So goodbye homely skies
Tegelikult on juba öö ja mul pole enam absoluutselt aega kirjutada. Tahtsin mainida vaid, et homme (tegelikult juba täna) ma lahkun ja ma armastan oma õde. Ja et täna ma oleksin äärepealt jõe ääres Radioheadi kuulates magama jäänud. Miski aitas. Miski tuli. Miski areneb ja edeneb. Miski parem.
Iggy Pop hop hop
Mõelda vaid, kui tore on fakt, et sellesse blogisse jäädvustan ma oma teismeea. Just siia. Suhteliselt anonüümselt. Suhteliselt. Kuidas ma hiljem naeran, lugedes neid kolmeteistaastasena tehtud postitusi. Kuidas ma hiljem analüüsin oma isiksuse arengut ja taandarengut. Kuidas ma hiljem kahetsen selle blogi põhjal, mis on tehtud või õigemini, mis TEGEMATA. Ja kuidas ma ei kannatagi enam oodata selle HILJEMINI ja tahaksin teha juba käigupealt lõpparve. Aga ma ei tee. Ma, sitavares, ei tee.
Random is the only way to go
Mõtlesin, et läheks rongi peale ja sõidaks Tallinnasse. Siis edasi, ma ei tea. Vihma sajab. Armastan.
Muusikat tõmbasin meeletult, Iggy Popi, Pulpi jms. Meeletult.
Et siis kuulaksin ja oleksin.
Tahtsin hakata telekat vaatama, aga lõpuks tunneksin ma end liiga tühjana.
Need neli raamatut otsustasin vedada Hiiumaale juhuks, kui ma seal surema peaksin hakkama. Seega ma nendega veel algust ei tee. Kuigi ma seda juba tegin. Nemnjooga.
Ja lõppude lõpuks jõudsin ma järeldusele, et end täis juua on nonsense, pilve tõmmata nonsense, süstida nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Muusikat tõmbasin meeletult, Iggy Popi, Pulpi jms. Meeletult.
Et siis kuulaksin ja oleksin.
Tahtsin hakata telekat vaatama, aga lõpuks tunneksin ma end liiga tühjana.
Need neli raamatut otsustasin vedada Hiiumaale juhuks, kui ma seal surema peaksin hakkama. Seega ma nendega veel algust ei tee. Kuigi ma seda juba tegin. Nemnjooga.
Ja lõppude lõpuks jõudsin ma järeldusele, et end täis juua on nonsense, pilve tõmmata nonsense, süstida nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Nonsense.
Intuition, I feel it all
Mitte et ma üldse usuksin seda crappi, mis kõikjalt peale tuleb. On vaja lahti saada sellest. Ja ebausust. Mitu korda ma viimaste päevade jooksul olen juba mõelnud ennast maha lasta???!! Ma tahaks karjuda. Joosta põllule ja karjuda. Rebida endal riided seljast ja hakata noaga rasva välja kraapima. Ja siis joosta sealsamas verest tühjaks nii, et keegi mind mitte kunagi ei leiaks. Seda tähendabki olla murdeealine. Ma olen murdunud ja vihkan neid, kes üldse faking mõtlesid selle mõiste "murdeealine". Kuidas oleks "üleminekuealine"? Süütu sõna, ei karga sulle igast küljest kallale ega tapa sind vaimselt. Ah minge putsi.
Miks ma olen rahul sellega, et keegi minust aru ei saa? Pole kunagi saanud, ei saa praegu ega ka tulevikus. "Mõttekaaslast" kui sellist ei kohta ma vast iial. Üldse on paganama vähe inimesi, kes minuga kuidagigi ühel lainel on. Sõprade seas on neid...null? Null. Aga nad on mu sõbrad.
Raamatukogus käisin täna, olin seal mitu tundi. Just niisama kaua tegin ma endale ka meiki ja soengut. Noh, ma ei tea. Kena tuli. Vist? Leidsin uue mooduse silmalainerit hajutada (nimelt varem polnud ma seda teinudki) ja sellest saab äkki nüüd minu trademark, who knows?
