ja ma käin nendega nii kaua, kui ma käin

täna, reedel, 24. augustil ostsin ma endale kingad. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest need kingad on mustast nahast, sentimeetrise kontsaga, otsast lakitud ja kuldse nööbiga, mis kinnitab peenikese rihma kinga teisele servale. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest need on nii mugavad, et mul tekib tunne, et mu jalad sulavad nendega üheks ja ma võiksin nendega kas või maailma lõppu patseerida. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest tavaliselt ma ei ole ostnud kingi, milles keegi juba patseerinud on. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest tavaliselt ei soovita mulle peale kingade ostmist õnne ega kutsuta peole. ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest tavaliselt ma jalavarje kingituse eest kingituseks ei soeta.

ma võiksin öelda, et need ei ole tavalised kingad, sest nende kingade sees on üks kuuetäheline ühest otsast ja kõigile pähe kulunud sõna: chanel.

chanel chanel chanel. gabrielle 'coco' chanel. audrey tautou kehastas teda nii hästi, et ta hakkas mulle meeldima kogu oma moevärgiga. muidugi, esimest korda, kui ma nende kingadega ühel laada moodi üritusel kokku puutusin ja jalga proovisin, ma erilist sidet ei tundnud. kallid kingad, mõtlesin, ja võtsin jalast. nüüd, kui ma neid ühes poes mitmekordselt proovimas ja vaatamas olin käinud, nad hakkasid mulle meeldima ühel lihtsalt põhjusel: nad meenutavad mulle pipi kingi. ja pipi oli mu iidol. ma värvisin tema pärast juuksed punaseks, kui ma olin kaheksa. nüüd ma olen kaks korda vanem ja leidsin ta kingad, mis juhtusid nii muuseas olema kõige mugavamad asjad, mida ma eales proovinud olen. ja nii muuseas kandma firmamärki chanel. ja nii muuseas oli mulle sünnipäevaks kingitud hunnik raha, millega ma niikuinii midagi rumalat teinud oleksin. nüüdsest olen ma tagasi oma talupoja staatuses, ainult et viiskude asemel chaneli kingad. aga mul on hea meel, et ma rahast lahti sain. ma hakkasingi juba liiga uhkeks muutuma. sest raha eest tõesti saab kõike. lihtsalt mina valisin klassikalise kingapaari kogu eluks. ja need on juhtumisi ka ainus kingapaar, mis ei verista mu varbaid. ehk siis üldse ainus kingapaar, aga küll ma hakkama saan. pipi sai ka!

tõmba selga varvaspluus, vaid siis tuleb armastus!

viddy-viddy-well, tundub, et ma vist siiski olen seda lootusetu romantiku, muudkui naeru lagistava ja ütlemata särasilmse, pikkade lokkide ja punaka huulevärvi kandja stereotüüpi, sedasama, keda meist igaüks vähemalt sada ja üks korda teleekraanidel salajase kadedusmaiguga laupäevaõhtuti passinud on. ah mis, ta on ju telekast. see on ju film! sa tuled kohvikust välja vihma kätte vaid filmis ja jooksed ta otsa vaid filmis ja isegi kõik suudlused toimuvad telekasti sees. kui kõik laupäevaõhtud kokku lüüa, on säärane unelm talletunud kui miski iseenesestmõistetavalt kauge, igavesti kuskil, kuhu iial ei pääse. aga ikka tahaks. oi kuidas tahaks! sest armastus on kõik, mida üks inimloom vajab. ja kõik laulud räägivad sellest. ja need, mis ei räägi, on minooris. sest midagi juhtus, sest midagi ikka juhtub, aga seegi läheb mööda ja igaühe jaoks on kuskil keegi, kes mõtleb, kuhu sa jääd. ja ta tuleb kunagi või lähen mina ja ma tean seda, sest seda on parem teada, kui mitte teada. ja parem on loota, kui mitte loota. ja uskuda parem, kui mitte uskuda.



ja parem on millelegi pühenduda, kui mitte pühenduda. vaadata ja tähele panna ja vastutada.
ainult elu õpetab. aga kui õppida ei taha, siis ei õpeta.

tule, elu! mina tahan!