niimoodi polegi mul kunagi sõpru, ainult mingi need, kes on

puberteet on naljakas asi. iga kord, kui sa arvad, et nüüd tuli ära, nüüd sai viimaks läbi, siis ei. selles suhtes, et veel mõni päev tagasi ma suutsin jääda emotsionaalselt stabiilseks ja koristada. ja planeerida. nagu mingi täiskasvanud inimene nagu. aga tuli esmaspäev. alati läheb kõik valesti, kui tuleb esmaspäev.
"miks sa siia kooli tulid?"
"kõik tulid ja ma mõtlesin, et ma tulen ka. pealegi mul ei olnud suurt midagi teha. ja noh, muusika on vist tegelikult tore."
ja siis veel see värk ka onju, et mul pole kunagi sõpru ju! noh, need on, kes on, onju, aga need, kes pole, nemad nagu ei ole. et nagu mida ma valesti teen? ei ega minu sõpradel midagi viga ju ei ole, oh ei, aga mida ma valesti teen?
ja eriti hull on nagu see värk, et ma ei oska kõndida. ma oskan näiteks natuke prantsuse keelt, aga kõndida ei oska. trepist veel eriti vaevaliselt. tasakaaluelund sai veidike kahjustuda, aga ma võiks näiteks üks päev lihtsalt trepist kõndida, harjutada ja uuesti õppida, aga 13-aastaselt on seda raske teha.

ja kõige hullem üldse on nagu see värk, et mulle anti koolist abielukindluse test ja katsu sa seda 13-aastaselt teha siis. ei aga tõesti, ma tunnen, et mu keha on mu jaoks liiga suur. tahaks olla pisike ja kerge, aga ma olen suur ja raske. katsu sa siis abielluda niimoodi.

ja seda ka muidugi, et ma mõtlesin ühe kõrvaaugu veel teha ja juuksed tumepruuniks värvida. täpselt samu asju tahtsin ma kolmeteistkümneselt teha. juuksed küll värvisin, aga auk jäi tegemata.

kõik algab tegelikult õudusunenägudest. ma pole kunagi unes lendavaid maju või draakoneid näinud, vaid õudust selle kõige reaalsemal kujul.

ja siis ärkad üles kell 5 ja oled 13 ja käid eksikombel suures kehas ja gümnaasiumis

kaks tuhat reede

ma mõtlesin, et ma hakkan kirjutama sellest, kui väga ma vihkan seda, kuidas inimesed tänapäeval ja täna päeval tööd ei viitsinud teha, sest milleks millegi nimel üldse pingutada, kui mul on kõht täis ja kodus ootamas emme triigitud linadega puhas voodi ja soe koht siin soojas renoveeritud gümnaasiumis, mis üsna pea juba läbi saab, milleks siis üldse vaevata end pingutamisega, ta võib täitsa ise ka läbi saada, mina käin lihtsalt kohal ja näpin oma uut samsung ultraboost turbo x3333 säutsun sellest, kuidas ma ei viitsi siin istuda, lihtsalt ei viitsi noh, pange põlema see kool, on veel soojem

aga ei, ma ei kirjuta sellest. sest mina nagu viitsin või nii. tööd teha või nii. teed midagi ilusti ära ja saad selle eest midagi. teinekord teed midagi ka koledalt ära ja saad ikka. või teed lihtsalt ära ja saad ka midagi. aga niisama ei saa. mitte midagi ei tule tegelikult niisama, kuigi sa arvad, et mõni asi ikka nagu tuleb või nii. aga ei, alati on selle taga keegi. mingi väike kümneaastane mongoliid või su ema. see jaguneb üldiselt pooleks. pooled asjad teeb sulle ema, pooled asjad see väike mongoliid. ja siis on veel see osa, mille õpetaja sulle ära teeb. jah, õpetaja. ta on ka olemas, seal laua taga, näeb sind, aga sina teda ei näe. koostab ja paljundab materjale, valmistab tunde ette. ja siis sa lihtsalt istud seal ja sodid neid materjale ja säutsud, et sa ei viitsi, kuigi sa ise valisid selle. kõik ained selles gümnaasiumis oled sa ise valinud, gümnaasiumi juba iseenesest oled sa ise valinud. aga sa ei viitsi. ja sa pole üksi. sinu õnneks on sul kolm triljonit mõttekaaslast