Ma oleksin laenutanud kuus raamatut, aga tulin neljaga sel lihtsal põhjusel, et pole nii palju käsi, et raamatuid niiviisi tassida. Igati inimlik.
Tahtsin midagi mõtlemapanevat ja vist sain ka. Nali pole minu jaoks, lihtlabane huumor. Sama käib ka filmide ja kõige muu kohta. Mul on vaja deeeeeeepi. Koostasin nimekirja filmidest, mida vaadata. Kibelen juba. Suht-koht puhas klassika, kuid siiski minu maitse sellest.
Aa, raha pole mul. Me oleme vaesed rotid, sest mu isa osutus autopedeks ja ta auto on liiga kallis. Tal on auto ja siis lapsed, kodu, töö, pere. Okei, ilmselt sain ma väga valesti aru. Ei räägi ma ka temaga sellest. Aga kui tore on olla kõige vaesem inimene oma sõpruskonnas, tutvusringkonnas. Nii armas on käia teistega koos kuskil väljas söömas teades, et kui sina ka prae ostaksid, siis sul kuu aega raha enam poleks. Terve see faking aasta on selline puts seis olnud. Ega rahatus mõjub ikka kõigele, vaimsele ja sotsiaalsele seisundile, kõigele.
Olgu, mu elu. Parem kui nii mõnelgi, halvem kui nii mõnelgi. However, average doesn't seem to be the word for it.
Miks ma olen rahul sellega, et keegi minust aru ei saa? Pole kunagi saanud, ei saa praegu ega ka tulevikus. "Mõttekaaslast" kui sellist ei kohta ma vast iial. Üldse on paganama vähe inimesi, kes minuga kuidagigi ühel lainel on. Sõprade seas on neid...null? Null. Aga nad on mu sõbrad.
Raamatukogus käisin täna, olin seal mitu tundi. Just niisama kaua tegin ma endale ka meiki ja soengut. Noh, ma ei tea. Kena tuli. Vist? Leidsin uue mooduse silmalainerit hajutada (nimelt varem polnud ma seda teinudki) ja sellest saab äkki nüüd minu trademark, who knows?
Ma oleksin laenutanud kuus raamatut, aga tulin neljaga sel lihtsal põhjusel, et pole nii palju käsi, et raamatuid niiviisi tassida. Igati inimlik.
Tahtsin midagi mõtlemapanevat ja vist sain ka. Nali pole minu jaoks, lihtlabane huumor. Sama käib ka filmide ja kõige muu kohta. Mul on vaja deeeeeeepi. Koostasin nimekirja filmidest, mida vaadata. Kibelen juba. Suht-koht puhas klassika, kuid siiski minu maitse sellest.
Aa, raha pole mul. Me oleme vaesed rotid, sest mu isa osutus autopedeks ja ta auto on liiga kallis. Tal on auto ja siis lapsed, kodu, töö, pere. Okei, ilmselt sain ma väga valesti aru. Ei räägi ma ka temaga sellest. Aga kui tore on olla kõige vaesem inimene oma sõpruskonnas, tutvusringkonnas. Nii armas on käia teistega koos kuskil väljas söömas teades, et kui sina ka prae ostaksid, siis sul kuu aega raha enam poleks. Terve see faking aasta on selline puts seis olnud. Ega rahatus mõjub ikka kõigele, vaimsele ja sotsiaalsele seisundile, kõigele.
Olgu, mu elu. Parem kui nii mõnelgi, halvem kui nii mõnelgi. However, average doesn't seem to be the word for it.
Encourage me, I'll encourage you
"Ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma ei ole õnnelik."
