'58

you know that you're living when there are moments when you think: i'll write a book about it

and you know that you desperately suck at it because you can't remember that moment because you drank and drank and drank without frank oh yes you'd like to meet frank you'd love to meet frank or even hank but perhaps just frank. for instance.

cos maybe frank would be the guy to give new questions with new answers you would find in a new way.
new sheets. so you could finally write that book.

vaba inimest kohtab väga harva, sest temaga on väga hea koos olla

ütles rasmus kaljujärv ja tulistas. päris püstolist. see oli minu trummikiledele esimene kord ''päris pauku'' nii lähedalt (istusin esimeses reas) kuulda. nad võbelesid, aga olid tänulikud. ja mina olin tänulik. kõige üle, mida ma tol õhtul nägin.

ja seda ka muidugi, et lauri lagle on tõesti hea lavastaja ja risto kübar on... risto kübar. ta ei peagi midagi otseselt ütlema või tegema. olemisest piisab. muidugi sel juhul mitte, kui ta on kaugel. aga mulle oli ta lähedal. mitte rohkem kui kaks meetrit, vahel ka meeter. mitte küll päris sada, aga üheksakümmend üheksa sentimeetrit küll. jah, risto kübar, kes sa seda loed, sest sa oled kindlasti nii edev, et end korrapäraselt guugeldada - ma istusin kümnenda aprilli õhtul sinust mitte kaugemal kui üheksakümmend üheksa sentimeetrit. mitte et taoline lähedus mulle otseselt korda läheks, ei - sa lihtsalt meeldid mulle. lihtsalt meeldid. lihtsalt. ja üksteist minutit peale etendust, kas märkasid, sa kõndisid minust mööda. ja kui sa olid juba kaugemale läinud, ma piilusin sind posti tagant. sa rääkisid telefoniga. inglise keeles. ''i haven't done it, so...'' oli kõik, mis ma kuulsin. sul oli seljas hall dressipluus ja selle peal tume jope ja mingid suvalised teksad ja suvalised tossud ja suvaline kott. ja tead, korraks oli see vist ainult viiskümmend seitse sentimeetrit. kui sa põrandat pesid.
mina ei pese põrandaid. pole kunagi pesnud.

apokalypsja

mu elust on puudu just need kaks sõpra -
dog ja crazy nigga darth vader apokalüpsja.

noil õhtuil

Teatril on oma lõhn. See on selline lõhn, mida saabki tunda vaid teatris. Ja hoolimata etendusest, aastaajast, hoolimata teatrist endastki on SEE lõhn, see TEATRILÕHN alati sama. 
Sa tuled saali ja tunned selle ära. Istud punasele sametpehmele istmele ja tunned selle ära. Istud mustale plastikust toolile ja tunned selle ära. Nõjatud tammepuust rõduäärele ja tunned selle ära. Alati.

Olla näitleja tähendab olla inimene. See on raske. Aga ma ei kujuta oma elu ette nii, et ma ei saa inimeseks. Et ma ei oska olla inimene. Et ma ei suuda olla mõistetav teisele inimesele. Ja koht, kus seda teostada, on lava. Sa oled laval ja sul on midagi öelda ja inimesed kuulavad sind. Kuulavad, kuni mõistavad. Ja lähevad koju veidi rohkem inimesena, kui nad olid enne. Vähemalt minuga on nii alati olnud.

Neil kordadel, mil ma ise laval olen olnud, tunnen ma midagi sarnast. See on üks kummaline energia, mida me publikuga justkui vahetaks. Teinekord ei teagi, kumb annab ja kumb võtab. Küllap võtame me kõik, kui me kord juba teatrisse tulnud oleme. Või kui ei võta, siis saame. Ja see on tunne, millele ei ole võrdväärset.