ma ei saa kirjutada kui ema mulle kuklasse hingab ma ei saa rääkida ma ei saa elada ma ei saa olla kui keegi mulle kuklasse hingab palun ärge hingake mulle kuklasse
palun ärge hingake mulle kuklasse
hingake kuhugi
mujale
aga mitte minu kuklasse, palun, see on haavatud ja mu veri ei hüübi.
loodud mitte millekski loodud lihtsalt loomise pärast et oleks mida luua
ärge hingake mulle kuklasse
don't judge a book by its cover
don't judge a student by its handwriting
do judge books by their covers and do judge students by their handwriting
fuck
shit
crap
loodud mitte millekski loodud lihtsalt loomise pärast et oleks mida luua
kelle sängi valvata kellega mängida kelle ängi vaadata ja surra
lihtsalt loomise pärast
et oleks mida luua
i have a kind of sick desperation in my
ma istun arvutitoolil ja ei nuta, sest
okei, juba tuli. tuli ära
silm niiskus
what are jõulud
ma ei taha teid, mitte praegu, mul ei ole kedagi, minge ära
minge ära jõulud
jeesus ei sündinud 2011 aastat tagasi
minge ära
palun
_
ühes tuulevaikuse ja kristallselge lumega
tulge tagasi koos lootuse ja umbusuga
mõttega, et päiksel on parem
sest füüsikalised konstandid ei kehti
ja tulevik ei ole rusuvam
_
nagu ma sõbrale ütlesin: pole ammu kinos käind, elu näind
pole tõesti ammu kinos käind
elu näind
okei, juba tuli. tuli ära
silm niiskus
what are jõulud
ma ei taha teid, mitte praegu, mul ei ole kedagi, minge ära
minge ära jõulud
jeesus ei sündinud 2011 aastat tagasi
minge ära
palun
_
ühes tuulevaikuse ja kristallselge lumega
tulge tagasi koos lootuse ja umbusuga
mõttega, et päiksel on parem
sest füüsikalised konstandid ei kehti
ja tulevik ei ole rusuvam
_
nagu ma sõbrale ütlesin: pole ammu kinos käind, elu näind
pole tõesti ammu kinos käind
elu näind
ma istusin auto tagaistmel ja nutsin
ma istusin auto tagaistmel ja nutsin. pisarad mu palgeil ja udu mu prilliklaasidel olid niisama kleepuvad kui aknad ja meid ümbritsev idaeuroopalik madalrõhkkond. ma ei saanud aru, kas see kõik kleepus minu külge või vastupidi, aga ma teadsin, et ma armastan seda ja ei saa selleta. või vastupidi.
ma istusin auto tagaistmel ja nutsin. mul olidki sõbrad ja üürike õnn kahe keemia tunni vahel ei olnud alusetu. mul olidki sõbrad, kes mind ootasid ja ootasid veel ja jooksid mulle vastu ja jooksid koos minuga. mul olidki sõbrad, kellega ma šampuseklaase kokku lõin ja tordi sisse sukeldusin. ma ei tea siiani, kas oli see šampus või armastus, aga ma kleepusin selle külge. või vastupidi.
ma istusin auto tagaistmel ja nutsin. mu ainus materiaalne investeering mängis mulle lugu, mille järgi on nutnud ka mu ema ja isa. ma istusin auto tagaistmel ja mõtlesin, millal viimati nutsin ma õnnest, armastusest või kuidas iganes nad seda kutsuvad - tundest, et sul on keegi ja kellelgi oled sina ja teil on koos hea. teil on koos hea laupäevahommikul üksteise kõrval ärgata ja vanaema keedetud putru süüa ja vihikupaberile vesivärvide ja käsitööklassist pihta pandud pintsliga triipe tõmmata. teil on koos hea rääkida, mis kunagi saab, teades, et kunagi ei saa niikuinii mitte midagi. kõik läheb kas nii, nagu läheb või hullemini veel. aga teil on ikka koos hea.
ma istusin auto tagaistmel ja nutsin, sest kõik need soolad ja veed pidid kuidagi minust ju välja saama. ma nutsin, sest ma ei olnud tunnistanud enda ja teiste inimlikkust. ma olin kangekaelselt väitnud, et ma ei kleepu enam mitte kunagi. olen liimist lahti. ja olingi.
ma istusin auto tagaistmel, nutsin ja mõtlesin, et mu jõulud olid oktoobris ära, aga see, mis praegu on, on parem. see lõppeb peagi, ilmselt on juba lõppemas, sest kõik asjad lõppevad ja väga ruttu. lõppeb see aastagi, mille igal õhtul, eriti juulikuu sumedatel öödel ma padja läbimärjaks nutsin ja harva oli see tundest, et mul oli keegi ja ma olin kellelgi ja meil oli koos hea.
ma istusin auto tagaistmel, pühkisin laulu lõppedes pisaraid, astusin välja ja tahtsin olla see poiss filmist ''üksinda kodus'', kes suure jõulupuu poole vaatas ja selle taga oma ema nägi ja tema poole jooksis ja nad kallistasid ja siis tuli muusika.
ma vaatasin aga üles oma nelikümmend aastat tagasi müüritud toa aknale, kus põlesid jõululambid ja mille kardin oli viltu ja mu ema sõitis ära ja mul oli külm.
lühikeste tiibadega albatross
lõviosa mu päevast ei moodusta mitte keemiatunnid, söögikorrad ega füüsiline aktiivsus, vaid emotsioonid - paskade (uus mõõduühik) kaupa emotsioone kõiksugu pasa pärast. sest paska leidub siin maailmas rohkem kui asju, mis ei pane nutma ega karjuma ega jooksma kiiremini, kui katkise tallaga saapad ja eestimaa ilmastik lubavad.
viimne tilk karikasse - mu ainsasse päästekarikasse, mu naiivse lootuse lättesse - kukkus kõlinal kui euro. räpane, laastav euro. ma arvasingi, et kõik need märgid - lauluvõistluste ajal aastast aastasse haigestumised, sobimatus lauljate seltskonda - ütlevad, et see ei olegi see, mida ma tegema pean. ma ei tahtnud seda uskuda, sest see meeldis mulle. aga see pole see. ,,ah, tema oli see laulja''. ei, ma ei taha nii. kuigi ma võin julgelt ja ausalt väita, et ma laulan paremini kui meie kooli teada-tuntud ''paremad'' lauljad kõik kokku, ei ole ma sellegipoolest laulja, muidugi ei ole ma laulja, ma ei tahagi olla laulja, kui lauljana tuntakse enesekeskset kõiketeadjat muusikut, siis see ei ole mina. kui lauljana tuntakse endast liiga heal arvamusel puhtalt lauluhääle omamise tõttu olevat isikut, siis see ei ole mina.
