üks lahe asi on juhtunud vahepeal: sain täiskasvanuks (170cm). otsustasin, et sealt läheb piir.
sellega kaasneb ka muidugi selline hästi tore asi nagu otsustamine, et mida ma sügisel edasi teen. mul oli plaan minna bfmi, aga poolteist kuud tagasi ma sain teada, et vastuvõttu sel aastal ei toimu. ütleme nii, et tegu oli minu jaoks reality shockiga, nagu eesti keeles öeldakse. teine suur reality shock täpselt samal ajal oli selline hästi lahe ja eluline teada saamine, et ma ikkagi ei meeldi sellele poisile, kelle kohta ma arvasin kaks aastat, et meeldin. sest tema meeldis mulle jne. mingi suht palju blogipostitusi sai ka sel teemal kirjutatud vist. olime ja oleme muuseas sõbrad siiamaani, ta on õnneks natuke totu ka, nagu 18-aastased poisid tihti veel on. aga mina olin vähemalt sama rumal ja natuke liiga suure fantaasiaga. võiks lõputult imestada selle üle, kui loll võib inimene olla ja alati miskipärast just enda näitel. aga jah, ma tegelikult tahan ja olen alati tahtnud õppida lavakoolis, kuhu ka teadupärast vastuvõttu sel aastal ei toimu. natuke lollakas seis. kaks kooli eestis, kus ma tahaksin õppida (ühes muidugi palju rohkem kui teises) ja mõlemad otsustavad vastuvõttu paarisarvulisel aastal korraldada. see üks aasta peaks siis elu mõtte otsimisele kuluma? jätaks vahele praegu. see on nagu ikka, pilves selgimistega.
eesti on tegelikult tore riik, kus elada. vaatasin filmi "1944" ja nutsin konkreetselt terve selle aja. võibolla oli asi selles, et ma tunnen osa neist isiklikult, kes seal mängivad, aga võibolla mitte, sest mõte jooksis kogu aeg ainult seal, kus ta ka parasjagu näidataval tegelasel oli ja lõppkokkuvõttes oli see üks paremaid -ja hetke emotsioonil isegi kõige parem film-, mida ma üldse kunagi näinud olen. ja isiklik on ta igal juhul lihtsalt sel põhjusel, et ma olen eestlane. ükski film ei ole end mulle järgmisel päeval nii tugevalt meelde tuletanud - lahingustseenid jooksid koolis kontrolltööd tehes silme ees. see film jääb alatiseks minu sisse elama. sest see teema juba elas. ja ajalootundides võis see pisar enesele teadmata juba kurgus olla.
seega - kaks reality shocki ja üks veel filmi näol. sisuliselt võiksin ma oma sügisese otsuse teha küsimuse põhjal "kes tahab saada miljonäriks?", aga mul on tunne, et "follow your heart" on rohkem teemas, isegi, kui sa päriselt followida veel ei saa. midagi siiski on. midagi leiab alati. tahan olla iseseisev ja hea kodanik oma riigile ja hea sõber oma sõpradele ja hea tütar oma emale. siiani olen suutnud olla vaid hea õde. mis on ka hästi.
lõpetuseks kirjutan ma ühe kummitava mõtte, mis mind juba mitu kuud närinud on. üldiselt ei kaldu ma filosofeerima (vähemalt mitte enam) ja asjadele suuremat sügavat tähendust omistama, aga kõik see sõjateema, filmid, tänapäev, arvamused, kõik see tekitab minus mitte ainult sõja mõttetuse tunnet, vaid üleüldist, sest isegi, kui ma ütlen endale, et elu mõte on armastada ja luua perekond ja teha tööd, mida sa kõigist töödest enim teha tahad, siis sinna jääb alati see küsimus "miks", millega ma lähen ka nii kaugele, et miks on üldse olemas planeet maa ja kõik need inimesed ja kõik see, mille nad loonud on, miks miks miks? isegi mitte üksikisiku perspektiivis, sest üksikisikud surevad kõik, aga milleks? ma olen väsinud ja ei oma enam täit kontrolli oma sõnade üle, aga see küsimus tuleb tagasi teinekord väljas sõpradega õlut juues ja siis on eriti halb. ja see isegi ei lähe mulle korda, ma lihtsalt tahaksin vaikselt edasi tegutseda -peaasi, et tegutseda- ja see vaikselt ära unustada. või siis kogeda midagi, mis olekski nagu vastus või nii.
miks ma selle postituse postitan?
(kuigi seda ma vist tean. ma kipun unustama perioode oma elust ja seetõttu ma tegelikult tulingi siia bloggerisse, et meenutada, mis juhtus kevadel 2014, sest enne suve oli must auk. et siis selleks, et ära ei ununeks. üsna absurdne ja totakas, aga mind lihtsalt häirib, kui ma midagi ei mäleta. süsteemiviga igas päevas)
