mis juhtus pseudoromantismiga

mulle meeldib, kui asjad ei lähe plaanipäraselt

sest plaane ei ole mul kunagi

nüüd ma tean, mis tunne on kõndida novembrikuu öisetel kalamaja tänavatel ja lasta külmal vihmal end läbimärjaks leotada nii, et silmalainer, jah, tõesti, silmalainer, mida ma elus esimest korda kasutasin, mu silmakoopa mustaks leotab ja sel sisselööduna paista laseb

nüüd ma tean, mis tunne on juua tühja kõhu peale punast, väga punast veini, et see saatana sigitis ikka pähe hakkaks ja veidikenegi sooja nendel öisetel kalamaja tänavatel tuledes helendavat viimast trammi oodates annaks

nüüd ma tean, mis tunne on kohata kõiki tuttavaid, keda ma oma üürikese elu, arvu poolest suhteliselt kesiste pidude jooksul kohanud olen ja joosta, suits näpus, nende poole ja hüüda: 'heeiii! ma tean sind! sa olid seal!' ja nad vastavad samasuguses eufoorias: 'olin jaa! šampust tahad?' ning tasapisi hõljuda muusika ja rahva rütmis edasi, küsides suitsu ja lonkse kõigest ja kõigilt, kes tee peale jäävad

nüüd ma tean, mis tunne on kohata oma suve ainsa crush'i (kui sellele on eestikeelne vaste, mis tähendab enam-vähem sama asja, siis on selge, et kahest tunnist eesti keelest nädalas on vähe) sõpru, kes olid ka seal, aga seda ma neile muidugi ütlema ei lähe, vaid küsin hoopis vanilli jointi ja vestlen sellest, kui ilus on ida-euroopa ja et suvel peab kindlasti selle tripi peipsi äärde ära tegema, kuna seal on liiv, männid ja suur hulk vett, mis paistab merena



nüüd ma tean, mis tunne on omada korterit kalamajas, sealt sisse ja välja jalutada, veini juua ja kell kolm öösel vorstivõileibu süüa.

see kõik oli vaid üheks ööks: vorstivõileivad, vein, kalamaja korter ja rastadega tüüp, kes perfektseid jointe keeras, aga head asjad kestavadki vaid ühe öö ja kestavadki vähe ja teinekord vähemgi kui öö ja rutiini neist, headest asjadest, tekitada ei saa, sest kui ta tekib, need pole enam head.



seda laulu olen ma just a cappella versioonis viimasel ajal võib-olla et liigagi palju kuulanud, sest 'head asja pole kunagi liiga palju' ei pea siiski paika. ma olen teda kuulanud täpselt nii palju, et mõista, et ma tahan endale inimesi (päris inimesi kohe), kellega seda koos laulda, aga mitte lihtsalt laulda, vaid laulda nagu 'across the universe'is (mille versiooni ma ei tahtnud siia panna, kuna mulle väga ei passinud nende vokaal, mina ja mu kujuteldavad sõbrad teeksime paremini (sest sürreaalsus on alati parem))