Teate ju kui ilusad ja "mul on elu" kisendavad postitused mul lately olnud on või vähemalt millalgi, õppeaasta alguses või nii. Aga pole iial head ilma halvata, ei iial. Mida parem asi on, seda halvemad kõrvalmõjud ja -nähtused. Nii läks ka seekord.
Ma olen nii alla käinud, et mul puudub keskendumisvõime totaalselt + üüratu laiskus, mis mu kontidesse üha sügavamale teed uuristab, ei lase mul end käsile võtta ja selle vastu ma kas võidelda ei suuda või ei VIITSI ja ma ei oska enam midagi muuta ega paremaks teha, ma olen tupikus, see on ummikseis. Ma tahan hakata korralikuks, aga mis värk on, et ma ei saa? Ma juba keelasin endale ära terve veerandi vältel alkoholi ja suitsetamise. Äkki aitab? Aga kuidas, siiani pole ju... lihtsalt mu õppetöö koolis ja... viied ei kuku enam taevast, nagu eelmine aasta. Või vähemalt mulle tundub nii? Et eelmine aasta kukkusid taevast? No kurat, vaevalt! Ma pidin ju ikkagi midagi tegema... aah right, nüüd meenub, kuidas ma õppisin endal viie saamise nimel ajud täiesti segi, kuidas ma täpselt aasta aega tagasi pingutasin nii, et sotsiaalset elu mul polnud, mitte mingit elu mul polnud, olid vaid mina ja õpikud, raisk. Aaaaaah riiiiiight, nüüd mul meenub, et just SELLE pärast ma ju tõotasingi endale õppeaasta alguses, et ma ei taha enam millegi taolise kordust, et ma tahan sõpru, et ma tahan elu. Sain. Sort of, but still. Mu elu muutuski ja päris vahva on olnud ja seiklused ja uued tutvused jne, aga milliseks ma kujunenud olen... niimoodi jätkates saaks minust mingi keskpärane miinimumpalgal ülekaaluline töllerdis. Ma olen kindel, et ma ei taha selliseks saada mitte eal. Ma teen kõike alla oma võimete praegu. Ma olen palju võimekam, ma tean seda. Ja seda teavad ka ema, õpetaja ning sõber. Aga kuidas neid võimeid nüüd rakendada, kuidas tõusta tuhast... decline and fall is what has happened to me as well, funny since i read a book titled the same about half a year ago... but nothing funny really, though. I'm a piece of crap if i carry on this way. Who wants to be a piece of crap? Nobody. Nobody wants to be a piece of crap. We all want to be beautiful, cool and smart. All at the same time. Some of us have got more potential than the others so they do not have to try so hard. Others try and try, they sweat hard for their destination and they finally reach it as well as some of us do, they just never have to sweat this hard to achieve the same. So they think it comes easy for them. Oh yeah it does yeah. IT does. But if you're some of us, you were not supposed to achieve IT, you were supposed to achieve THAT, you are expected different things.
I'm some of us. I totally responded their expectations a year ago, I was doing great. They naturally expected me to carry on the same way, I naturally understand. But for some reason they can't naturally understand that people change, especially in that specific time of life. They couldn't naturally understand that adolescents like me try to find their point of life, or, according to Paulo Coelho, their Personal Legend. That they wanna try and try and try and see what happens. That they actually do wanna change. It all takes time and energy, because we're still just humen. And I'm a little girl whose mom is yelling.