kuigi ma tahtsin. jah, ma väga tahtsin, kuna minu jaoks ei ole midagi ilusamat, kui meie kooli aulas armastatud lugu otse mikrofoni laulda.
mu klaverisaatja tuletas mulle igal vahetunnil meelde, et peale seitsmendat tundi muusikaklassis, teeme läbi. jah, muidugi, olgu. läksime kohale ja meie kooli lauljate ''paremik'' oli seal ees ja mul kiskus kõht krampi, kuna ma ei armasta nende seltskonda sedavõrd, et seal viibida ja mu klaverisaatja üritas siis meeleheitlikult neile selgeks teha, et me tahame läbi teha, kallis annika, kas sa palun liiguksid eest, aga ta ei saanud, kuna muusikaõpetaja oli andnud meile kolm minutit ja temal pidavat kuluma just nii palju mõne noodi üles kirjutamiseks. hierarhia. lauljatega käib kaasas see kuradi hierarhia. muidugi, kui rumal minust, et sellest mööda vaatasin. ma tundsin, et olin vedanud alt ennast ja oma klaverisaatjat, kuna see olin mina, kel tuli idee kontserdil laulda ja palunud tal ennast saata. kõik loksus järsku paika, mida ma ei sallinud, ja ma jooksin koolimajast välja, kapseldudes oma kaks tuhat eesti krooni maksnud roosaruudulisse suusajopesse, mis sai mulle mõne aasta eest soetatud sel lihtsal põhjusel, et mul oli olnud laastav kopsupõletik ja ainus viis end edaspidi kaitsta oli kapselduda mõnda sooja vatiinist ja kuulikindla kattematerjaliga jopesse, mida ma südamepõhjani jälestan (mu ema ei mõista, miks ma seda enam ei taha. ta on kurb ja solvunud, kuna see maksis kaks tuhat kakssada eesti krooni ja kolm aastat tagasi ma ju tahtsin seda). ma näen sellega välja nagu mõni vastpuberteetik ja täpselt niimoodi ma ennast koolimajast välja joostes ka tundsin. jooksin poodi ja ostsin kokku kohukesi ja mingit kallist martsipani ja ma teadsin, et mul ei jää jõulukinkideks, mida ma pean tegema täpselt kaks - õele ja klassivennale - piisavalt raha, aga ma ikkagi ostsin ja neelasin need tervelt alla ja hakkasin nutma ja jooksin mcdonaldsisse ja ostsin sealt friikaid, while listening to led zeppelin, while wearing a thing that should be worn on the top of mont blanc only.
ma soovisin, et keegi mind peataks. keegi ei peatanud mind. minust kraadi võrra õudsemad inimesed ostsid kiirtoitu lausa 21 euro ja 90 sendi eest, mis võrdus umbes viie kandikuga ja ma olin enda, kiirtoidu ja maailma peale nii vihane, et tundsin soovi virutada millegagi enda ees olevale mehele vastu pead sel lihtsalt põhjusel, et ta ei lasknud mul piisavalt kiiresti sadomasohhismiga tegeleda. tabanud end midagi sellist soovimas, hakkasin nutma ja karjusin teenindajale: ÜHED VÄIKSED FRIIKAD, PALUN! ja kui teenindaja alguses aru ei saanud, karjusin veel valjemini: ÜHED VÄIKSED FRIIKAD, PALUN! ja hakkasin veel rohkem nutma, sest ma ei tahtnud neid friikaid ja ma ei tahtnud teenindaja peale karjuda, kuna ta nimi oli julia ja ta ei olnud süüdi.
ma sain oma friikad, sain päästetud oma kõrvaklapi kandiku alt, jooksin välja, katkised saapad vastu eestimaa vesist asfalti nühkimas, vööta kulunud teksased alla vajumas ja kõige selle peal üks väga rõve kaks tuhat eesti krooni maksnud roosaruuduline suusajope mu higist leemendavat ja eeskujulikult riietatud keha kaunistamas.
ma panin ta selga ainult sellepärast, et ema ütles, et õues sajab. õues ei sadanud. õues ei saja kunagi, kui ema seda ütleb.
jõudsin napilt bussile, rühkisin tagaotsa ja tahtsin surra. ma ei tahtnud friikaid, aga ma kugistasin need sellegipoolest alla. kugistasin nagu viimne oss, mcdonaldsi püsiklient, lühikeste tiibadega albatross.
ja tulin koju seda kirjutama, sest
kahe keemia tunni vahel olin ma õnnelik. ma tundsin, et mul on sõbrad ja et ma saan nendega suvel sinna minna
sõita ratastega mööda eestit - lõunasse, küngaste ja järvede keskele, joosta neist üle ja käia neis ujumas - seda võis välja lugeda mu silmist, kui naeratasin oma sõpradele, keda ma tol hetkel väga armastasin - ma teadsin, et vähemalt on meil midagi reaalset, vähemalt on nemad reaalsed ja mul on reaalne võimalus neid armastada
kahe keemia tunni vahel ei meenunud mulle aga tõeline reaalsus, vaid ma olingi õnnelik ja uskusingi, et nii läheb ja juulikuus valitseb kõrgrõhkkond, mis pleegitab me juukseid ja paitab me kehi. aga teekond suveni on aastast aastasse näidanud, et nii ei lähe ja kui suvi käes on, ei oska sa sellega enam midagi peale hakata, kuna sa oled teda mõnda aega vajanud lausa füüsiliselt, teda paaniliselt taga igatsenud. ja kui sa midagi väga tahad ja lõpuks selle saad, ei oma see enam endist väärtust. kõik augustid olen ma istunud toas ja vaadanud vihmapiisku oma aknale langemas ja mõelnud ,,huvitav, mida me sel aastal keemias õpime?'' või ,,kahju, et see asi, mida ma terve aasta teha tahtsin, tegemata jäi''. ma küll süüdistan oma materiaalset madalseisu, aga per aspera ad astra, ei tohi lasta endal leppida iseenda rumalusega. ei tohi kõiki augustikuid maha magada. kui ma ei saagi oma kõrgrõhkkonda ja oma juulit, oleksin ma ilmatu õnnelik ka vihmase augusti üle. viisteist aastat olen ma just seda armastanud. teised jooksid vihma eest tuppa, mina merre. kahju, et mu meri nõnda kaugeks on jäänud.
