C'est la vie
Ma oleksin pidanud ühe punkti rohkem saama, et pääseda üleriiklikule geograafia olümpiaadile. Aga ma arvan, et siiski läks mul üsna hästi, arvestades sellega, et see oli esimene kord üle pika aja kui ma üldse olümpiaadil käisin ja geograafia on minu jaoks täiesti uus õppeaine. Ilmselt aitas mind asjaolu, et see on mind sünnist saati huvitanud. Tõesti see ongi üks mu lemmikõppeainetest. Järgmine aasta proovin kindlasti uuesti. Kuid sellel õppeaastal on veel tulemas paras portsjon igasuguseid olümpiaade, mille koolivoorudest ma kindlasti osa võtan. Kas või lihtsalt selleks, et end proovile panna. Ükskõik kui väga mind see aine tegelikult huvitab. Kuid mind tõesti huvitavad enamus õppeained, kui mitte kõik. Mis teha, ma lihtsalt olen selline. (Siiani ei tea vastust küsimusele ,,Milline siis?", but I'm working on it permanently)
My sweet apple pie
Mu armas klassiõde suutis parandada mu enesetunnet oma järjekordse extraordinary ütlusega. Nimelt väitis ta, et ma laulan LIIGA hästi. Mulle ei ole seda kunagi öeldud. On öeldud, et ma laulan hästi, paremini kui ütleja. Aga LIIGA hästi! See kõlab ju lausa komplimendina!
Seesama klassiõde on varemgi mulle meeldiva komplimendi teinud. Ta ütles, et ma meenutan printsessi - ma armastan balletti, ma käitun viisakalt, korralikult, ma meenutan printsessi oma olekult ja isegi välimuselt (my hair, i guess). Lisaks kõigele sellele meenutan ma printsessi juhul, kui nad ei ole upsakad! Ta on ainus inimene minu tutvusringkonnast, kes teeb selliseid tähelepanekuid. Või vähemalt ainuke, kes need välja ütleb. Oi kuidas ma tahaks, et ka teised seda teeksid, muidugi juhul kui nad on tähelepanekuid teinud. Mind lihtsalt huvitab väga. Mina ise ei oleks kunagi arvanud, et ma laulan LIIGA hästi (kuidas defineerida "sa laulad LIIGA hästi"?!) või siis et ma meenutan printsessi. Välja tuleb see, et ma saan aru, kuidas teised mind kõrvalt näevad, praegu veel ühe isiksuse silmade läbi, kuid loodan, et ka teised on märkimisväärseid tähelepanekuid teinud. Aga ma ei imesta, kui ei ole või kui ei julgeta neid välja öelda. Lihtsalt inimene võib ju tahta ja soovida.
Seesama klassiõde on varemgi mulle meeldiva komplimendi teinud. Ta ütles, et ma meenutan printsessi - ma armastan balletti, ma käitun viisakalt, korralikult, ma meenutan printsessi oma olekult ja isegi välimuselt (my hair, i guess). Lisaks kõigele sellele meenutan ma printsessi juhul, kui nad ei ole upsakad! Ta on ainus inimene minu tutvusringkonnast, kes teeb selliseid tähelepanekuid. Või vähemalt ainuke, kes need välja ütleb. Oi kuidas ma tahaks, et ka teised seda teeksid, muidugi juhul kui nad on tähelepanekuid teinud. Mind lihtsalt huvitab väga. Mina ise ei oleks kunagi arvanud, et ma laulan LIIGA hästi (kuidas defineerida "sa laulad LIIGA hästi"?!) või siis et ma meenutan printsessi. Välja tuleb see, et ma saan aru, kuidas teised mind kõrvalt näevad, praegu veel ühe isiksuse silmade läbi, kuid loodan, et ka teised on märkimisväärseid tähelepanekuid teinud. Aga ma ei imesta, kui ei ole või kui ei julgeta neid välja öelda. Lihtsalt inimene võib ju tahta ja soovida.
Rock around the clock
Ma itsitan omaette, miks ma sellise pealkirja küll valisin. Siiski rokiklassika. Minu jaoks ehk liiga klassikaline, kuid see pole tähtis.
Igatahes, täna oli geograafia olümpiaad. No comments until the results.