Tõene lause, mis mulle pähe tuli marsas, kui Kärt küsis, miks ma naeratan. Eelnevalt olin ma tegelikult mõelnud sellele, et poisid, kellest ma kuidagiviisi sisse võetud olen, mõjutavad mind nii palju, et ma hakkan omaenda käitumises märkama midagi neile omast. Minu reaktsioonid ja liigutused muutuvad nendega sarnaseks, NÄOILMED!, ma justkui tajun seda, et mingi osake neist on minu sisse pugenud ja ma naeratan sama naeratust nagu tema või reageerin samamoodi nagu tema või on mul küljes sama kiiks jne. Ma tunnen, et ma näen kergelt nende moodi välja. Tähendab, jutt käib siiski ainsusest. Mingi tüüp on vallutanud mu meeled ja ta justkui juhiks mu keha ja mõistust, juhiks MIND... ja ühe tüübiga oli veel ju nii, et ta ise ei teadnudki, ta võis vaid aimata, et ma temast nii sisse võetud olin. Vastik, see ei meeldi mulle. Aga noh, siiski, suvi algas mulle nüüd ametlikult. Lõpetasingi kiituskirjaga ja kõndisingi sinna ette nende kõikide õpilaste ees ja ma täitsa usun, et ma olingi ilus, sest kui ma koju tulin ja end peeglist nägin, ma täitsa üllatusin, et ma nii ilus olen. Ma kujutasin end terve päeva ette sellise sassis kammimata peaga laialiläinud meigiga tuuseldisena, aga oh ei, polnudki nii hull. Meik polnud pmst üldse laiali läinudki, vastupidiselt kõikidele teistele päevadele, aga ega ma nägin täna hommikul tavalisest rohkem vaeva ka. Ja lokid olid täitsa kenad veel, tavaliselt on need sellise tuulega ammu välja läinud. Juuksevedelik on mu parim sõber nüüdsest. Ja see valge riietus ka täitsa meeldis mulle, oleks küll jaki pealt võtnud, sest nii oleks veel kenam olnud, aga külm oli, nõmedalt külm. Sukad olid küll katki ja miniseelikuga üpriski häiriv vaatepilt seega, aga ei lase ma end häirida sellisest asjast. Muidu olin ilus ja olen endiselt ilus ja mulle meeldib seda endale öelda, tuju kergelt tõuseb. Ja hea meel on mul, et ma ei pea enam kunagi seitsmendas klassis käima, mind ei tembeldata enam iialgi 7ndikuks, MA EI PEA ENAM VIIENDIKE JA KUUENDIKEGA SÖÖMAS KÄIMA! Wooaahhh, see oli küll hea praegu. Tuju tõusis veelgi. Kui te vaid teaksite, kuidas on söögivahetunnid ja otseloomulikult ka kõik teised vahetunnid koos nende meetriste tattidega. Olen karm, jah, aga millegipärast on seitsmendike ja viiendike ja kuuendike vahel silmaga märgatav vahe - kui minust usuti, et ma olen 18, siis ühest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 8. Samas, teisest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 16. Ühest viiendikust, et ta ongi viiene. No nii lihtsalt on, mis teha. Enam ei pea ma sellega oma pead vaevama, minu söögivahetunnid hakkavad olema koos teiste kaheksandike, üheksandike, võib-olla ka osade seitsmendikega, harvade eranditega (väga harvade, ma loodan) kuuendike-viiendikega ja ka mõningate eranditega gümnaasiumiga. Täna jõudis aktusel mul peast läbi käia mõte, et võiks juba sügis olla. Kui oleks, ma ei paneks pahaks. Et kui näiteks juhtuks mingi ime ja suvi lihtsalt kaoks vahelt ära. Sügis meeldib mulle igas mõttes. Lisaks kõigele muule, ma ei tea, mida oma suvega ette võtta, sügisega on vähemalt kindel. AGA. Ma hakkasin mõtlema. Yeah, mina. See on tobe, kolm kuud vabadust ju siiski! Mida kõike, jah, just nimelt, KÕIKE saab teha! Tahan saada vormi? No davai, pean terve suve dieeti ja teen trenni ja olen modell valmis sügiseks. Ongi suvi sisustatud. Tahan ennast harida? Loen raamatuid suvel, vaatan filme, käin teatris. Aga need kaks soovi