nu pogodi...

eneseiroonia on võtnud vähe järsemaid tuure ja ma lasen sel muusikalisel suurteosel lihtsalt kõlada, ise tuima näoga juba mitmendat tundi istudes

sest maailmas on kaks asja, mille peale ma solvun
ja solvumine on sellistel juhtudel isegi leebe reaktsioon

ma olen jõudnud sinna punkti, kus ma olen iseeendaga absoluutses vastuolus: ma olen alati olnud see inimene, kelle peale saab loota ja kindel olla, sest ma ei veaks kunagi, ei iial kedagi alt, nagu on seda tehtud minuga

ja nüüd, suurest solvumisest ma vastasin samaga, lihtsalt teistele inimestele, need asjad kipuvad ikka surnud ringis üpris elusalt liikuma

ma pean endale kiiresti andestama, sest muidu söön ma end nii paksuks, et ei suudaks seda andestada

aga sisimas on ikka nii kuradi valus ja igavene tunne, et keegi mind tegelikult ei armasta

vähemalt olen ma tajuma hakanud seda, mida tähendab see, et sa oled suureks kasvamas
sa lihtsalt lepid
sest sa mõistad, et asjad lihtsalt on nii
lihtsat tõde ongi raske taluda


üks asi on tegelikult päris naljakas - lugesin oma kevadist hirmude listi ja üks suur hirm igavese töötuse pärast sai vastupidist kinnitust nii umbes täpselt järgmisel päeval. ja mul ongi töö ja see jääb mulle gümnaasiumi lõpuni ja ma armastan seal käia, sest ma armastan seda kohta ja nende inimestega koos olles on südamel alati natuke soojem

võib-olla kunagi ma mõtlen, et see on tegelikult päris normaalne, et sul on elus umbes üks asi hästi

sünnikoht: pariis

ma armastan sind

ei kunagi varem

kunagi kirjutasin ma nii, et jutt lihtsalt jooksis ja laused järgnesid üksteisele loogiliselt ja ma suutsin kõik oma tunded ja mõtted sõnadesse panna. kuidas saab üks omadus lihtsalt ära kaduda? kõiksugu analüüsid ja kokkuvõtted tulevad suure vaevaga, ei kunagi varem pole ma pidanud pingutama, et kirjutada!

muidugi mängin ma klaverit ja laulan rohkem kui kunagi varem. kas see, mis enne väljendus minu jaoks kirjutamises, väljendub nüüd lihtsalt muusikas? teatris? lõputus suhtlemises? tõesti lõputus, ei kunagi varem pole ma pea iga päev lahkunud vara ja jõudnud hilja kui üldse, ei kunagi varem pole mu elu olnud nii tihe, et vahetpidamata midagi juhtuks. põhjus, miks see kirjutis siin üleüldse sünnib, seisneb selles, et täna on esimene päev üle mitme nädala, mil ma saan lihtsalt rahulikult kodus olla ja sellegi tarbeks pidin ma ühe asja ära jätma. ma isegi imestan, et ma tahtsin rohkem kodus olla.

ehk oli see kirjutamine minu jaoks lihtsalt seedeprotsess, mille jaoks mul nüüd enam aega pole? sest mul pole aega isegi oma peas asjade üle järele mõelda... ehk ongi see hea?

ei kunagi varem pole ma jõudnud järeldusele, et miski, mis minuga toimub, on hea. ega ma ei jõua praegugi. ma lihtsalt kirjutan selle üles, ilma et ma seda usuks. millegipärast ma ei usu ennast. endasse võib-olla.