Ma olen avastanud (mitte alles, kuid ma lihtsalt tahan seda märkida), et sõbrad on väga tähtsad. Mu parim sõbranna ütles, et ükskõik mis masekas ka ei oleks, alati toovad naeratuse ta näole tema veidrad, erilised, heatahtlikud sõbrad, keda ta viis korda nädalas näeb. Nii armas. Thanks sulle, baby! Same words as well. Because it is just true, no matter what.
Ma mõtlesin, et küpsetaks täna midagi. Võtaks vabalt. Elu on ju ilus, nauditav. Pealegi on täna laupäev. Mu kallis sugulane juba naeris mind välja, et ma matemaatikaülesandeid tegin. Laupäeva pärastlõunal. Noh, veidrik olen ma alati olnud ja uhkusega säilitan oma tiitlit. Pealegi meenub mul, et ma ei ole nii ammu midagi teinud! Midagi sellist, mis kuulub kategooriasse "ad libitum". Ma üldiselt koduseid ülesandeid ega midagi sinna ei liigita. Ma hakkan siis mõtlema, mida küpsetada. Et "Titanicut" vaadata ja laupäevaõhtut nautida.
Igatahes, täna oli geograafia olümpiaad. No comments until the results.
Ma olen avastanud (mitte alles, kuid ma lihtsalt tahan seda märkida), et sõbrad on väga tähtsad. Mu parim sõbranna ütles, et ükskõik mis masekas ka ei oleks, alati toovad naeratuse ta näole tema veidrad, erilised, heatahtlikud sõbrad, keda ta viis korda nädalas näeb. Nii armas. Thanks sulle, baby! Same words as well. Because it is just true, no matter what.
Ma mõtlesin, et küpsetaks täna midagi. Võtaks vabalt. Elu on ju ilus, nauditav. Pealegi on täna laupäev. Mu kallis sugulane juba naeris mind välja, et ma matemaatikaülesandeid tegin. Laupäeva pärastlõunal. Noh, veidrik olen ma alati olnud ja uhkusega säilitan oma tiitlit. Pealegi meenub mul, et ma ei ole nii ammu midagi teinud! Midagi sellist, mis kuulub kategooriasse "ad libitum". Ma üldiselt koduseid ülesandeid ega midagi sinna ei liigita. Ma hakkan siis mõtlema, mida küpsetada. Et "Titanicut" vaadata ja laupäevaõhtut nautida.
Inconclusion as confusion
Can't deny, this discomposure has crossed the limit.
Ma olen omadega (siiralt kahju, et ei suuda siia paremat sõna leida) täitsa perses.
Ma ei ole ammu kirjutanud, aga põhjus on peamiselt selles, et mul ei ole aega. Mul ei jätku aega. Aega ei ole minu jaoks piisavalt. Ma ei suuda leppida kõigest 24h kestva päevaga. Ma ei suuda. Ma ei suuda toime tulla. Mul on kohustusi. Palju kohustusi. Mu tervis hakkas põtkima minu tusaduse vastu ja tekitas mulle kopsudesse ragina, mis tekib siis, kui ma röga köhin. Mu läbi aegade lemmik klaveripala "Clair de Lune", mille ma selle aasta vältel olen kohustatud eksamiks ära õppima, ei tule enam nii hästi välja kui varem. On alla käinud, ühesõnaga. Rääkimata minu Schubert'ist, Bach'ist... Ma ei jõudnud raamatut õigeaegselt läbi ja ilmselgelt ei tulnud mu kirjand teemal ,,Kreekamaa ja kreeklased inglise poisi silmade läbi" välja minu võimete kohaselt. Ma oskan kirjandeid üldiselt hästi kirjutada, "Täiskasvanute maailma ohud ja võlud" eest sain ma hindeks viie. Aga tänane kirjand.. mind valdasid igasugused tunded selle kirjutamise ajal, siis kui ma sain teada, et kümme minutit oli aega ja mul oli kirjutatud pool kohustuslikust pikkusest.. noh ma loodan parimat. Lootus sureb ju viimasena.. kuid minu lootus.. ma kardan, et tal on ajuvähk ja arst on talle mõned kuud elada andnud. Kuid kui täpne on selle arsti ennustus? Ei või ju kindel olla. Meditsiiniimed on küll harv, kuid siiski esinev nähtus. Siinkohal tahaksin lisada, et mulle meeldib füüsika ja matemaatika, aga emm pidas mulle eile loengu, et ma olen ju täielik loomeinimene, kunstniku hingega. Ta ütles, et ma ei ole ju kunagi matemaatik olnud. Ma kortsutasin selle peale kulmu. Ma olen tõesti loomeinimene, mul on kunstniku hing. Aga matemaatika paelub mind igati. Indeed, iga aastaga üha rohkem. Jällegi kirjeldamatu, kui miski mind nõnda paelub. Hiljem nutsin silmad paiste, kuid ma ei arva, et just sellepärast, vaid üleüldse on elu raske viimasel ajal olnud.. hommikul üks raskesti märgatav kolmandik paistetusest oli veel alles, üritasin seda lauvärviga hajutada, kuid see tegi asja hullemaks, vist.
