ja mu võime olla positiivselt meelestatud
on tõusnud kümne kraadi võrra (matemaatika)
misjuures tasub mainida, et mõlemad näitajad on olnud alati miinustes (matemaatika!!!)
kaubamaja toidumaailmas (et mille kuradi pärast käisin ma kaubamaja toidumaailmas? küsisin ka endalt seda ja jõudsin järeldusele, et ma olin lihtsalt seal läheduses ja sealt saab viiekroonist rukkipitsat ja lõppude lõpuks pole vahet, kust ja mida sa süüa ostad - üleliia odav on ta igal pool (võiks ju kallim olla?!))
et siis tallinna kaubamaja toidumaailm, umbes kell 15:51, seisin järjekorras ja järsku teatas üleliia kiiresti tegutsev müüja, et ta peab ära minema, sest üks klient ei pannud saiadele silte peale ja noh, need jahtuksid ära ja siis oleks suht perses, nii et ta pidi ära minema. mina ostsin rukkipitsa ja minu taga olev keskealine peenike sulejopega kunagi ilus ja õnnelik olnud naine ostis pulsi uue jõulusiidri ja umbes 30 cm jagu süüa (jee, matemaatika!). me olime järjekorras seisnud umbes seitse minutit (keskealise peenikese sulejopega kunagi ilusa ja õnneliku naise arust aga pool tundi) ja nii mõnegi kannatus oli juba katkemas, ülejäänud ostlejatel ei olnud enam lihtsalt närvirakke, et üldse omada midagi sellist nagu kannatus. 'tra me oleme pool tundi seisnud siin juba, tahaks oma faking kauba juba kätte saada ja nahhui tõmmata siit, on teil vaja need faking saiad just praegu ära viia, kogu aeg küpsetate juurde neid ju, mis vahet sel on, kaks saia ees või taga' umbes täpselt midagi sellist suutsin nende elementaarse kapitalistliku viisakuse piiridesse jäävatest kommentaaridest välja lugeda, kui müüja tõmbas koos saiadega nahhui ja mu klappidest hakkas mängima mgmt 'everything is happening so fast'.
mul läks pitsa ostmiseks veerand tundi (maaaaatemaatikaaa!) aga ma jõudsin oma 16:02 väljuvale bussile. tõtt-öelda jõudsin ma enne seda olla kõnetatud kahe üpris veetleva välismaa noormehe poolt. alguses ma küll arvasin, et nad kõnelevad vene keeles, jah, mul läks umbes neli sekundit mõistmaks, et see on siiski inglise keel, aga jah. see oli mu päeva tipphetk vist, kuna mulle tundus, et ta tahaks minuga ka edasi vestlust arendada (halleluuja!) ja mu võime olla positiivselt meelestatud on tõusnud kümne kraadi võrra.
'excuse me, where is the supermarket?'
'you mean a place you can by food and stuff?'
'yeah, where is it?'
'there are lots of supermarkets'
'but where are they?'
'down there, on the first floor'
'down there?'
'yeah'
'thank you'
'you're welcome'
*rushing away, forever alone*
kuna ta mul sõna-sõnalt peas on, siis ma kardan, et ehk on ta hoopis nädala tipphetk või aasta või minuti tipphetk või
ausalt öeldes on mul suht pohhui, ülehomseks ma ei mäleta seda.
