tõmba selga varvaspluus, vaid siis tuleb armastus!

viddy-viddy-well, tundub, et ma vist siiski olen seda lootusetu romantiku, muudkui naeru lagistava ja ütlemata särasilmse, pikkade lokkide ja punaka huulevärvi kandja stereotüüpi, sedasama, keda meist igaüks vähemalt sada ja üks korda teleekraanidel salajase kadedusmaiguga laupäevaõhtuti passinud on. ah mis, ta on ju telekast. see on ju film! sa tuled kohvikust välja vihma kätte vaid filmis ja jooksed ta otsa vaid filmis ja isegi kõik suudlused toimuvad telekasti sees. kui kõik laupäevaõhtud kokku lüüa, on säärane unelm talletunud kui miski iseenesestmõistetavalt kauge, igavesti kuskil, kuhu iial ei pääse. aga ikka tahaks. oi kuidas tahaks! sest armastus on kõik, mida üks inimloom vajab. ja kõik laulud räägivad sellest. ja need, mis ei räägi, on minooris. sest midagi juhtus, sest midagi ikka juhtub, aga seegi läheb mööda ja igaühe jaoks on kuskil keegi, kes mõtleb, kuhu sa jääd. ja ta tuleb kunagi või lähen mina ja ma tean seda, sest seda on parem teada, kui mitte teada. ja parem on loota, kui mitte loota. ja uskuda parem, kui mitte uskuda.



ja parem on millelegi pühenduda, kui mitte pühenduda. vaadata ja tähele panna ja vastutada.
ainult elu õpetab. aga kui õppida ei taha, siis ei õpeta.

tule, elu! mina tahan!