Do you want to know a secret?

Biitlid on ainus bänd, mille laule sa võid lihtsalt repeatil mitmeid kümneid kordi järjest kuulata. Queen on näiteks, vähemalt minu jaoks, biitlite täielik vastand mitte ainult stiililt, vaid laulude mõte, kulminatsioon.. Freddie võimas, tugev, harukordne hääl kõrvutatuna Lennoni ja McCartney muretute seksapiilsete nootide kõrval on midagi, mida sa kuulad korra ja sellest piisab niivõrd, et ta elab su sees igavesti edasi. Seevastu saab biitlitest täiel rinnal mõnu, kui Lennon ja McCartney sulle tund aega järjest kõrva karjuvad. Vastandid. Opposites attract. Meenus, et biitlid olid ka Freddie ühed lemmikumad.. funny.

Mis mul veel meenus, et ma pole jumal teab mis ajast saati mitte ühtegi pilti oma blogisse pannud!!! Mäletan, et 30.jaanuar (jah, mul on hea mälu...) oli vist see päev, kui ma "i love rock n' roll" postituse tegin ja Freddie'st pilte postitasin. I think it's time for a little nostalgia.

Running up that hill

That education hill ehk käisin karjääriseminaril ja saingi inspiratsiooni ning mu silmaring laienes veidi, just nii, nagu lootsin. Despite the fact that enamus juttu oli võimalik mingisugusegi ajuga inimestel nagu mina omagi peaga välja mõelda, leidus üks interesting point, mida ma ei teadnud - nimelt on (pmst) võimalik ka minusugusel 8th graderil lihtsalt ülikooli uksest tähtsa näoga sisse astuda ja loengutesse minna - mitte kedagi ei pidavat välja aetama. Pmst selles mõttes, et kui päriselt ka keegi mu klassikaaslastest läheks, kes alakas välja näeb ning keda ei päästa ei meik ega ka riided, siis minnakse kahtlustavaks. Aga kui mina, kontsadel ning pintsakus, loengusaali uksest sisse astun, ei pane keegi pahaks ja ilmselt arvatakse, et ju ma esimese kursuse tudeng olen, kes varem lihtsalt kohale jõudnud pole. Kontroll puudub - õppimine tolles akadeemilises aukartliku nimega asutuses on ju ennekõike vabatahtlik. Mina, õppida, muidugi, jaa! Selle aktsiooni mõte seisneb nagu ühel loengu läbiviijatestki selles, et lihtsalt leida see asi, mis on "see õige". Ta käis kaks aastat salaja loengutes kuni ühel päeval tal lihtsalt sähvatas, et vot, see ongi see, millega ma oma ülejäänud elus tegeleda tahan! Sel ajal oli ta muidugi veel gümnasist, aga pole mulle iial veel pakutud, et ma tegelikult ka alles põhikoolis käin... noh, siis kui vanust pakkuma hakati, siis kui olid need ajad, kes teab, see teab..

Anywho, november is almost over.. i guess it's the last day of the month. I have ALWAYS hated the month. The most darkest, coldest, muddiest month. Although this year it was quite good - snowing and snowing and snowing x snowing, so i fancied the stuff. But freaking cold... yeah. Anywho, it's december now (soon) and I love Christmas, dno why, i just do. I listened to Christmas' songs and lit some candles. Well, to be honest, i already listened to Christmas' songs in September... didn't light some candles though!!!

To be very honest, i already listened to Christmas' songs in the middle of the summer.....

...to be honest till the end, i have always been listening to Christmas' songs, throughout the year.


Ode to Christmas!

I am the walrus

Yes.
Viimasel ajal on olnud lust ja lillepidu kõik, ma olen back at age 5. See kõik on toimunud põhimõttel, et lapsepõlve on mul vaid kesised kolm ja natuke peale aastat jäänud, et siis parem naudin. Huvitav. Aga.. õppimisega on lood endiselt sitasti. Väga sitasti. Ma niisama ei räägiks. Aga noh.. nii on. Ja kuna ma Reaalis käin, siis ma lihtsalt pean õppima VÕI lihtsalt häid hindeid saama, aga nii geenius ma pole, et mitte midagi tehes viisi saada, sest kes meist oleks sündinud peas aastaarvud sõdade toimumisest või inglise-eesti sõnaraamat või perioodilisustabel, eks. Aga noh, ma ei tea. Kuidagi kahtlane tunne on ja värki. Homseks jälle kurguauguni õppida ja ma olen pea kaks tundi laua taga istunud ja mul on paar harjutust keemia tv-st tehtud, aga that's it. Neli teksti jutustada, geo töö jms on kõik õppimata. Ja mina veel pidin korralikuks hakkama... mida see üldse tähendab?