Mu väga hea sõber ja iss pidasid mulle loengu. Et mul on liiga palju huvialasid, et ma pean valima. Ma vihkan valikuid. Ma olen otsustusvõimetu. Ma ei suuda teha valikuid. Kõik minu tehtud valikud on varem või hiljem valeks osutunud. Mu haige lootus loodab siiski, et enam nii ei lähe. Ma üritan mingi täiesti tobeda ja arulageda asjaolu tõttu, mille põhjust ma ka ise ei tea, õppida koolis vaid viitele. Seal juures tegeledes veel klaverimängu, näitlemise, laulmise, tennisega. Ainuke nii-öelda vaba päev on mul reede. Jah, tõesti, laupäeval on lubatust kauem kestev klaveritund ning pühapäeval tennis, mistõttu mul esmaspäeval igalt poolt kisub, teisipäeval akrobaatika tõttu olukord hulleneb, kolmapäeval korvpall ja järjekordne tennis teevad oma töö ning tänaseks, neljapäevaks, on nii, et kui ma end kas või natukenegi liigutan, on kuskilt valus. Ja veel täiesti absurdsetest kohtadest nagu parema kopsu alumine ribi. Halenaljakas lugu tõesti!
Et oma tegemistega edukalt toime tulla, peaksin ma valima. Niisiis, mõttetu üritus, aga ainuke väljapääs. Milline ebatavaline olukord! Ma tean, et ma ei jäta näitlemist, sest see on minu kirg ja ma olen seda alati tahtnud, ma ei vea seda osa endast alt. Tennise võin jätta vaid siis, kui otsustan tugitoolisportlastega ühineda. Ei tänan, ainuke mõistlik otsus, mis mul siiamaani õnnestunud teha. Pealegi on ka tennis minu kirg. Tänu kolmapäevastele lisatreeningutele läheb mul seal aina paremini, v.a. need paar korda, kui ma palli lakke lõin, virutasin naaberväljakule või hoopiski reketi külge kinni. Igatahes, ma isiklikult tean, et ma tegin edusamme. Teised võisid ju mind vaadata nagu poolearulist, aga eks nad vist õigesti tegid, ilmselt see ma olengi. Teised, natuke arukamad tegelased, oleksid ammu jätnud selle haiglase kihu õppida kõik viitele. Lõppude lõpuks ei ole ju hinded mingisugused tarkuse või arukuse näitajad, pigem esindavad need ülimat kohusetunnet või siis nohiklikkust. Jumal küll, mis asi see oli, mis muutis minu, ulaka vabameelse kooliplika selliseks nohiklikuks kohusetundehunnikuks? Ma tean, et sisimas ma ei ole kaugeltki selline. Sisimas on minus säilinud see vabameelne kooliplika, aga on mingisugune jõud (mitte füüsikaline, kahjuks, muidu oleks sellele mingisugune loogiline seletus, mis praegusel juhul puudub), mis takistab mul olla vabameelsem, rahulikum, õnnelikum. Seesama jõud käsib mul olla see nohiklik kohusetundehunnik, kes ma tegelikult ei ole. Aga kes ma siis olen? Võibolla toimib see jõud, sest variant olla kõik-viieline tuupurplika on etem kui olla keegi, kellel ei olegi mingisuguseid eesmärke. Aga kui ma teaksin, kes ma oleksin, oleks kõik palju lihtsam. Ma oskaksin valida, ma teaksin, mis on õige, mis vale. Aga seda on raske teha. On kirjeldamatult raske leida ise-ennast. Ma arvan, et ma tean, missugune olen mina kui isiksus, aga ma ei tea, mis on minu selleks "õigeks asjaks". Et mida ma tegema