on, no mitte väga lihtsalt, aga rohkem lihtsalt teostatavad kui mu põhiline soov, mille kohta ma tegelikult ütlesingi, et ei tea, mida ette võtta. Tahan saada kogemusi. Elu valdkonnas. Ja nüüd on mu pea tühi ja seal tiirlevad vaid vastusteta küsimused ja vastuväited mu entusiastlik-naiivsetele ideedele. See ei ole päris see, et joon end täis ja suitsetan, et olen nüüd saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Jama. Esiteks olen ma seda juba teinud. See ei andnud mulle vaimselt ju midagi juurde. Pigem võttis maha, aga seda ei saa ma kunagi teada. Teiseks ei käi joomine ja suitsetamine minuarust kohe üldse mitte oma isiksuse arendamise juurde, küll aga on nad osa täiskasvanuks saamise protsessist. Vaevan ehk liialt pead. Aga ega miski iseenesest ei laabu. Enough thoughts, I need action. Kui lihtne seda öelda on ja kui lihtne on siia blogisse kirjutada ja halada ja kahetseda ja mõelda, mis võiks kõik teisiti olla ja kui raske seda kõike teostada... kas ma kardan? kui, siis mida? et ma saan haiget ja ei toibu? et ma pettun? et mind ei taheta? et ma langen ja käin alla? no mida kuradit, raisk! ma olen juba haiget saanud, olen pettunud, leidub kindlasti keegi, kes mind ei taha ja olen kindlasti ka langenud, just nüüd oleks nagu aeg tõusta, aga saab ju veel madalamale langeda ja kui see peaks minuga juhtuma... türa, türa, türa! mida vittu ma põen??? MIKS ei ole see nii lihtne? ei tegelt, see ei saagi olla, see on elu. elu pole kunagi lihtne. elu on lihtne vaid inimestele, kes ei mõtle, kes vaid on, ajavad oma asja totakalt eksisteerides. MINA selline ei ole. mul on eesmärgid, unistused, soovid.. aga ennekõike tahan ma areneda ja saada kogemusi. surnud ring. surnud ring. surnud ring.
Tõene lause, mis mulle pähe tuli marsas, kui Kärt küsis, miks ma naeratan. Eelnevalt olin ma tegelikult mõelnud sellele, et poisid, kellest ma kuidagiviisi sisse võetud olen, mõjutavad mind nii palju, et ma hakkan omaenda käitumises märkama midagi neile omast. Minu reaktsioonid ja liigutused muutuvad nendega sarnaseks, NÄOILMED!, ma justkui tajun seda, et mingi osake neist on minu sisse pugenud ja ma naeratan sama naeratust nagu tema või reageerin samamoodi nagu tema või on mul küljes sama kiiks jne. Ma tunnen, et ma näen kergelt nende moodi välja. Tähendab, jutt käib siiski ainsusest. Mingi tüüp on vallutanud mu meeled ja ta justkui juhiks mu keha ja mõistust, juhiks MIND... ja ühe tüübiga oli veel ju nii, et ta ise ei teadnudki, ta võis vaid aimata, et ma temast nii sisse võetud olin. Vastik, see ei meeldi mulle. Aga noh, siiski, suvi algas mulle nüüd ametlikult. Lõpetasingi kiituskirjaga ja kõndisingi sinna ette nende kõikide õpilaste ees ja ma täitsa usun, et ma olingi ilus, sest kui ma koju tulin ja end peeglist nägin, ma täitsa üllatusin, et ma nii ilus olen. Ma kujutasin end terve päeva ette sellise sassis kammimata peaga laialiläinud meigiga tuuseldisena, aga oh ei, polnudki nii hull. Meik polnud pmst üldse laiali läinudki, vastupidiselt kõikidele teistele päevadele, aga ega ma nägin täna hommikul tavalisest rohkem vaeva ka. Ja lokid olid täitsa kenad veel, tavaliselt on need sellise tuulega ammu välja läinud. Juuksevedelik on mu parim sõber nüüdsest. Ja see valge riietus ka täitsa meeldis mulle, oleks küll jaki pealt võtnud, sest nii oleks veel kenam olnud, aga külm oli, nõmedalt külm. Sukad olid küll katki ja miniseelikuga üpriski häiriv vaatepilt seega, aga ei lase