viimne tilk karikasse - mu ainsasse päästekarikasse, mu naiivse lootuse lättesse - kukkus kõlinal kui euro. räpane, laastav euro. ma arvasingi, et kõik need märgid - lauluvõistluste ajal aastast aastasse haigestumised, sobimatus lauljate seltskonda - ütlevad, et see ei olegi see, mida ma tegema pean. ma ei tahtnud seda uskuda, sest see meeldis mulle. aga see pole see. ,,ah, tema oli see laulja''. ei, ma ei taha nii. kuigi ma võin julgelt ja ausalt väita, et ma laulan paremini kui meie kooli teada-tuntud ''paremad'' lauljad kõik kokku, ei ole ma sellegipoolest laulja, muidugi ei ole ma laulja, ma ei tahagi olla laulja, kui lauljana tuntakse enesekeskset kõiketeadjat muusikut, siis see ei ole mina. kui lauljana tuntakse endast liiga heal arvamusel puhtalt lauluhääle omamise tõttu olevat isikut, siis see ei ole mina.
kuigi ma tahtsin. jah, ma väga tahtsin, kuna minu jaoks ei ole midagi ilusamat, kui meie kooli aulas armastatud lugu otse mikrofoni laulda.
mu klaverisaatja tuletas mulle igal vahetunnil meelde, et peale seitsmendat tundi muusikaklassis, teeme läbi. jah, muidugi, olgu. läksime kohale ja meie kooli lauljate ''paremik'' oli seal ees ja mul kiskus kõht krampi, kuna ma ei armasta nende seltskonda sedavõrd, et seal viibida ja mu klaverisaatja üritas siis meeleheitlikult neile selgeks teha, et me tahame läbi teha, kallis annika, kas sa palun liiguksid eest, aga ta ei saanud, kuna muusikaõpetaja oli andnud meile kolm minutit ja temal pidavat kuluma just nii palju mõne noodi üles kirjutamiseks. hierarhia. lauljatega käib kaasas see kuradi hierarhia. muidugi, kui rumal minust, et sellest mööda vaatasin. ma tundsin, et olin vedanud alt ennast ja oma klaverisaatjat, kuna see olin mina, kel tuli idee kontserdil laulda ja palunud tal ennast saata. kõik loksus järsku paika, mida ma ei sallinud, ja ma jooksin koolimajast välja, kapseldudes oma kaks tuhat eesti krooni maksnud roosaruudulisse suusajopesse, mis sai mulle mõne aasta eest soetatud sel lihtsal põhjusel, et mul oli olnud laastav kopsupõletik ja ainus viis end edaspidi kaitsta oli kapselduda mõnda sooja vatiinist ja kuulikindla kattematerjaliga jopesse, mida ma südamepõhjani jälestan (mu ema ei mõista, miks ma seda enam ei taha. ta on kurb ja solvunud, kuna see maksis kaks tuhat kakssada eesti krooni ja kolm aastat tagasi ma ju tahtsin seda). ma näen sellega välja nagu mõni vastpuberteetik ja täpselt niimoodi ma ennast koolimajast välja joostes ka tundsin. jooksin poodi ja ostsin kokku kohukesi ja mingit kallist martsipani ja ma teadsin, et mul ei jää jõulukinkideks, mida ma pean tegema täpselt kaks - õele ja klassivennale - piisavalt raha, aga ma ikkagi ostsin ja neelasin need tervelt alla ja hakkasin nutma ja jooksin mcdonaldsisse ja ostsin sealt friikaid, while listening to led zeppelin, while wearing a thing that should be worn on the top of mont blanc only.
ma soovisin, et keegi mind peataks. keegi ei peatanud mind. minust kraadi võrra õudsemad inimesed ostsid kiirtoitu lausa 21 euro ja 90 sendi eest, mis võrdus umbes viie kandikuga ja ma olin enda, kiirtoidu ja maailma peale nii vihane, et tundsin soovi virutada millegagi enda ees olevale mehele vastu pead sel lihtsalt põhjusel, et ta ei lasknud mul piisavalt kiiresti sadomasohhismiga tegeleda. tabanud end midagi sellist soovimas, hakkasin nutma ja karjusin teenindajale: ÜHED VÄIKSED FRIIKAD, PALUN! ja kui teenindaja alguses aru ei saanud, karjusin veel valjemini: ÜHED VÄIKSED FRIIKAD, PALUN! ja hakkasin veel rohkem nutma, sest ma ei tahtnud neid friikaid ja ma ei tahtnud teenindaja peale karjuda, kuna ta nimi oli julia ja ta ei olnud süüdi.
ma sain oma friikad, sain päästetud oma kõrvaklapi kandiku alt, jooksin välja, katkised saapad vastu eestimaa vesist asfalti nühkimas, vööta kulunud teksased alla vajumas ja kõige selle peal üks väga rõve kaks tuhat eesti krooni maksnud roosaruuduline suusajope mu higist leemendavat ja eeskujulikult riietatud keha kaunistamas.
ma panin ta selga ainult sellepärast, et ema ütles, et õues sajab. õues ei sadanud. õues ei saja kunagi, kui ema seda ütleb.
jõudsin napilt bussile, rühkisin tagaotsa ja tahtsin surra. ma ei tahtnud friikaid, aga ma kugistasin need sellegipoolest alla. kugistasin nagu viimne oss, mcdonaldsi püsiklient, lühikeste tiibadega albatross.
ja tulin koju seda kirjutama, sest
kahe keemia tunni vahel olin ma õnnelik. ma tundsin, et mul on sõbrad ja et ma saan nendega suvel sinna minna
sõita ratastega mööda eestit - lõunasse, küngaste ja järvede keskele, joosta neist üle ja käia neis ujumas - seda võis välja lugeda mu silmist, kui naeratasin oma sõpradele, keda ma tol hetkel väga armastasin - ma teadsin, et vähemalt on meil midagi reaalset, vähemalt on nemad reaalsed ja mul on reaalne võimalus neid armastada
kahe keemia tunni vahel ei meenunud mulle aga tõeline reaalsus, vaid ma olingi õnnelik ja uskusingi, et nii läheb ja juulikuus valitseb kõrgrõhkkond, mis pleegitab me juukseid ja paitab me kehi. aga teekond suveni on aastast aastasse näidanud, et nii ei lähe ja kui suvi käes on, ei oska sa sellega enam midagi peale hakata, kuna sa oled teda mõnda aega vajanud lausa füüsiliselt, teda paaniliselt taga igatsenud. ja kui sa midagi väga tahad ja lõpuks selle saad, ei oma see enam endist väärtust. kõik augustid olen ma istunud toas ja vaadanud vihmapiisku oma aknale langemas ja mõelnud ,,huvitav, mida me sel aastal keemias õpime?'' või ,,kahju, et see asi, mida ma terve aasta teha tahtsin, tegemata jäi''. ma küll süüdistan oma materiaalset madalseisu, aga per aspera ad astra, ei tohi lasta endal leppida iseenda rumalusega. ei tohi kõiki augustikuid maha magada. kui ma ei saagi oma kõrgrõhkkonda ja oma juulit, oleksin ma ilmatu õnnelik ka vihmase augusti üle. viisteist aastat olen ma just seda armastanud. teised jooksid vihma eest tuppa, mina merre. kahju, et mu meri nõnda kaugeks on jäänud.
No comments:
Post a Comment