idudest avastati mürgine bakter

ei, noh, päris huvitav... olen hakanud jooksmas käima (õigesti. tähendab, vanasti ma jooksin nagu kõndisingi, sest keegi oli mulle öelnud, et nii on õige. nüüd öeldi mulle, et nii ei ole kohe üldse mitte õige ja ma pean joostes kõigepealt maha panema päka, mitte vastupidi. naljakas, selline pisike osake elust nagu jooksmine ja ma tegin ka seda risti vastupidi. aga nagu elu näidanud (viimased nädalad), on just pisikesed asjad need, mis loevad.)
ja jooksmine on ka ainus ala, kus ma ilma kaalutlemata, üsnagi pimesi, usun mulle väidetut õige sportimise kohta. sest spordis olen ma enamuse elust olnud, hm, kuidas öelda, kala õhus?
i bet you're getting it.

nüüd, mil ma olen avastanud sportimise, eelkõige jooksmise ilu ja võlu, on mu püüdlustes täieliku õnneni üks samm vähem jäänud, sest ma olen terve elu tahtnud tunda jooksmisest rõõmu, lihtsalt too tahe oli märkimisväärselt pisem kui mu soovid näiteks eluliselt tähtsa muusika valdkonnas. muusika, selle kõige laiemas mõistes, on minu jaoks alati füsioloogilise vajadusena eksisteerinud. ja selle teadmisega olen ma igati rahul.


funny how i thought of writing about a thing or two that bothered me bad and i ended up writing... what i wrote. i'm not that good at expressing... good things?
and i hate it when i was writing in estonian and i just couldn't continue 'cos the english line came first.
see, not that good at all.


mu ema pidi maksma 35€ parkimistrahvi sellepärast, et ta ületas etteantud aega 3 minutit. omaarust ei ületanud ta aga sedagi.
mu sõber pidi selverist välja ostma kammi, sest ta kammis sellega juukseid. ei, tal ei ole täisid. ei, ta juuksed polnud pesemata ja rasused. jah, kamm nägi peale paarisekundilist intsidenti välja täpselt sama uus ja kommertslik ja mõttetu nagu iga teine ese selles poes. täpselt nii uus ja kommertslik, et iga teine ostja oleks tulnud ja selle ära ostnud. too turvamees meenutas kangesti raymond k. hesselit, ainult et, kui ma püstoli ta kergelt rasvunud kerele vajutanud oleksin, ei oleks (jah, ma kasutan sõna "oleks") ta olnud pooltki nii hirmul kui raymond k hessel. see mees oli valmis surema ilma asjata.

kaks asjaolu (tegelikult enamgi, aga mulle tavaliselt ei meenu mõttetused)
ükskõik kui väga ma ennast ka veenda ei proovinud, et ma ei laseks end sellest, taaskord, häirida, ma lihtsalt ei suutnud. ma ei suutnud jääda külmaks ja leppida tõsiasjaga, et selline see tänapäeva ühiskond ongi, see on normaalne. 365-st päevast kahel järjestikusel juhtunud sündmused on märk. aga mis kuradi märk, ma küsin teilt, jumalatelt, prohvetitelt, kellelt iganes. umbes nagu mingi ülevam jõud on avastanud ohumärgi, minu, kes seda progressiivset ühiskonnakulgu takistada üritab. aga kuna tema on ülevam jõud ja mina kõigest üks alaealine massiosake, siis muidugi. jah. ma peaksin seda uskuma. ma peaksin sellega leppima. tänu taevale, milline kergendus! elumured on minu eest lahendatud, mul jääb üle vaid otsida töö ja surra.
tõesti, milline kergendus.

i'll better go run a few miles, that's what female tyler would do.