titaandioksiid, mis ei reageeri paberil

soole mikrofloora
saab tasakaalustatud
kui kolm korda päevas
oksüdeerunud tugevust sisse süüa

puudusin keemiatunnist
ja keemia tuli mulle koju

puudusin koolist
ja e-kooli ilmusid viied

ja veel viisi ja viisi ja veel numbreid, mille eest saab tasuta ülikoolis õppida



trennis oli vähe inimesi. küllap seetõttu, et väljas oli torm. inimesed tihtipeale ei liigu tormise ilmaga. ma seekord vist isegi mõistan neid. mulle meeldib vaikus ja rahu ja need on kõik, mida üks torm ei ole. ma olen kaalus nii palju alla võtnud, et kartsin tuuleiile, kartsin, et nad mu pikali puhuvad, vastu kõnniteede katkiseid kive, mis libeda jäite all kurjakuulutavalt sillerdasid. seda ma ei soovinud. tahtsin jõuda trenni. minna tantsima. reedene trennisaal meeldis mulle, kuna seal oli rahulik. seal oli klaver. ma hakkasin seda mängima. 'clair de lune'. mängisin vaikselt, hoidsin all kõiki pedaale. kohalejõudnud trennikaaslased jälgisid mind, üle õla, püüdes jätta muljet, et nad mind ei jälgi, kuna klaverit mängida ma ei tohtinud, klaverit võis mängida plaatinablondiks värvitud kursuse parima tantsija parem käsi. naljakas hierarhia. olen end sealt meelega välja jätnud. nad kardavad mind, kuna ma ei räägi nendega kunagi. vaid vahetevahel, küsin ja olen sealjuures nii sõbralik, et nad kohkuvad ja ei oska vastata. küsin, mida tähendas port de bras. nad väldivad silmsidet. nad jätkavad teemadel, kui palav nendes bussides ikka on ja et nende nutitelefonist tuli jälle üks kild välja. nad tahavad korraldada peo. nad ei jää kunagi vait.

meid oli vähe ja meie treenerit ei olnud. teda asendas monza, kel oli iseloomu. see oli kirjas ta särgil. ta ütles trenni jooksul 'davaiks' seitse korda ja 'tore' kaheksa korda. ta alustas mingi tobeda harjutusega, ise sealjuures ühtegi näolihast liigutamata. 'mul on iseloomu' jõllitas mulle otse silma. ta oli tantsija kohta üpris trullakas ja isegi inetu. aga see meeldis mulle. mulle pole kunagi meeldinud piitspeenikesed ja piltilusad tantsijad. ma mõtlesin surra äärmiselt halva muusikavaliku peale, kui järsku tuli biitlite 'hey jude' ja ma olin tänulik, et ta lasi sel lõpuni kõlada. ma vihkasin teda, kuna äärmiselt halb muusikavalik jätkus peale biitleid. üritasin lahendada müsteeriumit, kuidas biitlid ta playlisti ära eksisid. mingisuguse üldfüüsilise osaga ühele poole saanud, teatas ta, et teeks kava ka ja siis me tegime kava ka. aga siis ma armastasin teda. kuna see oli jazz. päris jazz. nii kava kui ka muusika. kuna umbes selleks ajaks oli ta 'davaiks' öelnud juba viis korda ja 'tore' kuus korda, hakkasin ma mõistma kirja ta särgil. mulle meeldis see tants. peale balletti jäime veel kahe tüdrukuga, kes on must kaks-kolm aastat nooremad (ma ei ole kunagi suutnud endast vanematega normaalselt suhelda), seda meenutama ja nemad olid minuga ühel nõul - sellist värki võiks nagu tihedamini teha. väga tore, ütlesin ma, ma pean nüüd minema. tegelikult ei pidanud. aga ma tahtsin meeleheitlikult purustada fakti, et ma suudan normaalselt suhelda vaid endast noorematega. seda fakti, mis kehtib päevase täpsusega. ma jooksin riietuma ja olin riietusruumis üksi ja proovisin maha suruda spagaati, mis ei õnnestunud ja ma hakkasin laulma. mingit jazzi. mulle meeldib igal pool üksinda olla, eriti riietusruumides. siis ma läksin ja mu teele jäid piitspeenikesed ja piltilusad kunstripsmete ja kostüümidega tantsijad ja ma lahkusin reedeõhtusse, tahtsin midagi teha, midagi osta, aga ei teadnud, mis see on, tulin koju, sõin jäätist ja neelasin kapsleid.

mu soole mikrofloora on peagi tasakaalus

ei tea mis siis saab