ma istusin auto tagaistmel ja nutsin

ma istusin auto tagaistmel ja nutsin. pisarad mu palgeil ja udu mu prilliklaasidel olid niisama kleepuvad kui aknad ja meid ümbritsev idaeuroopalik madalrõhkkond. ma ei saanud aru, kas see kõik kleepus minu külge või vastupidi, aga ma teadsin, et ma armastan seda ja ei saa selleta. või vastupidi.

ma istusin auto tagaistmel ja nutsin. mul olidki sõbrad ja üürike õnn kahe keemia tunni vahel ei olnud alusetu. mul olidki sõbrad, kes mind ootasid ja ootasid veel ja jooksid mulle vastu ja jooksid koos minuga. mul olidki sõbrad, kellega ma šampuseklaase kokku lõin ja tordi sisse sukeldusin. ma ei tea siiani, kas oli see šampus või armastus, aga ma kleepusin selle külge. või vastupidi.

ma istusin auto tagaistmel ja nutsin. mu ainus materiaalne investeering mängis mulle lugu, mille järgi on nutnud ka mu ema ja isa. ma istusin auto tagaistmel ja mõtlesin, millal viimati nutsin ma õnnest, armastusest või kuidas iganes nad seda kutsuvad - tundest, et sul on keegi ja kellelgi oled sina ja teil on koos hea. teil on koos hea laupäevahommikul üksteise kõrval ärgata ja vanaema keedetud putru süüa ja vihikupaberile vesivärvide ja käsitööklassist pihta pandud pintsliga triipe tõmmata. teil on koos hea rääkida, mis kunagi saab, teades, et kunagi ei saa niikuinii mitte midagi. kõik läheb kas nii, nagu läheb või hullemini veel. aga teil on ikka koos hea.

ma istusin auto tagaistmel ja nutsin, sest kõik need soolad ja veed pidid kuidagi minust ju välja saama. ma nutsin, sest ma ei olnud tunnistanud enda ja teiste inimlikkust. ma olin kangekaelselt väitnud, et ma ei kleepu enam mitte kunagi. olen liimist lahti. ja olingi.

ma istusin auto tagaistmel, nutsin ja mõtlesin, et mu jõulud olid oktoobris ära, aga see, mis praegu on, on parem. see lõppeb peagi, ilmselt on juba lõppemas, sest kõik asjad lõppevad ja väga ruttu. lõppeb see aastagi, mille igal õhtul, eriti juulikuu sumedatel öödel ma padja läbimärjaks nutsin ja harva oli see tundest, et mul oli keegi ja ma olin kellelgi ja meil oli koos hea.

ma istusin auto tagaistmel, pühkisin laulu lõppedes pisaraid, astusin välja ja tahtsin olla see poiss filmist ''üksinda kodus'', kes suure jõulupuu poole vaatas ja selle taga oma ema nägi ja tema poole jooksis ja nad kallistasid ja siis tuli muusika.

ma vaatasin aga üles oma nelikümmend aastat tagasi müüritud toa aknale, kus põlesid jõululambid ja mille kardin oli viltu ja mu ema sõitis ära ja mul oli külm.