teie kell on seitse minutit ees

naljakas (kasutan seda sõna ainult siis, kui kirjeldan midagi, millest ma aru ei saa), et kuigi ma enam isegi ei looda ega oota inimestelt midagi, on ka sellises staadiumis võimalik pettuda. inimesed ikka suudavad üllatada! seda vist seetõttu, et ma ei ole kaotanud usku homsesse päeva. tavalist viisi rongiga uude päeva sõites ma ei mõtle millelegi, mis oli eile või enne. ei mõtle üldse millelegi. lihtsalt sõidan. sest meeldib ja peab. ja on võimalus, alati on võimalus, et see päev tuleb hea. seda usku ma pole kaotanud.
küll pean aga kurbuse, nõutuse ja hämminguga tõdema, et olen kaotanud usu inimesse. see algas suurtest asjadest, mille kohta ma ehk ei oskagi enam midagi öelda, ja lõppes (kirjutades alati natuke loodan, et räägin minevikust) väikestega, mis muidu oleks ehk isegi märkamatud. aga tegelikult sa ei näe enam kunagi laenatud pastakat. või laenatud raha, natuke väiksemat summat. tundub jabur sellest isegi rääkida, aga selline asi ei ole mulle vist ikka veel kuidagi iseeneslik, nagu tundub, et teistele on. natuke naljakas on tõesti käia ringi nutuste silmade ja sassis juustega mõeldes, et kas ma olen tõesti ainuke, kellel on siin elus natukene kõrgemad ideaalid või kes vähemalt püüab olla viisakas, aus, kohusetundlik, vastutustundlik, austada inimesi, kellega sa mingilgi moel kokku puutud... ma vähemalt püüan?!?! kuigi ausalt öeldes on natuke imelik küll nii ühte värvi massist eristuda.
miks, jumalapärast, miks on inimestel nii ükskõik? mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik koolis lihtsalt istumas käia, seda natukest, mis teha antud, pooleldi või üldse mitte teha... asi on muidugi ainult teatris. igaühele, kes selles klassis ei käi, tundub see jutt maailma kõige totrama jutuna sel sajandil. miks peaks ühele normaalsele inimesele, soovituslikult individualistile, korda minema, kuidas keegi teine end ülal peab? aga selles klassis... selles klassis ei loe midagi, kui 13 käituvad hästi, sest üks ei käitu. ja tänu sellele on esile kerkinud mu ülim ülitundlikkus kõige ümbritseva suhtes ja tavaoludes peidan ma selle liiga terava, kohatu ja kurja huumori taha, et kohalolu natukenegi rohkem taluda. mis inimesed need on, ma olen endalt liiga tihti küsinud. või miks ma neile sellise hinnangu annan? hindan inimesi, ei talu neid... inimene peab tööd tegema, peab! pead teadma, mida sa tahad, milleks sa elad... pead! kogu aeg on mul pisarad natuke silmis, aga ei tule sealt kuidagi välja, sest see kõik on nii totter ja jabur.
on vähe inimesi, keda ma imetlen. mul on tunne, et peab imetlema kedagi, kellestki lugu pidama, muidu on kõik üks tühi... ma tõesti ei saa aru, kes ma olen siis selline, et ei suuda lugu pidada inimesest vaid põhjusel, et ta ei ole pühendunud sellele, mida ta teeb. et see mind füüsiliselt ärritab. sellist tunnet, nagu mul praegu ja viimasel ajal (nädalal, kahel?) olnud on, ei ole mul iial varem olnud. kohe, kui tunnid lõppevad, ma lihtsalt kõnnin minema. teised küsivad peale kooli, mis sa teed nüüd? mis mõttes mida ma teen??? normaalsed inimesed lähevad koju peale kooli!!! loevad raamatuid, teevad süüa, pesevad nõusid, aitavad ema, koristavad, õpivad........ ma ei saa aru. tõesti ei saa. miks ma teen nii? miks nad teevad nii?
mis mõte sellel kõigel üldse on? mul on tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem ma võõrandun elust. millalgi, nii 13-14 aastasena ma tajusin üliselgelt, mis elu on või kuidas seda elada. ma igatsen seda tajumist. igatsen nii väga. iga rakk mu kehas igatses tol ajal millegi järele, mida ma nüüd enam ei mäletagi. muidugi see võis olla teater, see võis olla see elu, mida ma praegu elan. aga ma ei jaksa seda elu elada enam. tõesti. iga lausega ma vihkan end aina rohkem ja mõistan üha vähem.
kunagi, soovitatavalt lähitulevikus, sest talumatust on raske taluda, tahaksin ma neid nädalaid vaadata kui peatükki minu töötamisest tšehhoviga, kolme õega. tänu mašale on see ülitundlikkus minus taas tärganud. ma ei mängi mašat, aga mõistan teda läbi ja lõhki. iga tema öeldud lause seal näidendis võiks, vähemalt kunagi, kõlada minu suust. siin tekkis nüüd teatav kahemõttelisus, mis polnud enne ilmnemist sihilik. järelikult pidi. vähemalt tänu tšehhovile ma tean, et minu tütre nimeks saab maria. ainus nimi, millel on mu jaoks lausa kolm tähendust.
aga see staadium võiks nüüd lõppeda! see oleks tore! ma olen väsinud, kõik on mind ära tüüdanud. tšehhovit igapäevaselt tsiteerida on ohtlik. niimoodi tekibki naer läbi pisarate. seda näidendit esmakordselt analüüsides tekkis mul mingit laadi äratundmine, et ma seda oma lemmiknäidendiks nimetama hakkasin. ülitundlikule inimesele see teebki niimoodi. ohtlik, selles mõttes. kõik, mida ma millalgi mõtlesin... ja moskva asemel london. nii rumal! kui rumal ma olen!