peaksin. Ausõna, ma tahaksin päevad läbi muudkui kirjutada, maalida, mängida klaverit, esineda laval. See on minu peaaegu, et suurim kirg. Esineda näideldes, lauldes. Ma satun sellest hasarti, eriti kui kaasneb veel vägev grimm, kostüüm. Kui ma saan laval olla keegi teine või siis hoopiski, täiesti mina ise. Aga ma ei saa selle kasuks otsustada, sellepärast, et see ei ole kindel. Olen vist ka varem maininud seda. Vähemalt kui mul oleks mingisugune reaalne ala, näiteks matemaatika, millega ma siis tegeleksin ja seda edasi õpiksin, oleks tulevik kindel. Aga seda ma ei tee. Ei vali mingit reaalset ala oma tulevikuks. Ärivaistu mul ka kahjuks ei ole, kuigi see ärivärk mind mõneti isegi paelub. Ei leidu vist peaaegu et midagi, mille vastu ma tegelikult huvi ei tunneks. Pean eriti silmas õppeaineid koolis. Ma ei oska nimetada ühtki, mis mulle ei istuks ega mulle huvi ei pakuks. Ja kui ma ei tea täpselt, millega ma tulevikus tegeleda tahan, üritangi osata neid kõiki aineid, kuid mu arusaamad "oskamisest" on veidi nihkes. Nagu ennist mainisin, hinded näitavad seda vaid osaliselt. Kui ma õpiksin vaid huvist ja ei mõtleks hinnetele.. see tundub täitsa ahvatlev. Ma peaksin seda üritama, selle nõmeda kihu viitele õppida unustama. Ma nüüd vist isegi oskan seda seletada. Aga koolis käib meil üle tuhande õpilase ja õpetajad ei suuda meid ja meie ainealaseid oskusi seostada. Nad kontrollivad vaid töid (enamjaolt valesti) ja panevad hindeid. Üks lihtlabasemaid näiteid tegelikust hinnete tähtsusetusest arukuse valdkonnas on see, et kui mul juhtub parajasti olema üks kiirgavalt sinine esmaspäev ja bioloogias on töö, mind see aine huvitab ja mina seda oskan, kuid töö ajal mul kõht valutab ja üldse pea on seletamatul põhjusel tühi nagu ämber. Kokkusattumusi esineb pidevalt (c'est la vie) ja mine sa tea, äkki ka järgmise bio tööga ei lähe just kõige paremini. No vot. Tegelikult ma seda ju oskan, mis siis, et õpetaja seda ei tea (Aga see näide on reaalselt vastunäidustatud, sest viimase bio töö eest sain ma hindeks viie).
Veel üks näide on see, et kui tuleb ajaloos töö ja ma muudkui tuubin keisrite valitsusaegu ja muud säärast, ja - oh sa! - kõik, mis töös vaja, on äsja tuubitud ja saangi viie kätte ja keksin rõõmust. Mis kasu mul sellest viiest on, kui mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud ja ma ei mäleta sellest hiljem mitte tuhkagi? Tuleb õppida mõttega, nagu õpetajad seda meile korrutavad. Kui aine huvitab, siis peaks ju iseenesest meelde jääma. See ongi üks põhjustest minu täisviielise tunnistuse osas eelmisel veerandil.
Kuid sellel veerandil on kõik kuidagi teistmoodi. See ei ole enam õppekavaliselt nii kerge, ma olen kurnatum. Aega oleks korraga nagu kaks korda vähemaks jäänud! Reaalselt seda juhtuda ei saaks, seega on viga minu saamatuses, otsustusvõimetuses. Lõppude lõpuks ma ei jõudnudki selle eeposega kuhugi, lootus oli, et selguseni, kuid nii ta läks...
