argitaipmatus

ma ei taipa väikseid asju

aga kas ma taipan see-eest suuri?

metsikmeeletud koolikatsed

istusin seal mingi kaks tundi jõllitasin sadat ülesannet
midagi ei saand aru kuid kirjutasin ikka
käsi läks krampi ja pea käis ringi
läksin vetsu
laulsin kalle kustast

kuidas nad üldse eeldavad, et mingil suvalisel esmaspäeva hommikul, mis viiekümnel protsendil juhtudest oleks niikuinii sinine, sa lihtsalt tuled ja istud kolm tundi ja lahendad need kuradi testid OMA võimete kohaselt, mis niikuinii ei vasta NENDE nõuetele?
sul võib valutada kõht või pea and if you're a woman and it's THIS time of the month, you lower your own IQ by just existing
kui paljutõotav, kui helge

ja need kolm tundi otsustavad järgmised kolm aastat su elust.
kes oli see ahv, kes oli see ülikonnas loom, kes selle peale üldse tuli? mida pidid SINA tegema, et oma kuradi ülikond saada?

ma ei taha niimoodi niikuinii, ma niikuinii tean, et ma ei taha nii.
aga ma tean, et ma tahan kunagi teenida raha, millega lõuna-prantsusmaale või itaaliasse lennata.
sest ma ei saa hääletada
rekkamehed vägistavad mu ära
ja mulle see ei meeldiks
ma tahan ikka mõelda nii, et mulle meeldib mu tulevik.
ja paraku need kolm tundi kolmel erineval päeval just seda otsustasidki.

ja ma ei saa panustada rikkale mehele
sest mul on lõhestunud isiksuse sündroom
ja ma tahan ikka mõelda
et mulle meeldib mu tulevik

et mulle meeldib mu tulevik
sest olevikus ma kirun minevikku
ja tahan tulevikku

what is he talking about?

• what is he talking about?

  GlebKrylov 1 nädal tagasi
• @GlebKrylov he's talking about fucked up estonian politics and people who don't give a fuck about their fucked up politics 'cos people before them have already fucked it up and with this fucking attitude people after us will fuck it up even more if there's anything left of what we call nation or country or

  and yes, he does swear a lot. you could just listen to it to hear the swearing and learn it so you could visit us and yell those learned words in the streets to fit in.

  i swear, you would.

kui video teemast mitte lähtuda, kõnelen ma ju päris vahvalt anglikaani keelt. tunnen end seda tehes kui kala vees. ehkki, kirevase päralt, sain ma nelikkatseteks harjutava testi hindeks nelja, mis on suhteliselt harv nähtus minu ja inglise keele vahelises suhtes. jajah, mul jäi ajast puudu ja ma ei jõudnud mõelda ja tõmbasin viimases ülesandes ringe nii, kuis jumal juhatas, aga ikkagi. see on ju inglise keel!
keel, milles on kirjutatud harry potter ja sherlock holmes ja...

inglise keeles vastamine oli muidugi mõistetav ja inimlik ja loogiline, aga, kirevase päralt, oleks pidanud ikka... nojah. kõigest kommentaar. aga see teema, see video, see... what is he talking about?

yeah, what is he talking about?


mu rong läheb täpselt tunni aja pärast (18:33 - nii ilus kellaaeg, kas pole?) ja ma pean sööma ja vene keelt õppima ja emakeelt õppima, sest tulemas on metsik-meeletud koolikatsed ja kontrolltööd ja

miks ma seda kirjutan: et põhjendada, iseendale, väga loogiliselt, miks ma selle video, selle... teemal edasi arutada ei saa. ja samas - andres mähar ütles juba kõik ära. kui ma veel tunni söömata olen, alles siis võin ma sama vihaseks muutuda. nii et ma parem ei kirjuta. tunni aja pärast läheb mul juba rong.



põhjus, miks ma siiski gag-i kui varuvarianti kaalun ja 'kuusepuu' laulu armastama hakkasin (ja suutsin endale ühtlasi suveigatsuses jõulutunde tekitada - jõulutunde, mis mul viimati oktoobris sigur rosi kuulates oli) ja seda seadet pean ma nüüdsest parimaks kõigist. jõululauludest. kõigist. ja kuulake ta häält 'valguses'! meie kooli aula akustikal on ka muidugi selles oma roll, aga... mitte ainult. mitte ainult.

demokraatia meie riigis

et saada trammijuhiks, pead sa olema vähemalt 21 aastat vana, omama B-kategooria juhiluba ja keskharidust ning läbima 114 tundi koolitust, mis hõlmab ka trammi tehnilist tundmist ja esmaabi andmise oskust.

