imelik on olla publik
teatris kontserdil peol tunnis bussis
võib-olla sellepärast ma ei käigi
teatris kontserdil peol
ja tunnis ja bussis kannatan ära
tuba on päikest täis
kõige võimsamad laulud ongi need, mille saatel sa võid kas täiel rinnal nutta või siis ülimast õnnest lihtsalt kuulata, tantsida, kaasa laulda... valdav osa queeni, abba repertuaari, aretha franklin..... ilma muusikata ma ei oskagi kuidagi... lihtsalt ei oska! ei oska olla....
aga tegelikult muusikaga ka väga mitte. see lihtsalt aitab. aitab taluda seda... kõike
there's an 82% chance that if you're 16 or older, you've already met the person you'll marry
sõidan rongis koju ja nutan. eriti see "but now i don't care i could go anywhere with you and i'd probably be happy"
ja ma ei saa sinna mitte midagi teha, sest mu ipod on katki nagu ikka ja see laul lihtsalt tuli... ja tuli... ja tuli... ja siis ma kõnnin koju läbi külma ja nutan ja värisen ja mulle kõnnib vastu kohalik kassapidaja ja ma otsustan enam mitte kunagi tema kassast osta
ilmselt lihtsalt selleks, et mulle ei meenuks, et ma jälle nutsin. selle sama asja pärast. et ma ei saagi sellest kunagi naerda. maailma kõige ilusam asi ja muudkui nutad. ilmselt igatsusest, millest muust. ja sellest, et sa ei saa midagi teha, et see igatsus ära läheks. ja sellest, et sa ei saa kunagi teada, sest inimesed ei räägi omavahel. kardavad, et kui midagi küsida, on vastus eitav. ja ma kardan, et äkki ongi. kuigi ma tean, et päriselt ei ole. need tunded pole kunagi päris ühepoolsed. aga seda on võimatu endale kinnitada.
in these things there's no telling we just have to wait and see
kevad oli juba tulemas
varsti jälle
Subscribe to:
Comments (Atom)
