seda kuulates möödus mu aastatagune märtsikuu lõpp, kui me minu juures purjus ja haiged olime. ühe päeva veetsin ma voodis vahelduva eduga magades ja just sedasama pala kuulates. kuna teised mu pisikeses köögis mu pisikesel pliidil miskit valmistasid, võisin haige olla ka ainult mina. ma mäletan, et kraadiklaas näitas 38. sellise kehatemperatuuriga on mul alati kõige huvitavam olnud. see mõtete osa, mis tavaliselt valdkondi nagu kuupäev ja kellaaeg haldab, lihtsalt ei tööta ja nii ma olengi seal, kuhu ma alati jõuda olen tahtnud.
mul pole peale seda enam kordagi palavikku olnud.
augusti algus. mu esimene omapead bussireis. seda kuulates sõitsin ma tagasi. hiiumaale. kell oli umbes neli. või kuus. päike juba vaikselt langes. niidud ja karjamaad. metsatukad ja heinamaad. ja kõik kuldset värvi.
tallinn-haapsalu maantee on kõige ilusam koht, kus augusti alguses kell neli või kuus bussiga sõita.
ja ma mäletan seda kõike nüüd ja kirjutan sellest, sest ma mõistsin, et ma ei oska elada hetkes. ega päevas ega nädalas ega kuuski. olen küll igatsenud aegu, mil mu emagi alles väike oli ja aegu enne ja pärast neidki, aga et ma muudkui mõtlen sellest, mis oli viis aastat või suisa pool aastat tagasi, ja ei teagi, kas ma seda igatsen. ei, ma ei igatse suuri koguseid etanooli või nikotiini, kuigi jah, nendel ainetel oli kahtlemata oma roll selles kõiges ja küllap on ka edaspidi, aga ma tean, et ma ei taha aastatagust aega uuesti läbi elada. ja võib-olla teen ma alateadlikult kõik selleks, et see ei korduks. et mitte miski minevikust ei korduks. kuigi mingi osa minust nii hirmsasti seda igatseb. mida täpselt, ma ei tea. aga mingisugune igatsus kripeldab hinges ja ei lase elada olevikus.
võib-olla ma kardan, et uusi mälestusi ei tule. aga see on sama, kui öelda, et uusi aegu ei tule. ehk on mu alateadvus kõik tulevased aastaarvud tõesti ebareaalsuseks klassifitseerinud? see ei tundu ju reaalne, et on päriselt ka aasta 2018 või 2026 ja elu läheb samamoodi edasi. või üldse edasi.
kõige rohkem maailmas kardan ma trammide ja rongide kadumist ühes nende tänavate ja karjamaadega, millel nad sõidavad. ma kardan, et neid asendab miski õudne voolujooneline, mis saab jõudu tuuleenergiast või millestki muust ''keskkonnasäästlikust''. ja ma kardan, et ühel hetkel neid kuldseid karjamaid, millel diiselkütusega edelaraudtee rongid sõidavad, enam ei ole.
kuidas on läinud nii, et üks inimene nii palju kardab? ja veel nii suuri asju? kas ma mõtlen tõesti nii tihti minevikule lihtsalt selleks, et seda kõike võimalikult täpselt talletada ja siis kunagi oma ufodest lastelastele rääkida, kuidas päris maailmas oli?
kunagi olid kasekese kommid ümmargused kui silindrid ja pakitud kolme paberisse.
kõige all oli küpsetuspaber, selle peal hõbepaber ja selle peal kasemustriga reklaampaber.
kasemustriga paber oli kommi mõlemast otsast kokku keeratud.
Mina kardan ka.
ReplyDelete