ma end häirida sellisest asjast. Muidu olin ilus ja olen endiselt ilus ja mulle meeldib seda endale öelda, tuju kergelt tõuseb. Ja hea meel on mul, et ma ei pea enam kunagi seitsmendas klassis käima, mind ei tembeldata enam iialgi 7ndikuks, MA EI PEA ENAM VIIENDIKE JA KUUENDIKEGA SÖÖMAS KÄIMA! Wooaahhh, see oli küll hea praegu. Tuju tõusis veelgi. Kui te vaid teaksite, kuidas on söögivahetunnid ja otseloomulikult ka kõik teised vahetunnid koos nende meetriste tattidega. Olen karm, jah, aga millegipärast on seitsmendike ja viiendike ja kuuendike vahel silmaga märgatav vahe - kui minust usuti, et ma olen 18, siis ühest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 8. Samas, teisest kuuendikust võiks uskuda, et ta on 16. Ühest viiendikust, et ta ongi viiene. No nii lihtsalt on, mis teha. Enam ei pea ma sellega oma pead vaevama, minu söögivahetunnid hakkavad olema koos teiste kaheksandike, üheksandike, võib-olla ka osade seitsmendikega, harvade eranditega (väga harvade, ma loodan) kuuendike-viiendikega ja ka mõningate eranditega gümnaasiumiga. Täna jõudis aktusel mul peast läbi käia mõte, et võiks juba sügis olla. Kui oleks, ma ei paneks pahaks. Et kui näiteks juhtuks mingi ime ja suvi lihtsalt kaoks vahelt ära. Sügis meeldib mulle igas mõttes. Lisaks kõigele muule, ma ei tea, mida oma suvega ette võtta, sügisega on vähemalt kindel. AGA. Ma hakkasin mõtlema. Yeah, mina. See on tobe, kolm kuud vabadust ju siiski! Mida kõike, jah, just nimelt, KÕIKE saab teha! Tahan saada vormi? No davai, pean terve suve dieeti ja teen trenni ja olen modell valmis sügiseks. Ongi suvi sisustatud. Tahan ennast harida? Loen raamatuid suvel, vaatan filme, käin teatris. Aga need kaks soovi on, no mitte väga lihtsalt, aga rohkem lihtsalt teostatavad kui mu põhiline soov, mille kohta ma tegelikult ütlesingi, et ei tea, mida ette võtta. Tahan saada kogemusi. Elu valdkonnas. Ja nüüd on mu pea tühi ja seal tiirlevad vaid vastusteta küsimused ja vastuväited mu entusiastlik-naiivsetele ideedele. See ei ole päris see, et joon end täis ja suitsetan, et olen nüüd saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks. Jama. Esiteks olen ma seda juba teinud. See ei andnud mulle vaimselt ju midagi juurde. Pigem võttis maha, aga seda ei saa ma kunagi teada. Teiseks ei käi joomine ja suitsetamine minuarust kohe üldse mitte oma isiksuse arendamise juurde, küll aga on nad osa täiskasvanuks saamise protsessist. Vaevan ehk liialt pead. Aga ega miski iseenesest ei laabu. Enough thoughts, I need action. Kui lihtne seda öelda on ja kui lihtne on siia blogisse kirjutada ja halada ja kahetseda ja mõelda, mis võiks kõik teisiti olla ja kui raske seda kõike teostada... kas ma kardan? kui, siis mida? et ma saan haiget ja ei toibu? et ma pettun? et mind ei taheta? et ma langen ja käin alla? no mida kuradit, raisk! ma olen juba haiget saanud, olen pettunud, leidub kindlasti keegi, kes mind ei taha ja olen kindlasti ka langenud, just nüüd oleks nagu aeg tõusta, aga saab ju veel madalamale langeda ja kui see peaks minuga juhtuma... türa, türa, türa! mida vittu ma põen??? MIKS ei ole see nii lihtne? ei tegelt, see ei saagi olla, see on elu. elu pole kunagi lihtne. elu on lihtne vaid inimestele, kes ei mõtle, kes vaid on, ajavad oma asja totakalt eksisteerides. MINA selline ei ole. mul on eesmärgid, unistused, soovid.. aga ennekõike tahan ma areneda ja saada kogemusi. surnud ring. surnud ring. surnud ring.