Ma olen omadega (siiralt kahju, et ei suuda siia paremat sõna leida) täitsa perses.
Ma ei ole ammu kirjutanud, aga põhjus on peamiselt selles, et mul ei ole aega. Mul ei jätku aega. Aega ei ole minu jaoks piisavalt. Ma ei suuda leppida kõigest 24h kestva päevaga. Ma ei suuda. Ma ei suuda toime tulla. Mul on kohustusi. Palju kohustusi. Mu tervis hakkas põtkima minu tusaduse vastu ja tekitas mulle kopsudesse ragina, mis tekib siis, kui ma röga köhin. Mu läbi aegade lemmik klaveripala "Clair de Lune", mille ma selle aasta vältel olen kohustatud eksamiks ära õppima, ei tule enam nii hästi välja kui varem. On alla käinud, ühesõnaga. Rääkimata minu Schubert'ist, Bach'ist... Ma ei jõudnud raamatut õigeaegselt läbi ja ilmselgelt ei tulnud mu kirjand teemal ,,Kreekamaa ja kreeklased inglise poisi silmade läbi" välja minu võimete kohaselt. Ma oskan kirjandeid üldiselt hästi kirjutada, "Täiskasvanute maailma ohud ja võlud" eest sain ma hindeks viie. Aga tänane kirjand.. mind valdasid igasugused tunded selle kirjutamise ajal, siis kui ma sain teada, et kümme minutit oli aega ja mul oli kirjutatud pool kohustuslikust pikkusest.. noh ma loodan parimat. Lootus sureb ju viimasena.. kuid minu lootus.. ma kardan, et tal on ajuvähk ja arst on talle mõned kuud elada andnud. Kuid kui täpne on selle arsti ennustus? Ei või ju kindel olla. Meditsiiniimed on küll harv, kuid siiski esinev nähtus. Siinkohal tahaksin lisada, et mulle meeldib füüsika ja matemaatika, aga emm pidas mulle eile loengu, et ma olen ju täielik loomeinimene, kunstniku hingega. Ta ütles, et ma ei ole ju kunagi matemaatik olnud. Ma kortsutasin selle peale kulmu. Ma olen tõesti loomeinimene, mul on kunstniku hing. Aga matemaatika paelub mind igati. Indeed, iga aastaga üha rohkem. Jällegi kirjeldamatu, kui miski mind nõnda paelub. Hiljem nutsin silmad paiste, kuid ma ei arva, et just sellepärast, vaid üleüldse on elu raske viimasel ajal olnud.. hommikul üks raskesti märgatav kolmandik paistetusest oli veel alles, üritasin seda lauvärviga hajutada, kuid see tegi asja hullemaks, vist.
Mu väga hea sõber ja iss pidasid mulle loengu. Et mul on liiga palju huvialasid, et ma pean valima. Ma vihkan valikuid. Ma olen otsustusvõimetu. Ma ei suuda teha valikuid. Kõik minu tehtud valikud on varem või hiljem valeks osutunud. Mu haige lootus loodab siiski, et enam nii ei lähe. Ma üritan mingi täiesti tobeda ja arulageda asjaolu tõttu, mille põhjust ma ka ise ei tea, õppida koolis vaid viitele. Seal juures tegeledes veel klaverimängu, näitlemise, laulmise, tennisega. Ainuke nii-öelda vaba päev on mul reede. Jah, tõesti, laupäeval on lubatust kauem kestev klaveritund ning pühapäeval tennis, mistõttu mul esmaspäeval igalt poolt kisub, teisipäeval akrobaatika tõttu olukord hulleneb, kolmapäeval korvpall ja järjekordne tennis teevad oma töö ning tänaseks, neljapäevaks, on nii, et kui ma end kas või natukenegi liigutan, on kuskilt valus. Ja veel täiesti absurdsetest kohtadest nagu parema kopsu alumine ribi. Halenaljakas lugu tõesti!