Hallo kas teil levi on w???

Levikas käivad asjad nii...
Istud.
Tuleb mingi kutt,võtab käest kinni,tirib tantsima.
Tantsid.
Tõmbab su nägu enda poole ja suudleb.
Amelete.
Siis lihtsalt naeratad ja jooksed ära(,,kaotad inimese ära,,).Ja ei küsi nime.Ja nii lihtsalt see käibki.

I love the Beatles

Teate ju kui ilusad ja "mul on elu" kisendavad postitused mul lately olnud on või vähemalt millalgi, õppeaasta alguses või nii. Aga pole iial head ilma halvata, ei iial. Mida parem asi on, seda halvemad kõrvalmõjud ja -nähtused. Nii läks ka seekord.
Ma olen nii alla käinud, et mul puudub keskendumisvõime totaalselt + üüratu laiskus, mis mu kontidesse üha sügavamale teed uuristab, ei lase mul end käsile võtta ja selle vastu ma kas võidelda ei suuda või ei VIITSI ja ma ei oska enam midagi muuta ega paremaks teha, ma olen tupikus, see on ummikseis. Ma tahan hakata korralikuks, aga mis värk on, et ma ei saa? Ma juba keelasin endale ära terve veerandi vältel alkoholi ja suitsetamise. Äkki aitab? Aga kuidas, siiani pole ju... lihtsalt mu õppetöö koolis ja... viied ei kuku enam taevast, nagu eelmine aasta. Või vähemalt mulle tundub nii? Et eelmine aasta kukkusid taevast? No kurat, vaevalt! Ma pidin ju ikkagi midagi tegema... aah right, nüüd meenub, kuidas ma õppisin endal viie saamise nimel ajud täiesti segi, kuidas ma täpselt aasta aega tagasi pingutasin nii, et sotsiaalset elu mul polnud, mitte mingit elu mul polnud, olid vaid mina ja õpikud, raisk. Aaaaaah riiiiiight, nüüd mul meenub, et just SELLE pärast ma ju tõotasingi endale õppeaasta alguses, et ma ei taha enam millegi taolise kordust, et ma tahan sõpru, et ma tahan elu. Sain. Sort of, but still. Mu elu muutuski ja päris vahva on olnud ja seiklused ja uued tutvused jne, aga milliseks ma kujunenud olen... niimoodi jätkates saaks minust mingi keskpärane miinimumpalgal ülekaaluline töllerdis. Ma olen kindel, et ma ei taha selliseks saada mitte eal. Ma teen kõike alla oma võimete praegu. Ma olen palju võimekam, ma tean seda. Ja seda teavad ka ema, õpetaja ning sõber. Aga kuidas neid võimeid nüüd rakendada, kuidas tõusta tuhast... decline and fall is what has happened to me as well, funny since i read a book titled the same about half a year ago... but nothing funny really, though. I'm a piece of crap if i carry on this way. Who wants to be a piece of crap? Nobody. Nobody wants to be a piece of crap. We all want to be beautiful, cool and smart. All at the same time. Some of us have got more potential than the others so they do not have to try so hard. Others try and try, they sweat hard for their destination and they finally reach it as well as some of us do, they just never have to sweat this hard to achieve the same. So they think it comes easy for them. Oh yeah it does yeah. IT does. But if you're some of us, you were not supposed to achieve IT, you were supposed to achieve THAT, you are expected different things.
I'm some of us. I totally responded their expectations a year ago, I was doing great. They naturally expected me to carry on the same way, I naturally understand. But for some reason they can't naturally understand that people change, especially in that specific time of life. They couldn't naturally understand that adolescents like me try to find their point of life, or, according to Paulo Coelho, their Personal Legend. That they wanna try and try and try and see what happens. That they actually do wanna change. It all takes time and energy, because we're still just humen. And I'm a little girl whose mom is yelling.

