kirjutasin millalgi postituse "tahan elada filmis" ja elu on mind sõna otseses mõttes stseenidesse paisanud. sekundilise täpsusega määratletud alguse ja lõpuga stseenid nagu päris-päris filmides ja mina selle kõige keskel justkui peategelasena, ent siiski kõrvaltvaatajana.
aga neid stseene kirja panna ma ei saa. võib-olla kunagi, aga praegu on nad veel liiga värskelt läbi elatud ja nähtud ja tuntud. ja võib-olla nad ei olegi midagi nii suurt, kui pealkiri "elu nagu filmis" võiks lubada. kohe kindlasti ei liigitu see ei põneviku ega komöödia ega muude teada-tuntud ja nähtud filmide alla. see on selline armas väike enneolematu aga ammu olemas olnud žanr, millest keegi tema ammu olemas olemise tõttu filmi vändanud ei olegi. aga kui oleks, siis mu silmad oleksid kaamera. mida kõike nad juba näinud ka ei ole!
ja seda kõike sellepärast, et ma käin tööl. või siis sellepärast, et ma viibin hiiumaa "lõunas", kuhu kärdla mehed juba ammuilma puhkama on sõitnud. vist ikka sellepärast.
kell 7 algab debussy
ma mõtlen, kui mängima panen vinüüli
kuus minutit brahmsi
mulle brahms meeldib.
kuus tundi hoida last
teadmata, et saad selle eest raha aga saad
ja palju
lausa nii palju, et pead seda inimkaubanduseks
aga ma ju armastan seda last, ma ütlen ja keegi ei kuule ega usu
sest keegi ei usu ega taha armastust
kui shakespeare näitas, et see on valus
järelikult on.
elu on lühike
miks valida valu
mille eest sa niikuinii
ummisjalu
kunagi jooksed
nii kaugele, et tagasi ei oska tulla
kuigi tahaks
valuta oli parem.
ma olen terve elu pianistiks saada tahtnud
mitte teistele vaid endale
mitte lava peal vaid taga
öeldakse, et kui sul on anne, siis sa pead seda jagama
nii on ette nähtud.
klaver on sama ilus nagu laps, keda ma hoian, sipelgaid vaatamas
täna me vaatasime kaks tundi sipelgaid
nad üritasid tassida üht tillukest oksa
ja ma võitlesin iseendaga tunni
kas neid aidata
või mitte
sest ma teadsin, et ei tohi
nii on ette nähtud.
kui ma teda magama panin, ma ühtäkki teadsin, et tahan ise ka kunagi emaks saada
ma pole varem seda teadnud
ma mõtlesin talle kaks muinasjuttu, sest ta ei tahtnud neid, mis raamatus
jutustasin talle tammetõru seiklustest
ta jäi magama ja ärgata ei tahtnudki
aga lõpuks ta ärkas ja me vaatasime veel sipelgaid
ja siis tuli ta ema
viis ta ära
ja ütles et ma paneks tunnid kirja
kella ühest kella seitsmeni
kell 7 algas debussy
kuus minutit brahmsi
mulle brahms meeldib.
kuus tundi hoida last
teadmata, et saad selle eest raha aga saad
ja palju
lausa nii palju, et pead seda inimkaubanduseks
aga ma ju armastan seda last, ma ütlen ja keegi ei kuule ega usu
sest keegi ei usu ega taha armastust
kui shakespeare näitas, et see on valus
järelikult on.
elu on lühike
miks valida valu
mille eest sa niikuinii
ummisjalu
kunagi jooksed
nii kaugele, et tagasi ei oska tulla
kuigi tahaks
valuta oli parem.
ma olen terve elu pianistiks saada tahtnud
mitte teistele vaid endale
mitte lava peal vaid taga
öeldakse, et kui sul on anne, siis sa pead seda jagama
nii on ette nähtud.
klaver on sama ilus nagu laps, keda ma hoian, sipelgaid vaatamas
täna me vaatasime kaks tundi sipelgaid
nad üritasid tassida üht tillukest oksa
ja ma võitlesin iseendaga tunni
kas neid aidata
või mitte
sest ma teadsin, et ei tohi
nii on ette nähtud.
kui ma teda magama panin, ma ühtäkki teadsin, et tahan ise ka kunagi emaks saada
ma pole varem seda teadnud
ma mõtlesin talle kaks muinasjuttu, sest ta ei tahtnud neid, mis raamatus
jutustasin talle tammetõru seiklustest
ta jäi magama ja ärgata ei tahtnudki
aga lõpuks ta ärkas ja me vaatasime veel sipelgaid
ja siis tuli ta ema
viis ta ära
ja ütles et ma paneks tunnid kirja
kella ühest kella seitsmeni
kell 7 algas debussy
Subscribe to:
Comments (Atom)