Et oma tegemistega edukalt toime tulla, peaksin ma valima. Niisiis, mõttetu üritus, aga ainuke väljapääs. Milline ebatavaline olukord! Ma tean, et ma ei jäta näitlemist, sest see on minu kirg ja ma olen seda alati tahtnud, ma ei vea seda osa endast alt. Tennise võin jätta vaid siis, kui otsustan tugitoolisportlastega ühineda. Ei tänan, ainuke mõistlik otsus, mis mul siiamaani õnnestunud teha. Pealegi on ka tennis minu kirg. Tänu kolmapäevastele lisatreeningutele läheb mul seal aina paremini, v.a. need paar korda, kui ma palli lakke lõin, virutasin naaberväljakule või hoopiski reketi külge kinni. Igatahes, ma isiklikult tean, et ma tegin edusamme. Teised võisid ju mind vaadata nagu poolearulist, aga eks nad vist õigesti tegid, ilmselt see ma olengi. Teised, natuke arukamad tegelased, oleksid ammu jätnud selle haiglase kihu õppida kõik viitele. Lõppude lõpuks ei ole ju hinded mingisugused tarkuse või arukuse näitajad, pigem esindavad need ülimat kohusetunnet või siis nohiklikkust. Jumal küll, mis asi see oli, mis muutis minu, ulaka vabameelse kooliplika selliseks nohiklikuks kohusetundehunnikuks? Ma tean, et sisimas ma ei ole kaugeltki selline. Sisimas on minus säilinud see vabameelne kooliplika, aga on mingisugune jõud (mitte füüsikaline, kahjuks, muidu oleks sellele mingisugune loogiline seletus, mis praegusel juhul puudub), mis takistab mul olla vabameelsem, rahulikum, õnnelikum. Seesama jõud käsib mul olla see nohiklik kohusetundehunnik, kes ma tegelikult ei ole. Aga kes ma siis olen? Võibolla toimib see jõud, sest variant olla kõik-viieline tuupurplika on etem kui olla keegi, kellel ei olegi mingisuguseid eesmärke. Aga kui ma teaksin, kes ma oleksin, oleks kõik palju lihtsam. Ma oskaksin valida, ma teaksin, mis on õige, mis vale. Aga seda on raske teha. On kirjeldamatult raske leida ise-ennast. Ma arvan, et ma tean, missugune olen mina kui isiksus, aga ma ei tea, mis on minu selleks "õigeks asjaks". Et mida ma tegema peaksin. Ausõna, ma tahaksin päevad läbi muudkui kirjutada, maalida, mängida klaverit, esineda laval. See on minu peaaegu, et suurim kirg. Esineda näideldes, lauldes. Ma satun sellest hasarti, eriti kui kaasneb veel vägev grimm, kostüüm. Kui ma saan laval olla keegi teine või siis hoopiski, täiesti mina ise. Aga ma ei saa selle kasuks otsustada, sellepärast, et see ei ole kindel. Olen vist ka varem maininud seda. Vähemalt kui mul oleks mingisugune reaalne ala, näiteks matemaatika, millega ma siis tegeleksin ja seda edasi õpiksin, oleks tulevik kindel. Aga seda ma ei tee. Ei vali mingit reaalset ala oma tulevikuks. Ärivaistu mul ka kahjuks ei ole, kuigi see ärivärk mind mõneti isegi paelub. Ei leidu vist peaaegu et midagi, mille vastu ma tegelikult huvi ei tunneks. Pean eriti silmas õppeaineid koolis. Ma ei oska nimetada ühtki, mis mulle ei istuks ega mulle huvi ei pakuks. Ja kui ma ei tea täpselt, millega ma tulevikus tegeleda tahan, üritangi osata neid kõiki aineid, kuid mu arusaamad "oskamisest" on veidi nihkes. Nagu ennist mainisin, hinded näitavad seda vaid osaliselt. Kui ma õpiksin vaid huvist ja ei mõtleks hinnetele.. see tundub täitsa ahvatlev. Ma peaksin seda üritama, selle nõmeda kihu viitele õppida unustama. Ma nüüd vist isegi oskan seda seletada. Aga koolis käib meil üle tuhande õpilase ja õpetajad ei suuda meid ja meie ainealaseid oskusi seostada. Nad kontrollivad vaid töid (enamjaolt valesti) ja panevad hindeid. Üks lihtlabasemaid näiteid tegelikust hinnete tähtsusetusest arukuse valdkonnas on see, et kui mul juhtub parajasti olema üks kiirgavalt sinine esmaspäev ja bioloogias on töö, mind see aine huvitab ja mina seda oskan, kuid töö ajal mul kõht valutab ja üldse pea on seletamatul põhjusel tühi nagu ämber. Kokkusattumusi esineb pidevalt (c'est la vie) ja mine sa tea, äkki ka järgmise bio tööga ei lähe just kõige paremini. No vot. Tegelikult ma seda ju oskan, mis siis, et õpetaja seda ei tea (Aga see näide on reaalselt vastunäidustatud, sest viimase bio töö eest sain ma hindeks viie).
