtetele mitte kindlaks jäämist. Nii on - minul kui isiksusel on välja kujunenud põhimõtted - kellel ei oleks? - ja ma lihtsalt ei pea neist kinni, kusjuures nad ju minu valitud ja mulle iseenesest meele järgi on, aga ei suuda ma neid ühildada oma tahete, emotsioonide jms. Ma avastasin ka, et ma olen ikka väga südame, mitte mõistuse järgi toimiv inimene ja tunded ja hetke mõtted on esikohal, mitte ratsionaalsed kaalutlused. See ilmselt ongi takistuseks põhimõtete järgimisele. Üks näide küllaltki ebatähtsast, ent siiski reaalsest valdkonnast: minu stiil peaks olema teistest erinev, mainly influenced by rock & retro. aga mida teen mina - riietan end vahel kui tüüpiline 21. sajandi sekretärinäitsik või kooliplika. See ei ole mina, ma ei tohi nii teha. Aga näe, teen.
See on vist see, mida nimetatakse sisemiseks vastuoluks iseendaga? Noh, mu juhtmed ulatuvad ilmselt Siberini ja tagasi, et ma sellest alles NÜÜD aru sain.

Crystalised

Mida päev edasi, seda vastikumana, nõutumana ma end tundnud olen. Nõutu peaaegu et kõige suhtes, lisaks veel kilo raskem iga päevaga või vähemalt sellisel ulmekiirusel see mulle tundub, mis teeb mingi kuus kilo minu aastatagusest kaalust ja arvestades seda, et ma kaks aastat kasvanud ei ole, on see paha. Kaal ei koti absoluutselt, küll aga välimus ja see on paha-paha. Minu rasvunud keha on on võtnud minult ära usu oma ilusse. Ma ei tunne end ilusalt. Ma ei tea. Näha kõiki neid supervormis supersirgete ja kräsuvabade juustega koolikaaslasi tekitab minus enneolematuid alaväärsuskomplekse. Aga mis on hea, on see, et ma hakkasin nüüd trennis käima. See on rohkem kui hea. See on enneolematult hea. Esialgu sain papsi nõusse mulle viie soti eest kümne korra kaarti ostma ja nüüd on mulle "lubatud" trennis vaid kaks korda nädalas käia, mis on piinav, sest ma tunnen trenni järele tapvat vajadust iga päev või ma lihtsalt mõttejõuga mõtlen end paksuks ja kuna ma nii siiralt mõttejõudu usun, kardan ma, et just see ongi juhtunud. Igatahes, trenn põhineb klassikalisel tantsul, kuid liigutused ja muusika on tänapäevane. It's called contemporary jazz. I'm totally into it ja pehmelt öeldes on see lihtsalt awesome. Ja pehmelt öeldes olin ma väga koba esimeses trennis. Piisav ajend, et aina rohkem ja rohkem trenni teha. Ja et trenn annab meile vormis keha, ei ole enam kellelegi uudis. Nii et mis muud kui trenni!

The first first of the firsts

Ma ärkasin hommikul üles ja ei suutnud jalatrauma tõttu kõndidagi. Esimene koolipäev, mis sisaldas endas tunde. Ma lihtsalt pidin minema ja... Aga ma tundsin ennast sitasti. Ma tahtsin surra.
Ma jõudsin kooli ja tahtsin endiselt surra.

Peale kooli tuli bussi mingi vene muti, kes nuttis ja oli nagu completely desperate ja see oli tegelikult väga naljakas, kuidas ta seal kõigiga venekeelset vestlust arendas ja kordagi vait ei jäänud, muudkui ulgus ja halas. Kirss tordil oli moment, kui ta bussi kiireneval tühjenemisel minu kõrvale istus ja rääkis minuga mingi kümme sekundit, alles siis panin ma iPodi kinni ja ütlesin, et ja ne gavarjuu parusski harašooo ja siis ta mingi gavariite harašoooo?? ma: njeeeet, ja ne panimaju!! ta ikka edasi: võ panimajete minjaa? ooohhhhh.... *nuuksed ja venekeelne iba* ma mingi siis vaatan teda seal pool muigega ja ütlen, et njet, ja NE panimaju tibjaa. minu peatus tuleb ja ma mingi izviniiiite izviniiiiite ja hatšuuu -, tüüp ei lähe ära. sõidame edasi ja ma ikka talle izvinite izvinite ja hatšuu hadit aga siiiiis juhtus midagi paranormaalset ja ta läks ära ja arendas vestlust hoopiski bussijuhiga. Je : )