viimne tilk karikasse - mu ainsasse päästekarikasse, mu naiivse lootuse lättesse - kukkus kõlinal kui euro. räpane, laastav euro. ma arvasingi, et kõik need märgid - lauluvõistluste ajal aastast aastasse haigestumised, sobimatus lauljate seltskonda - ütlevad, et see ei olegi see, mida ma tegema pean. ma ei tahtnud seda uskuda, sest see meeldis mulle. aga see pole see. ,,ah, tema oli see laulja''. ei, ma ei taha nii. kuigi ma võin julgelt ja ausalt väita, et ma laulan paremini kui meie kooli teada-tuntud ''paremad'' lauljad kõik kokku, ei ole ma sellegipoolest laulja, muidugi ei ole ma laulja, ma ei tahagi olla laulja, kui lauljana tuntakse enesekeskset kõiketeadjat muusikut, siis see ei ole mina. kui lauljana tuntakse endast liiga heal arvamusel puhtalt lauluhääle omamise tõttu olevat isikut, siis see ei ole mina.
kuigi ma tahtsin. jah, ma väga tahtsin, kuna minu jaoks ei ole midagi ilusamat, kui meie kooli aulas armastatud lugu otse mikrofoni laulda.
mu klaverisaatja tuletas mulle igal vahetunnil meelde, et peale seitsmendat tundi muusikaklassis, teeme läbi. jah, muidugi, olgu. läksime kohale ja meie kooli lauljate ''paremik'' oli seal ees ja mul kiskus kõht krampi, kuna ma ei armasta nende seltskonda sedavõrd, et seal viibida ja mu klaverisaatja üritas siis meeleheitlikult neile selgeks teha, et me tahame läbi teha, kallis annika, kas sa palun liiguksid eest, aga ta ei saanud, kuna muusikaõpetaja oli andnud meile kolm minutit ja temal pidavat kuluma just nii palju mõne noodi üles kirjutamiseks. hierarhia. lauljatega käib kaasas see kuradi hierarhia. muidugi, kui rumal minust, et sellest mööda vaatasin. ma tundsin, et olin vedanud alt ennast ja oma klaverisaatjat, kuna see olin mina, kel tuli idee kontserdil laulda ja palunud tal ennast saata. kõik loksus järsku paika, mida ma ei sallinud, ja ma jooksin koolimajast välja, kapseldudes oma kaks tuhat eesti krooni maksnud roosaruudulisse suusajopesse, mis sai mulle mõne aasta eest soetatud sel lihtsal põhjusel, et mul oli olnud laastav kopsupõletik ja ainus viis end edaspidi kaitsta oli kapselduda mõnda sooja vatiinist ja kuulikindla kattematerjaliga jopesse, mida ma südamepõhjani jälestan (mu ema ei mõista, miks ma seda enam ei taha. ta on kurb ja solvunud, kuna see maksis kaks tuhat kakssada eesti krooni ja kolm aastat tagasi ma ju tahtsin seda). ma näen sellega välja nagu mõni vastpuberteetik ja täpselt niimoodi ma ennast koolimajast välja joostes ka tundsin. jooksin poodi ja ostsin kokku kohukesi ja mingit kallist martsipani ja ma teadsin, et mul ei jää jõulukinkideks, mida ma pean tegema täpselt kaks - õele ja klassivennale - piisavalt raha, aga ma ikkagi ostsin ja neelasin need tervelt alla ja hakkasin nutma ja jooksin mcdonaldsisse ja ostsin sealt friikaid, while listening to led zeppelin, while wearing a thing that should be worn on the top of mont blanc only.
ma soovisin, et keegi mind peataks. keegi ei peatanud mind. minust kraadi võrra õudsemad inimesed ostsid kiirtoitu lausa 21 euro ja 90 sendi eest, mis võrdus umbes viie kandikuga ja ma olin enda, kiirtoidu ja maailma peale nii vihane, et tundsin soovi virutada millegagi enda ees olevale mehele vastu pead sel lihtsalt põhjusel, et ta ei lasknud mul piisavalt kiiresti sadomasohhismiga tegeleda. tabanud end midagi sellist soovimas, hakkasin nutma ja karjusin teenindajale: ÜHED VÄIKSED FRIIKAD, PALUN! ja kui teenindaja alguses aru ei saanud, karjusin veel valjemini: ÜHED VÄIKSED FRIIKAD, PALUN! ja hakkasin veel rohkem nutma, sest ma ei tahtnud neid friikaid ja ma ei tahtnud teenindaja peale karjuda, kuna ta nimi oli julia ja ta ei olnud süüdi.
ma sain oma friikad, sain päästetud oma kõrvaklapi kandiku alt, jooksin välja, katkised saapad vastu eestimaa vesist asfalti nühkimas, vööta kulunud teksased alla vajumas ja kõige selle peal üks väga rõve kaks tuhat eesti krooni maksnud roosaruuduline suusajope mu higist leemendavat ja eeskujulikult riietatud keha kaunistamas.
ma panin ta selga ainult sellepärast, et ema ütles, et õues sajab. õues ei sadanud. õues ei saja kunagi, kui ema seda ütleb.
jõudsin napilt bussile, rühkisin tagaotsa ja tahtsin surra. ma ei tahtnud friikaid, aga ma kugistasin need sellegipoolest alla. kugistasin nagu viimne oss, mcdonaldsi püsiklient, lühikeste tiibadega albatross.