Veel üks näide on see, et kui tuleb ajaloos töö ja ma muudkui tuubin keisrite valitsusaegu ja muud säärast, ja - oh sa! - kõik, mis töös vaja, on äsja tuubitud ja saangi viie kätte ja keksin rõõmust. Mis kasu mul sellest viiest on, kui mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud ja ma ei mäleta sellest hiljem mitte tuhkagi? Tuleb õppida mõttega, nagu õpetajad seda meile korrutavad. Kui aine huvitab, siis peaks ju iseenesest meelde jääma. See ongi üks põhjustest minu täisviielise tunnistuse osas eelmisel veerandil.
Kuid sellel veerandil on kõik kuidagi teistmoodi. See ei ole enam õppekavaliselt nii kerge, ma olen kurnatum. Aega oleks korraga nagu kaks korda vähemaks jäänud! Reaalselt seda juhtuda ei saaks, seega on viga minu saamatuses, otsustusvõimetuses. Lõppude lõpuks ma ei jõudnudki selle eeposega kuhugi, lootus oli, et selguseni, kuid nii ta läks...
Let it snow
Well, at least there are two good things about today. There's finally snow everywhere! Wonderfully marvellous!
Ma jumaldan kõike, mis taevast alla sajab, aga lumi... see on ülekõige. Ma jumaldan seda kirjeldamatut tunnetepuhangut, seda romantikat, headust ja rahu, mida ta endaga kaasa toob. See rahu on ülim. See tunne, kui ma astun reedel koolimajast välja ja näen enda ümber keerlemas kristalseid lumehelbeid, mis langevad mu ripsmetele, juustele, mantlile ja baretile. Siis ma tunnen, kui ilus ja täisväärtuslik on elu. Aga täpselt seda tunnetepuhangut ma kirjeldada ei oska. Kindlasti on see hea. Kirjeldamatult hea.
The other good thing is my achievement in English. My test result was the best in my class. Definately it makes some sense because I love English with every part of my body. By the end of the school, I would like to speak it like a real British. Speak it clearly, correctly and perfectly, without any mistakes in grammar.
Ma jumaldan kõike, mis taevast alla sajab, aga lumi... see on ülekõige. Ma jumaldan seda kirjeldamatut tunnetepuhangut, seda romantikat, headust ja rahu, mida ta endaga kaasa toob. See rahu on ülim. See tunne, kui ma astun reedel koolimajast välja ja näen enda ümber keerlemas kristalseid lumehelbeid, mis langevad mu ripsmetele, juustele, mantlile ja baretile. Siis ma tunnen, kui ilus ja täisväärtuslik on elu. Aga täpselt seda tunnetepuhangut ma kirjeldada ei oska. Kindlasti on see hea. Kirjeldamatult hea.
The other good thing is my achievement in English. My test result was the best in my class. Definately it makes some sense because I love English with every part of my body. By the end of the school, I would like to speak it like a real British. Speak it clearly, correctly and perfectly, without any mistakes in grammar.
Poltroonery
I'm such a coward! My cowardliness has crossed the lines that are promised, for me.