mu korterist umbes 288 meetri (jeeee, matemaatika!) kaugusel asub kaltsukas, that's right, päris kaltsukas kohe, kust saab riideid kahe ja kolme euro eest nii, et nad sulle nagu päriselt meeldivad ja sobivad. füüsika tunnis pärast klassivennaga nimede nagu kanni urvi ja võitur ormi üle naermist küsisin ma talt, et mis ta arvab, palju mu kena heleroosa uus kampsik maksis ja ta pakkus hoobilt 40 ja siis hiljem veidi alla selle (matemaatika!) ehk kaheeurost vastust ta uskuda ei suutnud. ma rääkisin, et need neljakümneeurosed kampsunid on kapitalistliku propaganda tulemus ja inimesed tõesti ostavad neid, kuna neil pole faking aimu ka, miks see hind tegelikult selline on, kuna esiteks nad saavad seda lubada ja teiseks nad on lihtsalt debiilikud. kaks eurot nii ilusa kampsiku eest (ja ÜKS euro veel ilusama kampsiku eest!) on tegelikult üsna täpne hind, sest need, kes selle kampsuni tegid, umbes nii palju saidki, kui sedagi. need, kes selle kampsuni tegid, tegid veel tuhat samasugust ja võisid ikka vaid kaks eurot selle eest saada. või siis kaks viilu leiba. bangladeshis ilmselt küll riisi, aga mõte jääb samaks. jah, mu kampsun on tehtud bangladeshis. kui ma guugeldan seda riiki ja vaatan neid pilte, siis ma ei taha seda kampsunit kanda enam, mis sest, et ta nii kuradi hästi mulle sobib ja mul seda vaja oli ja sellega on soe ja hea koolipingis tarkust omandada. huvitav, kas üks kaheteistaastane noor neiu mõtles seda kampsunit tehes sellele, kuidas ühel ida-euroopa noorel neiul seda kandes hea ja soe koolipingis tarkust omandada on? ei, ei mõelnud. ma muidugi ei tea, mis toimub ühe kaheteistaastase bangladeshi noore peas, aga ma tean, et seda ta ei mõelnud. ta võis vaid mõelda, et ta sellega võimalikult kiiresti ühele poole saaks, et järgmist alustada, et järgmist alustada, et järgmist alustada, et saada lonks puhast vett, et jaksata järgmist alustada, et järgmist alustada, et järgmist
ma mõtlesin, et ma olen endas suretanud geeni nendest asjadest mõelda. suretanud läbi relative clause'ide ja a(x-x1)(x-x2) ja Q=Km'ide aga ei, ei ole suretanud. ilmselt ei saagi suretada, ta sureb ise, enam-jaolt. sureb ära, kõngeb, kaob, muundub massienergiaks.
because it's been a while. seesama klassivend ütles, et ma olen nii korralik (kord, süsteemid, moraalid, pask), kui ta mind päevikut ette täitmas ja kontrolltöid sinise vildikaga märgistamas nägi. aga ma ei saa teisiti, ütlesin ma talle ja endale. ma olen niivõrd kaootiline inimene, et kui mul ei oleks päevikut, kus on tunniplaan ja kodused tööd, ei oleks mul nelju ja viisi. jah. need on mulle nüüd olulised. need on mulle olulised veel...hmm..kuus kuud. pool aastat. ei, kuus kuud kõlab vähem. jah. siis see on läbi. kõik. siis ma ei pea kunagi enam millegi nii tobeda kui numbri pärast rabelema. siis ma saan keskenduda asjadele, mida ma tahan ja inimestele, keda ma tahan ja kohtadele, kus ma olla tahan. oleks see siis vaid nii, eks ole. et ma ei hakkaks jälle põdema ja liigselt pabistama. et ma laseks asjadel minna ja olla nii, nagu nad olema peavad. sest kuskil sisimas olen ma alati teadnud, kuidas nad olema peavad.
tegelikult on ju viis ilus number ja neid e-koolis näha on teinekord päris hea, kas pole? ma arvan, et ei leidu õpilast, kes minuga ei nõustuks, kas või kuskil sisimas. olgu see haridussüsteem nii perses kui tahes, järgmise kuue kuu jooksul mina ega keegi teine seda muuta ei saa (unless there will be a revolution, please, god, give us a revolution!)
mu kaheteistaastaselt emale jõuludeks valmistatud plaat, mis sisaldab endas igihaljaid sinatra, abba ja monroe poolt kuulsaks lauldud hitte, on tõusnud taas meie pere top1 hulka ja rakendab end suurepäraselt meie argipäeva keskustellu. paljastasin sinatra laule kaasa lõõritades emale, et ma tahtsin väiksena saada muusikalitäheks (kusjuures see soov eksisteerib veel kusagil, see on küll aastatega kõvasti vaibunud, reaalsuse piiridesse end mahutanud, aga siiski 0,5-protsendiliselt jõus (jeeee, matemaaatika!)), mille peale ema küsis: aga nüüd? ja seda, kusjuures, täiesti tõsiselt, kuna me olime enne just rääkinud sellest, et järgmiseks nädalaks meil söögiraha ei jätku ja nii mina kui ka ema teame, et lava on ainus koht, kuhu ma tõeliselt sündinud olen