ja tulin koju seda kirjutama, sest
kahe keemia tunni vahel olin ma õnnelik. ma tundsin, et mul on sõbrad ja et ma saan nendega suvel sinna minna
sõita ratastega mööda eestit - lõunasse, küngaste ja järvede keskele, joosta neist üle ja käia neis ujumas - seda võis välja lugeda mu silmist, kui naeratasin oma sõpradele, keda ma tol hetkel väga armastasin - ma teadsin, et vähemalt on meil midagi reaalset, vähemalt on nemad reaalsed ja mul on reaalne võimalus neid armastada
kahe keemia tunni vahel ei meenunud mulle aga tõeline reaalsus, vaid ma olingi õnnelik ja uskusingi, et nii läheb ja juulikuus valitseb kõrgrõhkkond, mis pleegitab me juukseid ja paitab me kehi. aga teekond suveni on aastast aastasse näidanud, et nii ei lähe ja kui suvi käes on, ei oska sa sellega enam midagi peale hakata, kuna sa oled teda mõnda aega vajanud lausa füüsiliselt, teda paaniliselt taga igatsenud. ja kui sa midagi väga tahad ja lõpuks selle saad, ei oma see enam endist väärtust. kõik augustid olen ma istunud toas ja vaadanud vihmapiisku oma aknale langemas ja mõelnud ,,huvitav, mida me sel aastal keemias õpime?'' või ,,kahju, et see asi, mida ma terve aasta teha tahtsin, tegemata jäi''. ma küll süüdistan oma materiaalset madalseisu, aga per aspera ad astra, ei tohi lasta endal leppida iseenda rumalusega. ei tohi kõiki augustikuid maha magada. kui ma ei saagi oma kõrgrõhkkonda ja oma juulit, oleksin ma ilmatu õnnelik ka vihmase augusti üle. viisteist aastat olen ma just seda armastanud. teised jooksid vihma eest tuppa, mina merre. kahju, et mu meri nõnda kaugeks on jäänud.
titaandioksiid, mis ei reageeri paberil
soole mikrofloora
saab tasakaalustatud
kui kolm korda päevas
oksüdeerunud tugevust sisse süüa
puudusin keemiatunnist
ja keemia tuli mulle koju
puudusin koolist
ja e-kooli ilmusid viied
ja veel viisi ja viisi ja veel numbreid, mille eest saab tasuta ülikoolis õppida
trennis oli vähe inimesi. küllap seetõttu, et väljas oli torm. inimesed tihtipeale ei liigu tormise ilmaga. ma seekord vist isegi mõistan neid. mulle meeldib vaikus ja rahu ja need on kõik, mida üks torm ei ole. ma olen kaalus nii palju alla võtnud, et kartsin tuuleiile, kartsin, et nad mu pikali puhuvad, vastu kõnniteede katkiseid kive, mis libeda jäite all kurjakuulutavalt sillerdasid. seda ma ei soovinud. tahtsin jõuda trenni. minna tantsima. reedene trennisaal meeldis mulle, kuna seal oli rahulik. seal oli klaver. ma hakkasin seda mängima. 'clair de lune'. mängisin vaikselt, hoidsin all kõiki pedaale. kohalejõudnud trennikaaslased jälgisid mind, üle õla, püüdes jätta muljet, et nad mind ei jälgi, kuna klaverit mängida ma ei tohtinud, klaverit võis mängida plaatinablondiks värvitud kursuse parima tantsija parem käsi. naljakas hierarhia. olen end sealt meelega välja jätnud. nad kardavad mind, kuna ma ei räägi nendega kunagi. vaid vahetevahel, küsin ja olen sealjuures nii sõbralik, et nad kohkuvad ja ei oska vastata. küsin, mida tähendas port de bras. nad väldivad silmsidet. nad jätkavad teemadel, kui palav nendes bussides ikka on ja et nende nutitelefonist tuli jälle üks kild välja. nad tahavad korraldada peo. nad ei jää kunagi vait.
meid oli vähe ja meie treenerit ei olnud. teda asendas monza, kel oli iseloomu. see oli kirjas ta särgil. ta ütles trenni jooksul 'davaiks' seitse korda ja 'tore' kaheksa korda. ta alustas mingi tobeda harjutusega, ise sealjuures ühtegi näolihast liigutamata. 'mul on iseloomu' jõllitas mulle otse silma. ta oli tantsija kohta üpris trullakas ja isegi inetu. aga see meeldis mulle. mulle pole kunagi meeldinud piitspeenikesed ja piltilusad tantsijad. ma mõtlesin surra äärmiselt halva muusikavaliku peale, kui järsku tuli biitlite 'hey jude' ja ma olin tänulik, et ta lasi sel lõpuni kõlada. ma vihkasin teda, kuna äärmiselt halb muusikavalik jätkus peale biitleid. üritasin lahendada müsteeriumit, kuidas biitlid ta playlisti ära eksisid. mingisuguse üldfüüsilise osaga ühele poole saanud, teatas ta, et teeks kava ka ja siis me tegime kava ka. aga siis ma armastasin teda. kuna see oli jazz. päris jazz. nii kava kui ka muusika. kuna umbes selleks ajaks oli ta 'davaiks' öelnud juba viis korda ja 'tore' kuus korda, hakkasin ma mõistma kirja ta särgil. mulle meeldis see tants. peale balletti jäime veel kahe tüdrukuga, kes on must kaks-kolm aastat nooremad (ma ei ole kunagi suutnud endast vanematega normaalselt suhelda), seda meenutama ja nemad olid minuga ühel nõul - sellist värki võiks nagu tihedamini teha. väga tore, ütlesin ma, ma pean nüüd minema. tegelikult ei pidanud. aga ma tahtsin meeleheitlikult purustada fakti, et ma suudan normaalselt suhelda vaid endast noorematega. seda fakti, mis kehtib päevase täpsusega. ma jooksin riietuma ja olin riietusruumis üksi ja proovisin maha suruda spagaati, mis ei õnnestunud ja ma hakkasin laulma. mingit jazzi. mulle meeldib igal pool üksinda olla, eriti riietusruumides. siis ma läksin ja mu teele jäid piitspeenikesed ja piltilusad kunstripsmete ja kostüümidega tantsijad ja ma lahkusin reedeõhtusse, tahtsin midagi teha, midagi osta, aga ei teadnud, mis see on, tulin koju, sõin jäätist ja neelasin kapsleid.
