I'm going on

...to a place in the sun that's nice and warm





Vaba maja. Jälle. Huvitav, ma tahtsin teda siia täiega ja ta ütles mulle koguaeg, et ta kaalub seda, aga pmst ta siiski ei tule ja ma ei imesta ka, ma ka ei tuleks. Mida me teeks? Räägiks? Hahahhaha. Aga meil oli väga imelik talk a la "miks sa minuga ei seksiks" ja siis me põhjendasime ilusti ära, tähendab tema põhjendas ilusti, ma ütlesin, et ta on mulle vist pigem nagu vend, mille peale ta "iu" ütles... oh jah :D aaa, üks weird moment oli, kui ta ütles, et tal on pms'ist pohhui, (kui ma talle rääkisin mis see on, sest ta oli just öelnud, et tal on see.. :D) ja ma ütlesin, et tal on suht kõigest pohhui ja siis ta ei vastanud tükk aega ja ma lugesin, mis ta mulle ennem kirjutas ja kui ma lõppu tagasi jõudsin, oli ta kirjutanud "sinust pole". See hetk oli nagu mindfuck... aga meaning? imo, quite nothing or quite lot, but not that he would ever express this really... ja tal poleks mark, kui tal minusugune õde oleks ja he's okay with my age, too. lihtsalt ta arvab, et keegi ta sõpradest ei tuleks, sest ma olen "mingi faking kaheksandik", aga none of his friends really has to know my age, i told him.. weelll, he has no friends he said. who has... i told myself... but him, i said that i can be his friend if he wants to and he said thanks. : )

Pure vision

My life has taken on a new meaning. Sip, swallow and enjoy.

Make that balloon face and laugh afterwards

21st century is not about having those real-very-best friends, trusting them completely and being honest and sincere yourself too, no. That way you'll be lagged. I have been lagged for all of my life and now I'm done. 21st century is about reputation, having good looks and sense of humour. Even school lessons aren't given without sarcasm and irony, nothing is. But reputation... hell yeah. You don't have one, you do not exist. People must know you and you must know people. Nature can't stand an empty place.






I do nothing but realise, lose my path and realise losing my path.

The Alchemist

Mõistsin, et olen alati püüelnud ning endiselt püüdlen perfektsionismi poole, nii et minu kohta saaks päriselt öelda "near perfect", 'cos no-one is totally perfect. Ning sain ma ka aru, et see on täiesti võimalik ja iga päevaga lähenen ma oma perfektsionismile. Mis see täpselt on, ei tea. Kuid mõnikord tuleb selliseid momente, kus ma mõtlen, et wow, this is it.. this is what i dreamed about a year ago, this is what i have always wanted. Ja siis tulevad uued, raskemad, täiuslikumad eesmärgid. Nüüd ma rikun selle ära öeldes, et see on kõigest minu tõlgendus Oma Loost ja suureks saamine. Nothing else. Just a part of life, one particular.

Cornerstone

Mind märgati, mind tajuti, mulle naeratati. Sellest piisas. Ma tundsin, et ma ei ole tühi koht, ma ei ole "mitte keegi". Vastupidi, ma olen keegi ja nii ma olengi.

Hommikupäike

Mu ema ja õde pole, all by myself at home. Mul käisid külas tšikid ja noh, mul ju tavaliselt ei käi tšikid külas. Meil oli laua viina ja sprite'i ja kammis täiega ära, isegi kammis. Teinekordki siis... või ei? See on siiski ainukordne võimalus. Nad ei lähe enam ära niimoodi. Üks öö veel. Üks öö veel!!!!!!! Mida..mida...mida... i'm having a mental breakdown. You know, I'm sick of mental breakdowns. Suitsetada mingit pakk sada ega vms tubakat minu köögipõrandal... mõnus. Kuulata pimedas toas põrandal lamades Coldplay Violet Hill'i repeatil, veel mõnusam. Joosta trepist üles ja alla, tänavatel, adrenaliin veres, end kaineks. Eem... jah, mitte nii mõnus :D Ja ma pean natuke läga koristama. Aga ma tahaksin hoopis karjuda ja oksendada, kusjuures ma midagi söönd pole, see on nagu... mu magu vist ei ole elus enam. Ma olen fucked up ja ma ei saa ma ei saa ma ei oska ma ei oska.