I'm going on

...to a place in the sun that's nice and warm





Vaba maja. Jälle. Huvitav, ma tahtsin teda siia täiega ja ta ütles mulle koguaeg, et ta kaalub seda, aga pmst ta siiski ei tule ja ma ei imesta ka, ma ka ei tuleks. Mida me teeks? Räägiks? Hahahhaha. Aga meil oli väga imelik talk a la "miks sa minuga ei seksiks" ja siis me põhjendasime ilusti ära, tähendab tema põhjendas ilusti, ma ütlesin, et ta on mulle vist pigem nagu vend, mille peale ta "iu" ütles... oh jah :D aaa, üks weird moment oli, kui ta ütles, et tal on pms'ist pohhui, (kui ma talle rääkisin mis see on, sest ta oli just öelnud, et tal on see.. :D) ja ma ütlesin, et tal on suht kõigest pohhui ja siis ta ei vastanud tükk aega ja ma lugesin, mis ta mulle ennem kirjutas ja kui ma lõppu tagasi jõudsin, oli ta kirjutanud "sinust pole". See hetk oli nagu mindfuck... aga meaning? imo, quite nothing or quite lot, but not that he would ever express this really... ja tal poleks mark, kui tal minusugune õde oleks ja he's okay with my age, too. lihtsalt ta arvab, et keegi ta sõpradest ei tuleks, sest ma olen "mingi faking kaheksandik", aga none of his friends really has to know my age, i told him.. weelll, he has no friends he said. who has... i told myself... but him, i said that i can be his friend if he wants to and he said thanks. : )

Pure vision

My life has taken on a new meaning. Sip, swallow and enjoy.

Make that balloon face and laugh afterwards

21st century is not about having those real-very-best friends, trusting them completely and being honest and sincere yourself too, no. That way you'll be lagged. I have been lagged for all of my life and now I'm done. 21st century is about reputation, having good looks and sense of humour. Even school lessons aren't given without sarcasm and irony, nothing is. But reputation... hell yeah. You don't have one, you do not exist. People must know you and you must know people. Nature can't stand an empty place.






I do nothing but realise, lose my path and realise losing my path.

The Alchemist

Mõistsin, et olen alati püüelnud ning endiselt püüdlen perfektsionismi poole, nii et minu kohta saaks päriselt öelda "near perfect", 'cos no-one is totally perfect. Ning sain ma ka aru, et see on täiesti võimalik ja iga päevaga lähenen ma oma perfektsionismile. Mis see täpselt on, ei tea. Kuid mõnikord tuleb selliseid momente, kus ma mõtlen, et wow, this is it.. this is what i dreamed about a year ago, this is what i have always wanted. Ja siis tulevad uued, raskemad, täiuslikumad eesmärgid. Nüüd ma rikun selle ära öeldes, et see on kõigest minu tõlgendus Oma Loost ja suureks saamine. Nothing else. Just a part of life, one particular.

Cornerstone

Mind märgati, mind tajuti, mulle naeratati. Sellest piisas. Ma tundsin, et ma ei ole tühi koht, ma ei ole "mitte keegi". Vastupidi, ma olen keegi ja nii ma olengi.

Hommikupäike

Mu ema ja õde pole, all by myself at home. Mul käisid külas tšikid ja noh, mul ju tavaliselt ei käi tšikid külas. Meil oli laua viina ja sprite'i ja kammis täiega ära, isegi kammis. Teinekordki siis... või ei? See on siiski ainukordne võimalus. Nad ei lähe enam ära niimoodi. Üks öö veel. Üks öö veel!!!!!!! Mida..mida...mida... i'm having a mental breakdown. You know, I'm sick of mental breakdowns. Suitsetada mingit pakk sada ega vms tubakat minu köögipõrandal... mõnus. Kuulata pimedas toas põrandal lamades Coldplay Violet Hill'i repeatil, veel mõnusam. Joosta trepist üles ja alla, tänavatel, adrenaliin veres, end kaineks. Eem... jah, mitte nii mõnus :D Ja ma pean natuke läga koristama. Aga ma tahaksin hoopis karjuda ja oksendada, kusjuures ma midagi söönd pole, see on nagu... mu magu vist ei ole elus enam. Ma olen fucked up ja ma ei saa ma ei saa ma ei oska ma ei oska.