mu soole mikrofloora on peagi tasakaalus
ei tea mis siis saab
saab tasakaalustatud
kui kolm korda päevas
oksüdeerunud tugevust sisse süüa
puudusin keemiatunnist
ja keemia tuli mulle koju
puudusin koolist
ja e-kooli ilmusid viied
ja veel viisi ja viisi ja veel numbreid, mille eest saab tasuta ülikoolis õppida
trennis oli vähe inimesi. küllap seetõttu, et väljas oli torm. inimesed tihtipeale ei liigu tormise ilmaga. ma seekord vist isegi mõistan neid. mulle meeldib vaikus ja rahu ja need on kõik, mida üks torm ei ole. ma olen kaalus nii palju alla võtnud, et kartsin tuuleiile, kartsin, et nad mu pikali puhuvad, vastu kõnniteede katkiseid kive, mis libeda jäite all kurjakuulutavalt sillerdasid. seda ma ei soovinud. tahtsin jõuda trenni. minna tantsima. reedene trennisaal meeldis mulle, kuna seal oli rahulik. seal oli klaver. ma hakkasin seda mängima. 'clair de lune'. mängisin vaikselt, hoidsin all kõiki pedaale. kohalejõudnud trennikaaslased jälgisid mind, üle õla, püüdes jätta muljet, et nad mind ei jälgi, kuna klaverit mängida ma ei tohtinud, klaverit võis mängida plaatinablondiks värvitud kursuse parima tantsija parem käsi. naljakas hierarhia. olen end sealt meelega välja jätnud. nad kardavad mind, kuna ma ei räägi nendega kunagi. vaid vahetevahel, küsin ja olen sealjuures nii sõbralik, et nad kohkuvad ja ei oska vastata. küsin, mida tähendas port de bras. nad väldivad silmsidet. nad jätkavad teemadel, kui palav nendes bussides ikka on ja et nende nutitelefonist tuli jälle üks kild välja. nad tahavad korraldada peo. nad ei jää kunagi vait.
meid oli vähe ja meie treenerit ei olnud. teda asendas monza, kel oli iseloomu. see oli kirjas ta särgil. ta ütles trenni jooksul 'davaiks' seitse korda ja 'tore' kaheksa korda. ta alustas mingi tobeda harjutusega, ise sealjuures ühtegi näolihast liigutamata. 'mul on iseloomu' jõllitas mulle otse silma. ta oli tantsija kohta üpris trullakas ja isegi inetu. aga see meeldis mulle. mulle pole kunagi meeldinud piitspeenikesed ja piltilusad tantsijad. ma mõtlesin surra äärmiselt halva muusikavaliku peale, kui järsku tuli biitlite 'hey jude' ja ma olin tänulik, et ta lasi sel lõpuni kõlada. ma vihkasin teda, kuna äärmiselt halb muusikavalik jätkus peale biitleid. üritasin lahendada müsteeriumit, kuidas biitlid ta playlisti ära eksisid. mingisuguse üldfüüsilise osaga ühele poole saanud, teatas ta, et teeks kava ka ja siis me tegime kava ka. aga siis ma armastasin teda. kuna see oli jazz. päris jazz. nii kava kui ka muusika. kuna umbes selleks ajaks oli ta 'davaiks' öelnud juba viis korda ja 'tore' kuus korda, hakkasin ma mõistma kirja ta särgil. mulle meeldis see tants. peale balletti jäime veel kahe tüdrukuga, kes on must kaks-kolm aastat nooremad (ma ei ole kunagi suutnud endast vanematega normaalselt suhelda), seda meenutama ja nemad olid minuga ühel nõul - sellist värki võiks nagu tihedamini teha. väga tore, ütlesin ma, ma pean nüüd minema. tegelikult ei pidanud. aga ma tahtsin meeleheitlikult purustada fakti, et ma suudan normaalselt suhelda vaid endast noorematega. seda fakti, mis kehtib päevase täpsusega. ma jooksin riietuma ja olin riietusruumis üksi ja proovisin maha suruda spagaati, mis ei õnnestunud ja ma hakkasin laulma. mingit jazzi. mulle meeldib igal pool üksinda olla, eriti riietusruumides. siis ma läksin ja mu teele jäid piitspeenikesed ja piltilusad kunstripsmete ja kostüümidega tantsijad ja ma lahkusin reedeõhtusse, tahtsin midagi teha, midagi osta, aga ei teadnud, mis see on, tulin koju, sõin jäätist ja neelasin kapsleid.
mu soole mikrofloora on peagi tasakaalus
ei tea mis siis saab
matemaatika rakendamisest igapäevaelus
novembrikuu keskmine õhutemperatuur
ja mu võime olla positiivselt meelestatud
on tõusnud kümne kraadi võrra (matemaatika)
misjuures tasub mainida, et mõlemad näitajad on olnud alati miinustes (matemaatika!!!)
kaubamaja toidumaailmas (et mille kuradi pärast käisin ma kaubamaja toidumaailmas? küsisin ka endalt seda ja jõudsin järeldusele, et ma olin lihtsalt seal läheduses ja sealt saab viiekroonist rukkipitsat ja lõppude lõpuks pole vahet, kust ja mida sa süüa ostad - üleliia odav on ta igal pool (võiks ju kallim olla?!))
et siis tallinna kaubamaja toidumaailm, umbes kell 15:51, seisin järjekorras ja järsku teatas üleliia kiiresti tegutsev müüja, et ta peab ära minema, sest üks klient ei pannud saiadele silte peale ja noh, need jahtuksid ära ja siis oleks suht perses, nii et ta pidi ära minema. mina ostsin rukkipitsa ja minu taga olev keskealine peenike sulejopega kunagi ilus ja õnnelik olnud naine ostis pulsi uue jõulusiidri ja umbes 30 cm jagu süüa (jee, matemaatika!). me olime järjekorras seisnud umbes seitse minutit (keskealise peenikese sulejopega kunagi ilusa ja õnneliku naise arust aga pool tundi) ja nii mõnegi kannatus oli juba katkemas, ülejäänud ostlejatel ei olnud enam lihtsalt närvirakke, et üldse omada midagi sellist nagu kannatus. 'tra me oleme pool tundi seisnud siin juba, tahaks oma faking kauba juba kätte saada ja nahhui tõmmata siit, on teil vaja need faking saiad just praegu ära viia, kogu aeg küpsetate juurde neid ju, mis vahet sel on, kaks saia ees või taga' umbes täpselt midagi sellist suutsin nende elementaarse kapitalistliku viisakuse piiridesse jäävatest kommentaaridest välja lugeda, kui müüja tõmbas koos saiadega nahhui ja mu klappidest hakkas mängima mgmt 'everything is happening so fast'.
mul läks pitsa ostmiseks veerand tundi (maaaaatemaatikaaa!) aga ma jõudsin oma 16:02 väljuvale bussile. tõtt-öelda jõudsin ma enne seda olla kõnetatud kahe üpris veetleva välismaa noormehe poolt. alguses ma küll arvasin, et nad kõnelevad vene keeles, jah, mul läks umbes neli sekundit mõistmaks, et see on siiski inglise keel, aga jah. see oli mu päeva tipphetk vist, kuna mulle tundus, et ta tahaks minuga ka edasi vestlust arendada (halleluuja!) ja mu võime olla positiivselt meelestatud on tõusnud kümne kraadi võrra.
