kust tulevad mõtted

nagu

äkki keegi peale mu ema ja vanaema ei hooligi minust

kõik need inimesed, kes mulle naeratavad, ei naeratagi mulle, vaid me pilgud kohtuvad siis, kui nad juba naeratavad

ma ei lähe kunagi pulma, sest mind ei kutsuta

mulle ei tehta mitte kunagi abieluettepanekut
ma ei saa kunagi teada, mis tunne on elada meessoost isikuga ühe katuse all

ma ei saa kunagi tööle, sest mu ankeete ignoreeritakse

ma ei saa kunagi tööle, sest mingil põhjusel mind lihtsalt kardetakse

äkki mu vanaema ei hooli minust

kust sellised mõtted tulevad? lohutan end mõttega, et kui mina kellelegi naeratan, siis mitte sellepärast, et ma juba naeratasin, vaid sellepärast, et

see keegi vastu naerataks

ilmselt

mu elu kolmas haiku

inimesed mu ümber on suureks saanud
aga passis on meil sama sünniaasta

midagi ei klapi

laulud

see tunne, kui sa avastad, et need kaks laulu, mida sa trepikojas, sest seal kajab, kõige sagedamini laulad, on amazing grace ja how great thou art. juba tubli mitu aastat. iga jumala kord, kui mul on aega hetkeks seisatada. seega mitte hommikuti aga... üsna sagedasti sellegipoolest.
suuresti on see sellepärast, et ma kinkisin aastal 2009 emale susan boyle'i plaadi. aga eks seal plaadil ole ju teisigi lugusid, kauneid lugusid nagu cry me a river või wild horses või... seega miks just need kaks laulu? miks hakkan ma täiesti loomulikult, peaaegu et alateadlikult neid laulma? miks valdab mind seda tehes mingisugune kummaline rahu?
ja miks ma tean vastust?

asjad

väga palju asju juhtub tegelikult kogu aeg suhteliselt suur protsent ajast midagi ikka juhtub hästi tihti nagu toimub midagi üldiselt mingisugused väiksemad asjad aga lõpuks on need ikka need suuremad hoopis

aeg lendab nagu turteltuvi

nälg

jube nälg on kogu aeg