...ütleb mu viieaastane onupoeg sajandat korda ja südamel on jälle soojem, sest tegelikult on ta mulle nagu vend. kunagi, kui peaks minema nii, et ma saan lapse, siis mis ka ei oleks, saaksin ma tema pärast kaks veel. ma tean seda tunnet, kui sul on õde, ja seda tunnet ei saa kuidagi ära vahetada tundega, et teda ei ole. pealegi, see pole enam pelgalt tunne, vaid üks osa elust, mis kasvab ajaga aina suuremaks ja suuremaks (ka otseses mõttes) ning minu tänutunne oma vanematele sirgub samuti. minu arvates on jube isekas saada vaid üks laps (lapse seisukohast), ent veel isekam on muidugi neid üldse mitte saada (eesti seisukohast). garjatšije estonskie parni everywhere.
mis on tegelikult naljakas, on nimelt kirjatükike pealkirjaga 'kuidas koguneb kurbus' ehk imeline näide sellest, kuidas ma mõtlen ja reageerin üle nii, et see mõjutab mitte ainult minu emotsionaalset seisundit, vaid lämmatab rõõmu alged ka neis õnnetutes, kellega ma suhtlen. ma võin liimist lahti olla tühisest armukadedusest, mis tekkis sekundi murdosa jooksul, kui ma tabasin oma pilguga kahe inimese pilgud, mis tabasid üksteise pilke ehk why the fuck ma end inimhingede inseneriks pean ja arvan, et pilgud ütlevad KÕIK
ma ei usu midagi rohkem kui väidet, et silmad on hinge peegel. ja siis need kaks inimest näitavad oma hingi üksteisele and i be like why are you mating in front of me
üheksa kuu...päeva pärast on see muidugi minevik
nüüdseks olen ma veendunud, et garjatšii estonskii parn on endiselt lihtsalt parn ja kõik see, mis on minu peas sündinud, pole tema omast läbigi käinud. padnimaem bokal!