'excuse me, where is the supermarket?'
'you mean a place you can by food and stuff?'
'yeah, where is it?'
'there are lots of supermarkets'
'but where are they?'
'down there, on the first floor'
'down there?'
'yeah'
'thank you'
'you're welcome'
*rushing away, forever alone*
kuna ta mul sõna-sõnalt peas on, siis ma kardan, et ehk on ta hoopis nädala tipphetk või aasta või minuti tipphetk või
ausalt öeldes on mul suht pohhui, ülehomseks ma ei mäleta seda.
mu korterist umbes 288 meetri (jeeee, matemaatika!) kaugusel asub kaltsukas, that's right, päris kaltsukas kohe, kust saab riideid kahe ja kolme euro eest nii, et nad sulle nagu päriselt meeldivad ja sobivad. füüsika tunnis pärast klassivennaga nimede nagu kanni urvi ja võitur ormi üle naermist küsisin ma talt, et mis ta arvab, palju mu kena heleroosa uus kampsik maksis ja ta pakkus hoobilt 40 ja siis hiljem veidi alla selle (matemaatika!) ehk kaheeurost vastust ta uskuda ei suutnud. ma rääkisin, et need neljakümneeurosed kampsunid on kapitalistliku propaganda tulemus ja inimesed tõesti ostavad neid, kuna neil pole faking aimu ka, miks see hind tegelikult selline on, kuna esiteks nad saavad seda lubada ja teiseks nad on lihtsalt debiilikud. kaks eurot nii ilusa kampsiku eest (ja ÜKS euro veel ilusama kampsiku eest!) on tegelikult üsna täpne hind, sest need, kes selle kampsuni tegid, umbes nii palju saidki, kui sedagi. need, kes selle kampsuni tegid, tegid veel tuhat samasugust ja võisid ikka vaid kaks eurot selle eest saada. või siis kaks viilu leiba. bangladeshis ilmselt küll riisi, aga mõte jääb samaks. jah, mu kampsun on tehtud bangladeshis. kui ma guugeldan seda riiki ja vaatan neid pilte, siis ma ei taha seda kampsunit kanda enam, mis sest, et ta nii kuradi hästi mulle sobib ja mul seda vaja oli ja sellega on soe ja hea koolipingis tarkust omandada. huvitav, kas üks kaheteistaastane noor neiu mõtles seda kampsunit tehes sellele, kuidas ühel ida-euroopa noorel neiul seda kandes hea ja soe koolipingis tarkust omandada on? ei, ei mõelnud. ma muidugi ei tea, mis toimub ühe kaheteistaastase bangladeshi noore peas, aga ma tean, et seda ta ei mõelnud. ta võis vaid mõelda, et ta sellega võimalikult kiiresti ühele poole saaks, et järgmist alustada, et järgmist alustada, et järgmist alustada, et saada lonks puhast vett, et jaksata järgmist alustada, et järgmist alustada, et järgmist
ma mõtlesin, et ma olen endas suretanud geeni nendest asjadest mõelda. suretanud läbi relative clause'ide ja a(x-x1)(x-x2) ja Q=Km'ide aga ei, ei ole suretanud. ilmselt ei saagi suretada, ta sureb ise, enam-jaolt. sureb ära, kõngeb, kaob, muundub massienergiaks.
because it's been a while. seesama klassivend ütles, et ma olen nii korralik (kord, süsteemid, moraalid, pask), kui ta mind päevikut ette täitmas ja kontrolltöid sinise vildikaga märgistamas nägi. aga ma ei saa teisiti, ütlesin ma talle ja endale. ma olen niivõrd kaootiline inimene, et kui mul ei oleks päevikut, kus on tunniplaan ja kodused tööd, ei oleks mul nelju ja viisi. jah. need on mulle nüüd olulised. need on mulle olulised veel...hmm..kuus kuud. pool aastat. ei, kuus kuud kõlab vähem. jah. siis see on läbi. kõik. siis ma ei pea kunagi enam millegi nii tobeda kui numbri pärast rabelema. siis ma saan keskenduda asjadele, mida ma tahan ja inimestele, keda ma tahan ja kohtadele, kus ma olla tahan. oleks see siis vaid nii, eks ole. et ma ei hakkaks jälle põdema ja liigselt pabistama. et ma laseks asjadel minna ja olla nii, nagu nad olema peavad. sest kuskil sisimas olen ma alati teadnud, kuidas nad olema peavad.
tegelikult on ju viis ilus number ja neid e-koolis näha on teinekord päris hea, kas pole? ma arvan, et ei leidu õpilast, kes minuga ei nõustuks, kas või kuskil sisimas. olgu see haridussüsteem nii perses kui tahes, järgmise kuue kuu jooksul mina ega keegi teine seda muuta ei saa (unless there will be a revolution, please, god, give us a revolution!)
mu kaheteistaastaselt emale jõuludeks valmistatud plaat, mis sisaldab endas igihaljaid sinatra, abba ja monroe poolt kuulsaks lauldud hitte, on tõusnud taas meie pere top1 hulka ja rakendab end suurepäraselt meie argipäeva keskustellu. paljastasin sinatra laule kaasa lõõritades emale, et ma tahtsin väiksena saada muusikalitäheks (kusjuures see soov eksisteerib veel kusagil, see on küll aastatega kõvasti vaibunud, reaalsuse piiridesse end mahutanud, aga siiski 0,5-protsendiliselt jõus (jeeee, matemaaatika!)), mille peale ema küsis: aga nüüd? ja seda, kusjuures, täiesti tõsiselt, kuna me olime enne just rääkinud sellest, et järgmiseks nädalaks meil söögiraha ei jätku ja nii mina kui ka ema teame, et lava on ainus koht, kuhu ma tõeliselt sündinud olen
ja mu võime olla positiivselt meelestatud
on tõusnud kümne kraadi võrra (matemaatika)
misjuures tasub mainida, et mõlemad näitajad on olnud alati miinustes (matemaatika!!!)