Mida ma silmas pean, on mitte selline argus nagu kas ma julgen kuskilt alla hüpata või mitte, vaid ma lihtsalt ei julge kellegilt midagi küsida. See kohutab mind! Ma olen kohutavalt arg. Mitte päris kellegilt, sellest oleneb kõik, kelle käest ma küsida tahan ja mida ja mis olukorras. Ma tahan enamjaolt küsida kelleltki kohatuid küsimusi. Olen uudishimulik. Ilmselt ma ei julge küsida, kuna kardan tagajärge ja ei ole oma oskustes kindel. Millal ma selle kindluse saavutan? Millal saab minust inimene, kes ei karda nii palju asjaolusid, mis puudutavad inimesi ja nendega suhtlemist? Koomiline on see, et see ongi peamine, mida ma kardan. Ma ei karda mingeid elukaid, pimedust. Kardan, et ma võin põhjustada kellelegi ebamugavust või veel hullem, valu. Et minu pärast on kellelgi halb olla, tema päev rikutud. Ma ju ütlesin, tagajärjed on kui tähed kaugel kosmoses. Me ei tea neist kuigi palju. Teadmatus on kohati hirmutav.
Mu uudishimu on mu kartustega pidevalt võitluses. Sel nädalal said kartused uudishimust jagu. Aga mis siis, kui oleks teisiti läinud? Kui oleks võitnud uudishimu ja küsimused mu peas oleks pääsenud valla? Võimalusi on mitmeid, kõik tundmatud. Oleks võinud juhtuda, et tagajärjed oleksid olnud mu unistuste täitumised või siis õudusunenäod. Nagu ma ütlesin, teadmatus kohutab mind.
Kõigest hoolimata elame me ju vaid ühe korra! C'est la vie! Meile on antud ainult üks elu, ma arvan, et seda tuleks täiel rinnal elada, kuid see mõiste on muidugi igaühe jaoks erinev. Minu jaoks tähendab see eelkõige seda, et ma ei peaks midagi kahetsema. Kuid ma olen juba kahetsenud ja see tunne on kõike muud kui hea. Ma tahan elada oma ülejäänud elu nii, et ma siiski ei peaks midagi kahetsema, aga selleks on vaja sellist oskust, oskust elada oma elu midagi kahetsemata ja seda ma vajangi.
Dazed and confused
Yep, olengi hetkel sõge ja segaduses. Oh, mis ma räägin, ma olen KOGUAEG sõge ja segaduses, koguaeg siis, kui inimesed, kellest ma hoolin, keda ma armastan või siis kelle lähedust ma soovin on minust kaugel ja ei toimu midagi toredat, midagi mis tõotaks uut järku, minu elus...
Ma ei oska inimestega suhelda.
I don't know what to do. Is this the way life's meant to be? Well I already know the answer NO, but how then? How will I find it out? When am I f***ing going to get a life?! I can't wait, being dazed and confused for so long...
Olen niigi üllatunud, miks ma ei ole seda veel avastanud oma erilise andega, mis mind küll pidevalt alt veab, aga siiski on sellest abi. Võib-olla, kuna ma ilmselgelt ei tea, kes ma selline üldse olen, ei tööta mu anne minu puhul, kuna ta ei oska ennustada minu käitumist, otsuseid, soove, tahtmisi...
Igatahes, tänane päev, esimene koolipäev peale esimest koolivaheaega esimest korda reaalis.. nõuaks ju tähistamist? Aga ei, nad annavad õppida nii, et ma upun kodutöödesse. Keskmiselt kulub umbes kolm tundi, et nendega korralikult ühele poole saada... Aga seda ma ju tahangi? Õppida vastutus- ja kohusetundlikult... Olla viieline. Just in case. That happens because ma ikka veel ei tea, mida ma teha tahan ja kelleks ma saada tahan ja on ju parem, kui ma jätan kõik võimalused tulevikus avatuks, et ma saaksin siis otsustada kas matemaatika, inglise keele, geograafia, füüsika, muusika, mis iganes ala kasuks, kui ma seda ikka suudan... Süda kutsub loominguliste tegevuste poole - näitlemine, kunst, muusika, kirjandus... Aga neis ei või ju kindel olla? Kui olen ühel hetkel otsustanud, et lähen ülikooli matemaatikat õppima, siis on vähemalt kindel, aga... ma ju ei teeks seda! Mulle meeldib matemaatika, aga see ei ole SEE, nagu ka teised reaalained...
I'm just dazed and confused, don't put on notice.
I'm just dazed and confused, don't put on notice.
Subscribe to:
Comments (Atom)
