mulle tõesti meeldivad kõiksugu pintslid

see hetk

kui sa seisad peegli ees ja punud oma rasvast tukka ning puuderdad seda, pintsliga, päris puudripintsliga, ja puudripintsli vaimustuses puuderdad kogu näo

ja kõrvaltoas mängib see lugu esimest korda su kõlaritest
ja sa ühtäkki tead, et sa tahad sellest hetkest filmi teha

ja sa tuled seda siia kirjutama endale lubades, et sa lähed viie minuti pärast vaatama suppi, mille sa pliidile soojenema olid pannud
ja sa lähedki ja vaatadki suppi ja märkad, et see on endiselt külm

sa olid keeranud valet nuppu -
see oli potikaas, mille sa poti kõrvale olid jätnud, mis seal auras. mitte supp vaid kaas. potikaas.

terve korter oli põlenud plastiku lõhna täis ja sa pidid tõe puuderdatud näkku vaatama -
ei, sa ei saaks üksinda hakkama. hakkama sa nüüd küll ei saaks. üksinda küll mitte.

millegipärast oli mu ema selle poti lausa mitmekümne euro eest soetanud (palju maksavad potid?) ja ühtlasi on see ka meie ainus pott. lihtsalt nüüd ilma kaaneta. mu emale väga meeldis see pott. emadele kipuvad potid millegipärast meeldima. mu ema tahab, et mina ka kunagi emaks saaksin. ta arvab, et mina saan kaks last ja mu õde kolm või neli. aga mu õde on tubli ka.

tahan elada filmis

trippida texases 80ndate kabrioletis ja seda laulu täiel võimsusel kuulata ja omada ray bane ja neid kanda sest päike kõrvetab aga see on ainult hea

sest kõik on hea sest tee äärest saab osta burksi ja auto helisüsteem on võimsam kui mootor

sest kõik on hea sest kuhugi pole kiiret sest kuhugi pole minna sest keegi ei oota

olevikud ja tulevikud

tundub, et hea kirjaniku määrab tema võime kirjutada siis, kui kõik hästi on. või noh, kunagi pole kõik hästi, aga kui tähtsad asjad hästi on, siis on sama hästi ka kõik.

sest kuidas ma kirjutan sellest, et ma sain teatrikooli sisse ja saan hakata rongiga koolis käima ja ma sain teatrikooli sisse? sellistest asjadest lihtsalt ei kirjutata. tähtsatest asjadest ei saagi kirjutada. juba tubli tükk aastaid olen ma kirjutanud asjadest nagu rahapuudus, väljamõeldud suhted ja kodutööd ning tähtsust kui sellist neil ju ei olegi. väljamõeldud masendused, väljamõeldud tunded, väljamõeldud tulevik ja väljamõeldud olevik. kõik on seni olnud vaid välja mõeldud ja nüüd, kui midagi kohe päris kindel on, ei suudagi ma enam midagi üles tähendada, sest noh... kuidas sa kirjutad asjadest, mis päris on! mis on nii päris, et sul hakkab kohe hea. asjad, mida sa nii väga tahtnud oled, aga seni vaid välja mõelnud, on päris ja hakkavad peagi juhtuma.

millegipärast olin ma uskuma hakanud, et su unistused, ükskõik, millised, ei täitu iial. isegi väikesed, sest noh... minu unistused ei olnud lihtsalt kunagi täitunud.

aga võib-olla on see alles algus