kaubamaja toidumaailmas (et mille kuradi pärast käisin ma kaubamaja toidumaailmas? küsisin ka endalt seda ja jõudsin järeldusele, et ma olin lihtsalt seal läheduses ja sealt saab viiekroonist rukkipitsat ja lõppude lõpuks pole vahet, kust ja mida sa süüa ostad - üleliia odav on ta igal pool (võiks ju kallim olla?!))
et siis tallinna kaubamaja toidumaailm, umbes kell 15:51, seisin järjekorras ja järsku teatas üleliia kiiresti tegutsev müüja, et ta peab ära minema, sest üks klient ei pannud saiadele silte peale ja noh, need jahtuksid ära ja siis oleks suht perses, nii et ta pidi ära minema. mina ostsin rukkipitsa ja minu taga olev keskealine peenike sulejopega kunagi ilus ja õnnelik olnud naine ostis pulsi uue jõulusiidri ja umbes 30 cm jagu süüa (jee, matemaatika!). me olime järjekorras seisnud umbes seitse minutit (keskealise peenikese sulejopega kunagi ilusa ja õnneliku naise arust aga pool tundi) ja nii mõnegi kannatus oli juba katkemas, ülejäänud ostlejatel ei olnud enam lihtsalt närvirakke, et üldse omada midagi sellist nagu kannatus. 'tra me oleme pool tundi seisnud siin juba, tahaks oma faking kauba juba kätte saada ja nahhui tõmmata siit, on teil vaja need faking saiad just praegu ära viia, kogu aeg küpsetate juurde neid ju, mis vahet sel on, kaks saia ees või taga' umbes täpselt midagi sellist suutsin nende elementaarse kapitalistliku viisakuse piiridesse jäävatest kommentaaridest välja lugeda, kui müüja tõmbas koos saiadega nahhui ja mu klappidest hakkas mängima mgmt 'everything is happening so fast'.
mul läks pitsa ostmiseks veerand tundi (maaaaatemaatikaaa!) aga ma jõudsin oma 16:02 väljuvale bussile. tõtt-öelda jõudsin ma enne seda olla kõnetatud kahe üpris veetleva välismaa noormehe poolt. alguses ma küll arvasin, et nad kõnelevad vene keeles, jah, mul läks umbes neli sekundit mõistmaks, et see on siiski inglise keel, aga jah. see oli mu päeva tipphetk vist, kuna mulle tundus, et ta tahaks minuga ka edasi vestlust arendada (halleluuja!) ja mu võime olla positiivselt meelestatud on tõusnud kümne kraadi võrra.
'excuse me, where is the supermarket?'
'you mean a place you can by food and stuff?'
'yeah, where is it?'
'there are lots of supermarkets'
'but where are they?'
'down there, on the first floor'
'down there?'
'yeah'
'thank you'
'you're welcome'
*rushing away, forever alone*
kuna ta mul sõna-sõnalt peas on, siis ma kardan, et ehk on ta hoopis nädala tipphetk või aasta või minuti tipphetk või
ausalt öeldes on mul suht pohhui, ülehomseks ma ei mäleta seda.
mu korterist umbes 288 meetri (jeeee, matemaatika!) kaugusel asub kaltsukas, that's right, päris kaltsukas kohe, kust saab riideid kahe ja kolme euro eest nii, et nad sulle nagu päriselt meeldivad ja sobivad. füüsika tunnis pärast klassivennaga nimede nagu kanni urvi ja võitur ormi üle naermist küsisin ma talt, et mis ta arvab, palju mu kena heleroosa uus kampsik maksis ja ta pakkus hoobilt 40 ja siis hiljem veidi alla selle (matemaatika!) ehk kaheeurost vastust ta uskuda ei suutnud. ma rääkisin, et need neljakümneeurosed kampsunid on kapitalistliku propaganda tulemus ja inimesed tõesti ostavad neid, kuna neil pole faking aimu ka, miks see hind tegelikult selline on, kuna esiteks nad saavad seda lubada ja teiseks nad on lihtsalt debiilikud. kaks eurot nii ilusa kampsiku eest (ja ÜKS euro veel ilusama kampsiku eest!) on tegelikult üsna täpne hind, sest need, kes selle kampsuni tegid, umbes nii palju saidki, kui sedagi. need, kes selle kampsuni tegid, tegid veel tuhat samasugust ja võisid ikka vaid kaks eurot selle eest saada. või siis kaks viilu leiba. bangladeshis ilmselt küll riisi, aga mõte jääb samaks. jah, mu kampsun on tehtud bangladeshis. kui ma guugeldan seda riiki ja vaatan neid pilte, siis ma ei taha seda kampsunit kanda enam, mis sest, et ta nii kuradi hästi mulle sobib ja mul seda vaja oli ja sellega on soe ja hea koolipingis tarkust omandada. huvitav, kas üks kaheteistaastane noor neiu mõtles seda kampsunit tehes sellele, kuidas ühel ida-euroopa noorel neiul seda kandes hea ja soe koolipingis tarkust omandada on? ei, ei mõelnud. ma muidugi ei tea, mis toimub ühe kaheteistaastase bangladeshi noore peas, aga ma tean, et seda ta ei mõelnud. ta võis vaid mõelda, et ta sellega võimalikult kiiresti ühele poole saaks, et järgmist alustada, et järgmist alustada, et järgmist alustada, et saada lonks puhast vett, et jaksata järgmist alustada, et järgmist alustada, et järgmist
ma mõtlesin, et ma olen endas suretanud geeni nendest asjadest mõelda. suretanud läbi relative clause'ide ja a(x-x1)(x-x2) ja Q=Km'ide aga ei, ei ole suretanud. ilmselt ei saagi suretada, ta sureb ise, enam-jaolt. sureb ära, kõngeb, kaob, muundub massienergiaks.
