see on lihtsalt uskumatu millist õnne ma tunnen kõigest, või noh, on vist vale öelda kõigest oma hmm küllap oleks õige sõna selleks MUUSA kohta, kelle kirjutatud read mind inspireerivad nõnda, et elule tekib mõte ja tulevikule lootus. kell on 2:43 suve kõige valgemal ööl, ma tantsin oma maakodu vannitoas, kõrvaklappidest mängimas ühe viimase aja lemmikbändi modest mouse 'ocean breathes salty' ja kõik tundub võimalik ja teismeiga ei olegi enam korraga nii halb asi ja paratamatu nähtus, mille kiiret möödumist palavikuliselt tihata.
ehk ongi see maalähedus, mis minus taolisi tundeid nii äkki, ettearvamatult tekitanud on. vaatamata külmadele, vesistele ilmadele, kiviaegsele arvutile ja sellega vastavale ühendusele, materiaalsele ummikseisule, expectations-reality juhtumite valusatele suvest suvesse kordumistele suudan ma alati leida midagi tillukest ja head, mis teeb minu hingele pai ja laseb tal rahus olla ja unistada.
kui päike oli veel kõrgemal, ent siiski tohutu pilvemassi taha peitu pugenud, käisime me õega mööda rannaäärt sörkjooksu harrastamas. mu kolm ja pool aastat noorem õde suudab teinekord üles näidata intelligentsi, mis paneb mindki oma võimetes kahtlema. on fakt, et ta on minust rohkem olümpiaade oma üürikese eluea jooksul kinni pannud, kuid see ei ole selline intelligents. kahtlemata kuulub ta minu huvitavaimate vestluspartnerite hulka. veider on tõdeda, et meie vahel on viimaks maad võtnud mingit laadi sõprus. see tunne on aga kirjeldamatu, kui too nõtke nümfett (ehk loeks rohkem 'lolitat'?) mind oma lembehetkeil kallistab. ma ei tea, mida ma ilma temata teeks, eriti veel siin saarel isolatsioonis pesitsedes. kuid eks teinekord ole ka üksinda jooksmas käidud.
see saar, eriti selle saare lõunarannik, mida ääristav meri ei laineta, vaid matab oma saladused peegelsileda pinna alla, on alati nii tasane ja rikkumata, et kui ka mõni üksik auto nendele teedele peaks eksima, on külaelanikud ärevil ning kui möödatuhisevat autot roolinud isikut ei suudetud tuvastada, kummardutakse üle aia ning hõigatakse naabrile,,ei tea, kes see veel oli?!",kuid naaber ei kuule, sest ta kas lüpsab lehma või kitkub karuputke, mitmekümne meetri kaugusel naabri kolletand aiatarast.
see ongi minu idüll, minu suvi, minu algus. ma ei ole end veel päris sisse elanud, kuid oma lambakarja, kes vanast aiavõrgust end teadmata põhjusel läbi närinud oli, mööda küla taga ajamine on päris kena algus. ning see ööbikulaul, mis õhtuste jalutuskäikude ainsaks saatjaks on, kajades üle põldude ja karjamaade, üle niitude ja aasade, mäetaguse naabri sirelipõõsani, annab põhjuse avada kell 3:14 oma otsatoa aken ning vajuda pehmesse voodisse, hinges pesitsemas õhkõrn kahetsus, et sellal, kui teised kalal on, põõnan ma linnulaulu saatel kesk kloppimata patju ja tekke.
kuid kes teab, ehk just seal võtan ma ette oma kalapüügiretke.
ehk ongi see maalähedus, mis minus taolisi tundeid nii äkki, ettearvamatult tekitanud on. vaatamata külmadele, vesistele ilmadele, kiviaegsele arvutile ja sellega vastavale ühendusele, materiaalsele ummikseisule, expectations-reality juhtumite valusatele suvest suvesse kordumistele suudan ma alati leida midagi tillukest ja head, mis teeb minu hingele pai ja laseb tal rahus olla ja unistada.
kui päike oli veel kõrgemal, ent siiski tohutu pilvemassi taha peitu pugenud, käisime me õega mööda rannaäärt sörkjooksu harrastamas. mu kolm ja pool aastat noorem õde suudab teinekord üles näidata intelligentsi, mis paneb mindki oma võimetes kahtlema. on fakt, et ta on minust rohkem olümpiaade oma üürikese eluea jooksul kinni pannud, kuid see ei ole selline intelligents. kahtlemata kuulub ta minu huvitavaimate vestluspartnerite hulka. veider on tõdeda, et meie vahel on viimaks maad võtnud mingit laadi sõprus. see tunne on aga kirjeldamatu, kui too nõtke nümfett (ehk loeks rohkem 'lolitat'?) mind oma lembehetkeil kallistab. ma ei tea, mida ma ilma temata teeks, eriti veel siin saarel isolatsioonis pesitsedes. kuid eks teinekord ole ka üksinda jooksmas käidud.
see saar, eriti selle saare lõunarannik, mida ääristav meri ei laineta, vaid matab oma saladused peegelsileda pinna alla, on alati nii tasane ja rikkumata, et kui ka mõni üksik auto nendele teedele peaks eksima, on külaelanikud ärevil ning kui möödatuhisevat autot roolinud isikut ei suudetud tuvastada, kummardutakse üle aia ning hõigatakse naabrile,,ei tea, kes see veel oli?!",kuid naaber ei kuule, sest ta kas lüpsab lehma või kitkub karuputke, mitmekümne meetri kaugusel naabri kolletand aiatarast.
see ongi minu idüll, minu suvi, minu algus. ma ei ole end veel päris sisse elanud, kuid oma lambakarja, kes vanast aiavõrgust end teadmata põhjusel läbi närinud oli, mööda küla taga ajamine on päris kena algus. ning see ööbikulaul, mis õhtuste jalutuskäikude ainsaks saatjaks on, kajades üle põldude ja karjamaade, üle niitude ja aasade, mäetaguse naabri sirelipõõsani, annab põhjuse avada kell 3:14 oma otsatoa aken ning vajuda pehmesse voodisse, hinges pesitsemas õhkõrn kahetsus, et sellal, kui teised kalal on, põõnan ma linnulaulu saatel kesk kloppimata patju ja tekke.
kuid kes teab, ehk just seal võtan ma ette oma kalapüügiretke.
