Minu öö vastu kahekümneviiendat detsembrit möödus tehes kõike muud kui lunastades oma patte. Tegelikult see öö kestab veel, aga patt on tehtud. Ma suitsetasin oma toa aknal, millel oli suvest sääsevõrk ette jäänud ja kõik toss läks ilusti kardinasse + mul ei olnud tuhatoosi ega selle asendajat, seega ma raputasin tuha aknalauale ja kustutasin sigareti poole pealt ära, surudes seda aknalauale ja arvake ära, mis seal praegu on ja mida sealt vist kunagi ära ei saa, megawin! Aga, positiivselt lähenedes, see oli ikka kuradi mõnus ja parim on lihtsalt suitsetada, kui the xx mängib. See muusika ongi suitsetamise jaoks tehtud. Aga, negatiivselt lähenedes, suits olevat tervisele kahjulik ja eriti neljateistaastastele tütarlastele, nemad ei tohtivat üldse teha sellist asja. Positiivselt lähenedes jällegi - eelmisel sajandil ei olnud mingeid piiranguid ega kahjulikkuse jama ning juba kaheteistaastastel võis jointi hambus näha. Kena generatsioon oli. Looming oli parim, inimesed ei surnud kopsuvähki, mille eest tänapäeval hoiatatakse. Kust ta nii järsku siis peaks tulema? Suits jääb suitsuks. Ma mõistan, et on rohkem uuritud seda asja ja avastatud igasuguseid halbu asju, aga ega sellepärast ei peaks seda nüüd täiesti ära kaotama. See on osa ajaloost, see on nostalgia. Kuidas sa saakski mitte suitsetada, kui kõik su iidolid, kui kõik su lemmikmuusikud on suitsetajad? Sa tahad olla nende moodi, tunda, mida nemad tundsid. Pealegi - kõik on mõistuses kinni niikuinii. Kui sa mõtled, et suits teeb sulle halba, ta teeb. Kui sa sellega oma pead ei vaeva ja naudid elu ja annad endast võimaliku parima, siis ega ta õnnelikku inimest ei häiri, inimest, kes on osa Maailma Hingest.
Jah, kell on 2:22 jõuluööl ja ma kirjutasin just arvamusloo suitsetamisest tänapäeval.