because it's been a while. seesama klassivend ütles, et ma olen nii korralik (kord, süsteemid, moraalid, pask), kui ta mind päevikut ette täitmas ja kontrolltöid sinise vildikaga märgistamas nägi. aga ma ei saa teisiti, ütlesin ma talle ja endale. ma olen niivõrd kaootiline inimene, et kui mul ei oleks päevikut, kus on tunniplaan ja kodused tööd, ei oleks mul nelju ja viisi. jah. need on mulle nüüd olulised. need on mulle olulised veel...hmm..kuus kuud. pool aastat. ei, kuus kuud kõlab vähem. jah. siis see on läbi. kõik. siis ma ei pea kunagi enam millegi nii tobeda kui numbri pärast rabelema. siis ma saan keskenduda asjadele, mida ma tahan ja inimestele, keda ma tahan ja kohtadele, kus ma olla tahan. oleks see siis vaid nii, eks ole. et ma ei hakkaks jälle põdema ja liigselt pabistama. et ma laseks asjadel minna ja olla nii, nagu nad olema peavad. sest kuskil sisimas olen ma alati teadnud, kuidas nad olema peavad.
tegelikult on ju viis ilus number ja neid e-koolis näha on teinekord päris hea, kas pole? ma arvan, et ei leidu õpilast, kes minuga ei nõustuks, kas või kuskil sisimas. olgu see haridussüsteem nii perses kui tahes, järgmise kuue kuu jooksul mina ega keegi teine seda muuta ei saa (unless there will be a revolution, please, god, give us a revolution!)
mu kaheteistaastaselt emale jõuludeks valmistatud plaat, mis sisaldab endas igihaljaid sinatra, abba ja monroe poolt kuulsaks lauldud hitte, on tõusnud taas meie pere top1 hulka ja rakendab end suurepäraselt meie argipäeva keskustellu. paljastasin sinatra laule kaasa lõõritades emale, et ma tahtsin väiksena saada muusikalitäheks (kusjuures see soov eksisteerib veel kusagil, see on küll aastatega kõvasti vaibunud, reaalsuse piiridesse end mahutanud, aga siiski 0,5-protsendiliselt jõus (jeeee, matemaaatika!)), mille peale ema küsis: aga nüüd? ja seda, kusjuures, täiesti tõsiselt, kuna me olime enne just rääkinud sellest, et järgmiseks nädalaks meil söögiraha ei jätku ja nii mina kui ka ema teame, et lava on ainus koht, kuhu ma tõeliselt sündinud olen
mis juhtus pseudoromantismiga
mulle meeldib, kui asjad ei lähe plaanipäraselt
sest plaane ei ole mul kunagi
sest plaane ei ole mul kunagi
nüüd ma tean, mis tunne on kõndida novembrikuu öisetel kalamaja tänavatel ja lasta külmal vihmal end läbimärjaks leotada nii, et silmalainer, jah, tõesti, silmalainer, mida ma elus esimest korda kasutasin, mu silmakoopa mustaks leotab ja sel sisselööduna paista laseb
nüüd ma tean, mis tunne on juua tühja kõhu peale punast, väga punast veini, et see saatana sigitis ikka pähe hakkaks ja veidikenegi sooja nendel öisetel kalamaja tänavatel tuledes helendavat viimast trammi oodates annaks
nüüd ma tean, mis tunne on kohata kõiki tuttavaid, keda ma oma üürikese elu, arvu poolest suhteliselt kesiste pidude jooksul kohanud olen ja joosta, suits näpus, nende poole ja hüüda: 'heeiii! ma tean sind! sa olid seal!' ja nad vastavad samasuguses eufoorias: 'olin jaa! šampust tahad?' ning tasapisi hõljuda muusika ja rahva rütmis edasi, küsides suitsu ja lonkse kõigest ja kõigilt, kes tee peale jäävad
nüüd ma tean, mis tunne on kohata oma suve ainsa crush'i (kui sellele on eestikeelne vaste, mis tähendab enam-vähem sama asja, siis on selge, et kahest tunnist eesti keelest nädalas on vähe) sõpru, kes olid ka seal, aga seda ma neile muidugi ütlema ei lähe, vaid küsin hoopis vanilli jointi ja vestlen sellest, kui ilus on ida-euroopa ja et suvel peab kindlasti selle tripi peipsi äärde ära tegema, kuna seal on liiv, männid ja suur hulk vett, mis paistab merena
nüüd ma tean, mis tunne on omada korterit kalamajas, sealt sisse ja välja jalutada, veini juua ja kell kolm öösel vorstivõileibu süüa.
see kõik oli vaid üheks ööks: vorstivõileivad, vein, kalamaja korter ja rastadega tüüp, kes perfektseid jointe keeras, aga head asjad kestavadki vaid ühe öö ja kestavadki vähe ja teinekord vähemgi kui öö ja rutiini neist, headest asjadest, tekitada ei saa, sest kui ta tekib, need pole enam head.
seda laulu olen ma just a cappella versioonis viimasel ajal võib-olla et liigagi palju kuulanud, sest 'head asja pole kunagi liiga palju' ei pea siiski paika. ma olen teda kuulanud täpselt nii palju, et mõista, et ma tahan endale inimesi (päris inimesi kohe), kellega seda koos laulda, aga mitte lihtsalt laulda, vaid laulda nagu 'across the universe'is (mille versiooni ma ei tahtnud siia panna, kuna mulle väga ei passinud nende vokaal, mina ja mu kujuteldavad sõbrad teeksime paremini (sest sürreaalsus on alati parem))
take off our clothes and light some balloons
mis kena kapitalistlik plakat! halleluuja magdaleena! filmi treiler oli iseenesest päris kena, aga treilerit ma siia panna ei tahtnud, kuna mulle ei meeldi treilerid.
aga seda filmi ma täna vaatasin ja omasin hetkeks soovi olla edie sedgwick, aga teisel hetkel enam ei omanud. teisel hetkel sõin ma meekooki edasi (mille tõi mulle mu külaline, ma ise ei too meekooke). ja kolmandal hetkel võisin ma uuesti omada soovi olla edie sedgwick, aga siis ma tabasin, et tegelikult ma juba olen edie sedgwick, shakespeare, stalin jne. tegelikult oled ju sina ka, peab vaid tunnistama seda endale, ega see väga suur patt ei ole, olla edie sedgwick ja nii.
väga suur patt ei ole kuulata ka muusikat, mis on vanem kui mu kahega korrutatud vanus (hõissa!). vahepeal tabas mind ka soov olla lou reed ja kui ma mõistsin, et ma tegelikult ei ole lou reed, siis aitas mind tollest kurvast staadiumist välja vaid lou reed, olles rohkem lou reed kui ükski lou reed on kunagi lou reed olnud.
Subscribe to:
Comments (Atom)