absurd

ei, mitte selline absurd, millest kõneleb camus, sest absurd ilma huumorita on nagu maailm ilma huumorita ja selles me paratamatult ei ela, sellist ei ole, ei ole olukorda, mis oleks põimunud viha, kurbuse või tühjusega, ilma et üks pool sisimas, ei, isegi mitte sisimas, vaid päriselt, iga päev ma naeran päriselt enda üle, vaadates peeglisse, tulevikku või rahakotti, sest kõikidel kirjameestel oli ometi üks hea põhjus kirjutamiseks, olles tundnud elu piisavalt kaua, et mõista, et see on ühteaegu nii naljakalt tõsine kui ka tõsiselt naljakas

aga ei, see ei ole naer selle tavalises mõttes, vali, siiras ja õnnelik. niimoodi naeran ma vaid siis, kui miski on väga naljakalt tõsine või väga tõsiselt naljakas, aga säärased äärmused on harvad esinema, elu on tavaliselt naljakas ja naljakalt tavaline. see on rohkem selline eneseirooniline muie, mis tundub, et jääbki mind nüüd saatma, mis teeb maailmahuumorit mitte tajuvatega inimestega suhtlemise hästi raskeks, aga kui parasjagu ühtegi head nalja pähe ei tule, pole see kunagi lihtne olnudki. kõik minu püüdlused tavaliste (selle sõna seletamatus tähenduses) inimestega suhelda on lõppenud pisaratevoolu, sellele järgneva lämmatava tühjuse ja sapiste naljadega eelkõige iseenda üle, et keegi ometi ei solvuks oma naeruväärsuse üle. selle päris pika aja jooksul siin maailmas pole ma kohanud kedagi, keda ei saaks kuidagi naeruvääristada. ja selles ometi ju pole midagi halba, see on universumi paratamatus, absurdi paradoks. naerda, aga sisemas nutta. tšehhovi teooria kohaselt tajuvad maailmahuumorit kõige paremini need, kel peas enesetapumõtted. mõttetu tunnistada, aga need mõttetud mõtted eksivad eksides minugi pähe. sest palju sa ikka eksid, ent ühist õiget joont järgida ses absurdi keerises justkui ei õnnestu

ja mul on tunne, et vähemalt sellest asjast siin maailmas olen ma õigesti aru saanud. huumor on hinge tarkus, ütles üks auväärt õpetaja minu lavalise etteaste kohta, ning sealtmaalt tundub mulle, et kõik see natuke, mida ma siin meeleheitlikult korda saata üritan, liigub vähemalt õiges suunas, hoolimata aeg-ajalt esinevast hingevalust, korduma kippuvatest lollustest või kergekäelisest usalduse kinkimisest. 

maailm on tegelikult hea koht, kus elada, ega mujal väga ei saagi

naljakas

...ütleb mu viieaastane onupoeg sajandat korda ja südamel on jälle soojem, sest tegelikult on ta mulle nagu vend. kunagi, kui peaks minema nii, et ma saan lapse, siis mis ka ei oleks, saaksin ma tema pärast kaks veel. ma tean seda tunnet, kui sul on õde, ja seda tunnet ei saa kuidagi ära vahetada tundega, et teda ei ole. pealegi, see pole enam pelgalt tunne, vaid üks osa elust, mis kasvab ajaga aina suuremaks ja suuremaks (ka otseses mõttes) ning minu tänutunne oma vanematele sirgub samuti. minu arvates on jube isekas saada vaid üks laps (lapse seisukohast), ent veel isekam on muidugi neid üldse mitte saada (eesti seisukohast). garjatšije estonskie parni everywhere.

mis on tegelikult naljakas, on nimelt kirjatükike pealkirjaga 'kuidas koguneb kurbus' ehk imeline näide sellest, kuidas ma mõtlen ja reageerin üle nii, et see mõjutab mitte ainult minu emotsionaalset seisundit, vaid lämmatab rõõmu alged ka neis õnnetutes, kellega ma suhtlen. ma võin liimist lahti olla tühisest armukadedusest, mis tekkis sekundi murdosa jooksul, kui ma tabasin oma pilguga kahe inimese pilgud, mis tabasid üksteise pilke ehk why the fuck ma end inimhingede inseneriks pean ja arvan, et pilgud ütlevad KÕIK

ma ei usu midagi rohkem kui väidet, et silmad on hinge peegel. ja siis need kaks inimest näitavad oma hingi üksteisele and i be like why are you mating in front of me

üheksa kuu...päeva pärast on see muidugi minevik

nüüdseks olen ma veendunud, et garjatšii estonskii parn on endiselt lihtsalt parn ja kõik see, mis on minu peas sündinud, pole tema omast läbigi käinud. padnimaem bokal!