et pääseda riigikokku, pead sa olema vähemalt 21 aastat vana.

miks ja kuidas, keegi ei tea

ma usun, et on palju asju, mis ongi määratud nii minema ja kuigi sa tead seda juba ette, ei saa sa mitte midagi teha peale kõrvalt jälgimise ja valu alla neelamise

ja kui sa neeladki alla valu
ja jälgid kõrvalt
aga eneseuhkust alla ei neela
siis

kirevase päralt, ma ei neela mitte kunagi seda alla. ma ei anna mitte kunagi alla. isegi, kui mul ei ole õigus.
ja ma tean, et see pidigi nii olema. on lihtsalt osa asju, mis pididki nii olema. millepärast sa peadki kannatama. sest sa lihtsalt oled selline ja su elu lihtsalt on selline. jah, paljud asjad lihtsalt on. miks ja kuidas, keegi ei tea.

maiasmoka kurb elu

seda kuulates möödus mu aastatagune märtsikuu lõpp, kui me minu juures purjus ja haiged olime. ühe päeva veetsin ma voodis vahelduva eduga magades ja just sedasama pala kuulates. kuna teised mu pisikeses köögis mu pisikesel pliidil miskit valmistasid, võisin haige olla ka ainult mina. ma mäletan, et kraadiklaas näitas 38. sellise kehatemperatuuriga on mul alati kõige huvitavam olnud. see mõtete osa, mis tavaliselt valdkondi nagu kuupäev ja kellaaeg haldab, lihtsalt ei tööta ja nii ma olengi seal, kuhu ma alati jõuda olen tahtnud.


mul pole peale seda enam kordagi palavikku olnud.

augusti algus. mu esimene omapead bussireis. seda kuulates sõitsin ma tagasi. hiiumaale. kell oli umbes neli. või kuus. päike juba vaikselt langes. niidud ja karjamaad. metsatukad ja heinamaad. ja kõik kuldset värvi.

tallinn-haapsalu maantee on kõige ilusam koht, kus augusti alguses kell neli või kuus bussiga sõita.

ja ma mäletan seda kõike nüüd ja kirjutan sellest, sest ma mõistsin, et ma ei oska elada hetkes. ega päevas ega nädalas ega kuuski. olen küll igatsenud aegu, mil mu emagi alles väike oli ja aegu enne ja pärast neidki, aga et ma muudkui mõtlen sellest, mis oli viis aastat või suisa pool aastat tagasi, ja ei teagi, kas ma seda igatsen. ei, ma ei igatse suuri koguseid etanooli või nikotiini, kuigi jah, nendel ainetel oli kahtlemata oma roll selles kõiges ja küllap on ka edaspidi, aga ma tean, et ma ei taha aastatagust aega uuesti läbi elada. ja võib-olla teen ma alateadlikult kõik selleks, et see ei korduks. et mitte miski minevikust ei korduks. kuigi mingi osa minust nii hirmsasti seda igatseb. mida täpselt, ma ei tea. aga mingisugune igatsus kripeldab hinges ja ei lase elada olevikus.

võib-olla ma kardan, et uusi mälestusi ei tule. aga see on sama, kui öelda, et uusi aegu ei tule. ehk on mu alateadvus kõik tulevased aastaarvud tõesti ebareaalsuseks klassifitseerinud? see ei tundu ju reaalne, et on päriselt ka aasta 2018 või 2026 ja elu läheb samamoodi edasi. või üldse edasi.

kõige rohkem maailmas kardan ma trammide ja rongide kadumist ühes nende tänavate ja karjamaadega, millel nad sõidavad. ma kardan, et neid asendab miski õudne voolujooneline, mis saab jõudu tuuleenergiast või millestki muust ''keskkonnasäästlikust''. ja ma kardan, et ühel hetkel neid kuldseid karjamaid, millel diiselkütusega edelaraudtee rongid sõidavad, enam ei ole.

kuidas on läinud nii, et üks inimene nii palju kardab? ja veel nii suuri asju? kas ma mõtlen tõesti nii tihti minevikule lihtsalt selleks, et seda kõike võimalikult täpselt talletada ja siis kunagi oma ufodest lastelastele rääkida, kuidas päris maailmas oli?


kunagi olid kasekese kommid ümmargused kui silindrid ja pakitud kolme paberisse.

kõige all oli küpsetuspaber, selle peal hõbepaber ja selle peal kasemustriga reklaampaber.


kasemustriga paber oli kommi mõlemast otsast kokku keeratud.