Hey june
Olen ma üldse millalgi teinud kuu esimesel kuupäeval sissekande, ma ei tea, kuid mulle tundub, et see oli motivatsioon, mis ajendas mind kirjutama 23:14, kui homne outfit on veel valimata, tuba sassis ning tänane 1500 krooni eest ostetud riidelaar veel kirjutuslaual.
Ma jäin päris rahule oma retrovalikuga - kaks t-särki, üks mingi diskopepu shiny pluus, roheline-lilla kilekas, läikivrohelised lühkad, hallidest pärlitest pisikesed peace-sümboliga kõrvarõngad ja muidugi kauaigatsetud wayfarerid, mis pole küll päris need, aga ainsad, mida ma leida suutsin ning veel üks must pluus ja pruun topp. Ma ei saa, miks ma kirjutan siia sellisest mõttetusest nagu riided nii, nagu nende muretsemine mu elu põhikomponent oleks, aga kes teab.. äkki ongi? Hirmujudinaid tekitav mõte.
Millega ma rahule EI jäänud on see, et käisin jooksmas täna ja ilmselt jooksin alla kilomeetri, sest mul hakkas JALG VALUTAMA. Fuck you, jalg, lihtsalt täiega fuck you. Aa, muidugi, minu triumf - sõin peale jooksmist juustuviilu ning activia jogurti, sest kõht oli hirmsalt tühi, ent sellest ei piisanud mu suurele kõhule ja ma kühveldasin JÄLLE kakaopulbrit näost sisse. Mu kõht, tra, mida sa nõuad??!?
Muidu ma vist päriselt-päriselt hakkan oma eluga midagi ette võtma. Siiski juunikuu, suvekuu, uus algus või nii. Et nagu oleks, mida ette võtta. Oleks, mille nimel.
Ma jäin päris rahule oma retrovalikuga - kaks t-särki, üks mingi diskopepu shiny pluus, roheline-lilla kilekas, läikivrohelised lühkad, hallidest pärlitest pisikesed peace-sümboliga kõrvarõngad ja muidugi kauaigatsetud wayfarerid, mis pole küll päris need, aga ainsad, mida ma leida suutsin ning veel üks must pluus ja pruun topp. Ma ei saa, miks ma kirjutan siia sellisest mõttetusest nagu riided nii, nagu nende muretsemine mu elu põhikomponent oleks, aga kes teab.. äkki ongi? Hirmujudinaid tekitav mõte.
Millega ma rahule EI jäänud on see, et käisin jooksmas täna ja ilmselt jooksin alla kilomeetri, sest mul hakkas JALG VALUTAMA. Fuck you, jalg, lihtsalt täiega fuck you. Aa, muidugi, minu triumf - sõin peale jooksmist juustuviilu ning activia jogurti, sest kõht oli hirmsalt tühi, ent sellest ei piisanud mu suurele kõhule ja ma kühveldasin JÄLLE kakaopulbrit näost sisse. Mu kõht, tra, mida sa nõuad??!?
Muidu ma vist päriselt-päriselt hakkan oma eluga midagi ette võtma. Siiski juunikuu, suvekuu, uus algus või nii. Et nagu oleks, mida ette võtta. Oleks, mille nimel.
Subscribe to:
Comments (Atom)
