Seventeen forever

Käisin eile väljas (YO!) peale nädalat, mis koosnes olematust toidust, telekast, arvutist ja seejärel natuke rohkemast toidust. Õega käisime Eclipse eellinastusel (tema käis eri-eel-linastusel, millepärast ta minuga kohtuda ei saanud, mina seda aga ei uskunud ja pöörasin selle naljaks öeldes your way saying no is pretty impressive, mille peale tema ütles, et ta räägib tõsiselt, mis on ka pretty impressive. INDEED!) ja tuleb tõdeda, et sel juhul, sel erilisel juhul oli minu arvates film parem kui raamat või ma sain lihtsalt ühe hea elamuse. Väga meeldis igatahes ja soundtrack oli super! Muideks, selgus, et ta vist siiski tahab minuga suhelda ja kokku saada, lihtsalt TEMA ei ütle kunagi selliseid asju välja ega näita neid välja. Kuid nüüd ei saa mina, yeah. Elu on tore. : ) Lähen nüüd kaon peaaegu et juuli lõpuni ära Hiiumaale ja saan oma keha vormi ja loen raamatuid ja vaatan ohtralt telekat ja üritan kuskil netiühendust saada oma läpakaga ja teen aiatöid ja suhtlen sugulastega ja päevitan... ja käin ujumas!!! ja KÄIN TÖÖL! Lõppude lõpuks ei kõlagi see kõik nii halvasti, kahju, et temaga niimoodi läks ainult... tähendab, kõik, mis juhtus oli vaid see, et me ei saanud kokku saada, kuigi me tahtsime... see kõlab valesti, oehh, pohh. Ma tulen tagasi ja siis... loodan, et ta tahab ikka. Peaasi, et ma suitsiidimõtteid ei mõlgutaks ja naudiksin oma juulikuud, yeah, peace!