mu ema ütleb, et väiksena lugesin ma hästi palju. aga siis mingist hetkest nagu enam ei lugenud. siis, kui puberteet tuli. siis tegin lollusi ja jooksin mööda ilma ringi sellest ja endast aru saamata. ja siiamaani ei ole lugenud. ühe väga suure erandiga: harry potter. ma ei suuda kirjeldada, mida ta minu jaoks tähendas. vahepeal ma tahtsin olla tema, teinekord ma lootsin saada sigatüükast kirja ja kui ma ei saanud siis, kui oleks pidanud, ma ei heitnud meelt. ma käisin siis kuuendas klassis ja nägin juba päris vana välja. ma ei heitnud meelt ja lootsin, et harry, ron ja hermione tulevad mulle ise järele. kui novembrikuu õhtul kell kuus muusikakoolist üle silla koju kõndisin, vaatasin ikka tähistaevasse ja lootsin seal näha kolme väikest täppi, kes aina lähemale jõuavad. edasi ma ei mõelnud, aga ma teadsin, et juba kolme täpi nägemise peale oleks mu süda hüpanud.
harry potterit lugesin ma ka sel suvel. see suvi sain ma 16. nüüd ma näen juba päris vana välja. ostsin endale kaks esimest osa, inglise keeles. ja lugesin nii, et lugesin ühe ööga poole ja teise ööga teise poole. teki all. telefoni ekraanivalguses. rohkem ma sel suvel ei lugenud. mul oli küll igasugu raamatuid laua peal hunnikus, aga need ei äratanud minus huvi. tõnu õnnepalu paradiis oli üks neist. ja siis mingi tobe pariisi reisikiri. rohkem ma isegi ei mäleta. lihtsalt natuke kurb on endal, et tõnu õnnepalu paradiis minus huvi ei äratanud. hiiumaa on nimelt mu lemmikpaik. ma olen seal ikka kasvanud ja suviti mänginud. ka sel suvel olin ma terve aja hiiumaal.
nüüd on mu laua peal kaks raamatut: camus 'võõras' ja gary 'elu alles ees'. eksistentsialistlik filosoofia. seni ainsas kirjandustunnis ütles õpetajagi, et see on ohtlik. ma lugesin 20 lehekülge ja olin juba ohustatud. enam ei suutnud. ei julgenud. ei tahtnud. liiga kurb hakkas. liiga halb. võtsin teise ja peale esimest lauset 'täna suri mu ema' lajatasin kaane kinni ja jooksin kööki mune keetma.
ma olen kõige naiivsem inimene, keda ma tean, ja mul on tunne, et 16 on natuke liiga hilja, et end ümber kasvatada. enese ümber kasvatamiseks on üldse palju jõudu vaja ja jõudu mul ei ole. ma ei tea ühtegi allikat, kust jõudu saada. trenn pumpab sinusse adrenaliini küll, aga lõpuks ikka väsitab. muusika annab jõudu küll, aga selle jõuga teen ma täpselt nii palju, et hüppan ringi ja tantsin ja naeran ja unistan, unistan, kuidas ma ise kunagi täpselt samasugust muusikat teen. üldse olen ma üks suur unistaja. liiga suur. väga raske on unistusi realiseerida. ma ei oska. ma ei tea, kuidas see maailm käib. ma kardan eksida, aga päeva lõpuks tundub ikka, et terve päev oli üks suur eksimus. üks suur mitte midagi.
meie kirjanduseõpetaja meeldib mulle väga. tal on jõudu, ta on tugev. ma ei tea, kuidas ta seda teeb. loeb kõiki neid raamatuid ja on ikka tugev edasi. ta on muidugi ka vanem, nii viie-, kuuekümne ringis. kunagi oli ta muidugi nõukogude liidu kodanik ja elas niimoodi läbi asju, mida mina mitte kunagi ilmselt ei ela. ja võib-olla peitubki selles põhjus, miks ma neid raamatuid lugeda ei suuda. ma olen lihtsalt liiga noor.
ehk oleks aeg, ütleb mu ema, ütleb mu isa, ilmselt ütleks mu kirjanduseõpetajagi, kasvada suureks. ma tean ise väga hästi, et kogu see harry potteri teema ei ole enam eakohane. et need raamatud nagu on. eelmisel suvel lugesin ma kuristik rukkist, mulle väga meeldis see raamat. aga siis läks natuke aega mööda ja ma lugesin jälle harry potterit. ma ütlen emale, et see on tema pärast (üldse süüdistan ma alati teisi, sest ma ise ju elan enda sees ja otsustan ise, kuidas ma saan siis lõppudelõpuks ise olla süüdi kõiges halvas, mis minuga juhtub? miks ma peaksin iseendale halba tahtma?), et mu ema ei loe. aga ta ütleb, et ta loeb küll. ja siis mulle meenub, et jah, ta loeb küll. sel suvel luges ta anne franki päevikut ja susan boyle'i elulugu. viimasest kujunes ilmselt ta lemmikraamat. mingisuguse eesti klassiku novelle vist luges ka. aga ta ise ütles muidugi, et kõige rohkem luges ta siis, kui ta minuvanune oli. keskkoolis. et noh, sellist raskemat kirjandust. et nagu pidi ja ei pidanud ka, aga tema luges ikka. palju selles nõukogude liidus üldse pidi, ma mõtlen. mati unti vist pidi küll, jah. minagi lugesin mati unti, nii aasta, pool tagasi. aga kui miski läbi sai, siis uut enam ei võtnud. ma mõtlen, et ma ilmselt unustasin. või ammendasin. enda jaoks. aga ma mäletan, et mulle väga meeldis.
miks ma enam ei loe, miks ma praegu ei loe, ma ei tea. ma ilmselt kardan. kardan langeda sinna musta auku, kust enam iialgi välja ei saa. kuni tänaseni ma rippusin juba äärel. ma juba nägin mingisugust valgust. ma juba nägin. ma ei unusta seda, mida ma nägin. aga ma mõtlen, et kuna ühel hetkel pean ma vist niikuinii suureks saama, siis äkki kogu see suur olemise värk ongi see auk ja see, mida ma üle selle ääre nägin, oli muretu lapsepõlv ja sinna ma ometi tagasi ronida ei saa...
ma ei tea, millal saabub hetk, mil ma need raamatud uuesti kätte võtta tahan. aga ma tean, et ta peab saabuma. see on mu kohustus. lõppudelõpuks ongi gümnaasium vist selline koht, kus nad tahavad, et sa suureks kasvaksid...
